Muinsuskaitseamet on teinud ettepaneku lõpetada Valga muinsuskaitseala. Ei vastavat enam riikliku kaitse kriteeriumitele ja kaitseala pole taganud ajaloolise linnasüdame säilimist. Valga näitel tõusetub küsimus kuninga alastiolekust ehk kas muinsuskaitse on toonud kaasa soovitule hoopis vastupidise tulemuse ning on soodustanud väärtuslike hoonete hääbumist. Eestis on kokku 12 muinsuskaitse ala ja tegelikult on paljude nende seisukord nutune. Peatänavate ääres olevad vanad majad on kasutuseta ja lagunevad, kuna nende kordategemine on kallis ja bürokraatlik ning teisalt omavalitsused on soosinud elu koondumist linnaäärsetesse kaubanduskeskustesse. Kulukaks ja keerukaks teeb nende hoonete taastamise igasugu lisanõuded nagu muinususkaitse ertitingimused ja uuringute vajadused, projekteerida ja ehitada saavad vaid erilitsentsiga ettevõtted, kelle teenused on kallimad, materjalide kasutamise vabadus on piiratud, vajadus kooskõlastada ehitustegevust topelt nii omavalitsuse kui riigiga jne. Riik samas jagab toetusi näpuotsaga.

Riiklikud muinsuskaitsealad on valdavalt loodud 70-datel, kui tekkis vajadus kaitsta ajaloolist linnaruumi nõukogude ehitusbuumi eest. Valga kaitseala loodi samas tuules küll alles 1995.a ja ulatub mitmekümnele hektarile. Oma olemuselt on sellised kaitsealad seega mõnes mõttes nõukogude aja pärand, kus kõik oli riiklik ja tsentraliseeritud ning kohalikke omavalitsusi tänases tähenduses ei tuntud. Kaasaegses demokraatlikkus ühiskonnas riik ei sekku kohaliku elu küsimustesse. Vastustus kohaliku ruumi, planeeringute kehtestamisel ja ehitusõiguse andmisel on kohaliku omavalitsuse tuumpädevus ning riiklik sekkumine ei ole siin vajalik. Eesti Omanike Keskliit on seisukohal, et riiklikud muinsuskaitse alad tuleks kaotada terves Eestis ning anda vastutus omavalitsustele. Miks peaks Tallinnast Pikalt tänavalt otsustama, kas Eesti teises otsas Valga kesklinnas tohib elupuud istuda, tõkkepuud paigaldada, millist katusematerjali kasutada jne. Miks peame riigilt küsima luba, kui soovime kaevata õunapuule aeda auku? Riiklikke muinsuskaitsealasid ei eksisteeri ka teistes Lääne- ja Põhja Euroopa riikides. Inimese elu ja keskkonda peab juhitama kohalikul tasandil.

Valga linnavõim tunneb ennast kuidagi solvatuna, et riik siit muinsuskaitseala välja tõmbab. Aga mõelge hoopis vastupidi. On tore, et riiklik sekkumine Valga siseasjadesse lõppeb ning kohalik kogukond ja nende valitud esindajad otsustavad ise linnaruumi arengu üle. Valga kesklinna majaomanikud saavad oma asjad korda ajada linnavalitsuses ja ei pea ägama lisabürokraatia all. Riik saab jätkuvalt kaitsta üksikuid väärtuslikke objekte, mis on tunnistatud ehitismälestisteks. Loomulikult kaasneb suurema vabadusega ka vastutus. Autonoomseid kohalikke omavalitsusi ei loodud 90-datel selleks, et kõik oma ülesanded tasahilju riigile tagasi delegeerida ja muutuda külanõukoguks. Riik peab olema huvitatud tugevatest ja finantsiliselt võimekatest omavalitsusest, kes suudavad iseseisvalt kohaliku elu küsimusi lahendada.

Priidu Pärna, Omanike Keskliidu aseesimees

Omanikud tervitavad ettepanekut lõpetada Valga linna territooriumil asuv riiklik muinsuskaitseala, kuna kaitseala ei taga ajaloolise linnasüdame säilimist.

Eestis asuvad muinsuskaitsealad loodi nõukogude võimu poolt ajaloolise linnaruumi kaitseks korruselamute ehitusbuumi eest. Paradoksaalselt on turumajandusele orienteeritud juhtumismudel paljudes linnades olukorra vastupidiseks pööranud, ning nüüd vajab linnaruum kaitset juba muinsuskaitse eest. Kuigi olukord, millises seisus riiklik muinsuskaitse Valga „maha jätab“, teeb omanikke kurvaks, tuleb selles siiski näha positiivset, sest lõpuks on neil tekkinud motivatsioon trööstitust olukorrast välja rabelemiseks, ütleb omanike liidu juht Andry Krass.

Krass’i sõnul tuleb ka teised riiklikud muinsuskaitsealad lõpetada, kuna Valgaga sarnane trend valitseb ka teiste Eesti ajalooliste linnade südametes, näiteks Paides, Rakveres, Võrus ja Lihulas. Samal ajal näitab Kadrioru, Kalamaja, Pärnu rannarajooni, Tartu Tammelinna jpt miljööaladel asuvate ajalooliste hoonete elulisus, et kohalikud omavalitsused saavad kultuuriväärtuslike hoonete kaitsmisega riigist paremini hakkama.

Eesti Omanike Keskliit esitas ettepaneku Eesti Kultuurkapitali seaduse muutmiseks. Riigikogu menetleb Kultuurkapitali seaduse muudatusi, millega soovitakse hõlbustada riiklikult tähtsate kultuurehituste rahastamist. Eesti Omanike Keskliit (EOKL) tegi ettepaneku selle eelnõu raames läbi arutada ka ehitismälestiste säilitamise lisarahastamine Kultuurkapitali vahenditest.

Eestis on 5200 hoonet eraldiseisvalt riikliku kaitse alla võetud ning lisaks on Vabariigi Valitsus kultuuriministri ettepanekul kehtestanud 12 muinsuskaitseala, millel asub täiendavalt üle 10 000 riikliku kaitse all olevat hoonet. Riiklikult tähtsa ehituspärandi seisukord on aastatepikkuse remondivõla tõttu kehv, avariiliseks või halvas olukorras on 2/3 mälestistest ning ilma põhimõtteliste muutusteta see olukord ei parane. Kuna riikliku kaitsed all oleva ehitusmälestise säilitamine on seoses sellele kehtestatud piirangutega kulukam, ning lisaks alandavad piirangud mälestiste väärtust kinnisvaraturul, siis on nende säilimise seisukohast riigi tugi nende omanikele möödapääsmatu.

2024.a jagab Muinsuskaitseamet ehitismälestiste renoveerimise toetamiseks 2,27 miljonit eurot. Nõuetekohaseid taotlusi esitati 393 kogusummas üle 12,89 miljoni euro ja rahuldatud sai vaid iga neljas taotlus. Muinsuskaitseameti hinnangul oleks kulutuuripärandi säilitamiseks vajalik igal aastal eraldada üle 20 miljoni euro. Võttes arvesse Eesti riiklikult tähtsate hoonete suurt arvu, mis ületab naaberriike kordades, näiteks Soome Vabariigi poolt omanikele makstavate toetustega, siis hindab Eesti Omanike Keskliit iga-aastaseks toetuse vajaduseks 100 miljonit eurot.

Lähtudes eeltoodust tuleks kultuurkapitali seaduses sätestada, et kultuurkapitali vahenditest toetatakse edaspidi arhitektuuri sihtkapitali kaudu ka olemasolevat ehitispärandit kui Eesti kultuuri väärtuslikumat osa. Tundub ebaõiglane, põhjendamatu ning võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuv, et see osa kultuuripärandist on jäänud erinevalt muusikast, kujutavast kunstist, spordist, kirjandusest, heliloomingust, rahvakunstist Kultuurkapitali fookusest välja. Veelgi ebamõistlikum on uute kultuuriehitiste rajamine olukorras, kus olemasolevate korrashoidmiseks vahendeid napib.