Korterelamute põhjalik renoveerimine on paljude koduomanike jaoks hädavajalik samm, mis mitte ainult ei suurenda energiatõhusust, vaid tõstab ka elukvaliteeti. Viimase kahekümne aasta jooksul on Eesti koostöös Euroopa Liiduga panustanud korterelamute arengusse ligi kaks miljardit eurot. Tänaseks on Eestis riigi ja Euroopa Liidu nn „kes ees see mees“ renoveerimistoetuste abil korrastatud ligi 1600 kortermaja. Samas tervelt 14 000 on endiselt renoveerimise ootel, mis eeldab veel täiendavalt 20 miljardi euro suurust toetuseraldust. Sellise summa leidmine ei ole tänase Eesti eelarve seisu juures realistlik ega ka mõistlik.
Eesti Omanike Keskliit on mitmel korral juhtinud tähelepanu asjaolule, et kiiruse peale toetuse jagamine, kus toetamisel pole otsustav koduomanike vajadus, vaid murdosa sekundid, ei ole eetiline. Nii tõrjutakse kõrvale need koduomanikud, kes on majanduslikult nõrgimas seisukorras. Eelkõige kuuluvad riskigruppi madala sissetulekuga leibkonnad, väikesed korteriühistud ning madala kinnisvara väärtusega piirkondades asuvad korteriühistud. Lähtudes eeltoodust on omanike liit teinud Vabariigi Valitsusele ettepaneku muuta toetuse jagamise põhimõtteid nii, et eelisseisundis oleksid need korteriühistud, kelle jaoks korterelamu renoveerimine on keskmiselt raskem. Paraku ei ole selle ettepanekuga arvestatud, ning nii eelistab valitsus anda toetust pigem nendele, kes seda ei vaja, tehes seejuures kõik, et toetusest ilma jätta need koduomanikud, kes seda tegelikult vajavad.
Kui näiteks 10.05.2023 toimunud korterelamute toetusvoorus võttis Vabariigi Valitsus viimasel hetkel võimaluse saada toetust korteriühistutel, milles asuvad vähekindlustatud peredele mõeldud kohaliku omavalitsuse elamispinnad, siis 28.10.2024 toimuvas toetusvoorus kostitab valitsus nõrgemaid ühistuid kolme ebameeldiva üllatusega. Esiteks on väikesed ühistud määratud kõige madalama, neljanda prioriteetsusega toetuse saajate hulka (tagapool suurtest-, naabruspõhiselt renoveerivatest-, muinsuskaitsealadel asuvatest- ja tehaseliselt renoveerivatest ühistutest), kellel tuleb hierarhias kõrgemal olevatest ühistutest alles jääva toetuse eest teiste „lihtsurelikega“ kiiruse peale võistelda. Teiseks tuleb paljudel väikeühistutel täita konkurentidega võrreldes rohkem taotluse välju, mis võtab aega ja paneb neid nõrgemasse konkurentsiolukorda. Kolmandaks ei kaitse valitsus väikeühistuid toetuse esitamise teenust pakkuvate andmesisestajate eest, kes on suutelised täitma toetuse avalduse tavainimesest kümme korda kiiremini, ning kes eelistavad suuremaid ühistuid, kuna nendelt saadav teenustasu on suurem.
Eesti Omanike Keskliidu juhatuse esimehe Andry Krassi sõnul ei ole kahtlust, et Eesti eluaseme valdkond on teinud tänu Euroopa Liidu abile läbi suure arengu. Tema sõnul ei saa aga mööda vaadata arenguga kaasnenud eetilisest probleemist, sellest, et Vabariigi Valitsus on renoveerimistoetuse tingimused sätestanud nii, et nõrgemal elujärjel koduomanike majanduslik olukord või eluaseme kvaliteet pole paranenud. „Probleemi lahendamiseks tuleb renoveerimistoetuse sihtgruppi vähendada tasemeni, kus renoveerimistoetust jätkub kõigile (sihtgrupis olevatele) koduomanikele ning toetuse taotlust esitades pole vaja kiirustada“, ütles Krass.