Category: Omanikule

Galerii: Vabaduse väljakule kerkis üraskitest puretud kuusemets

Tänasest saavad kõik huvilised Tallinnas Vabaduse väljaku kõrval asuvas parklas uudistada, millised näevad välja kuuse-kooreüraskite poolt puretud puud. Eesti Erametsaliit juhib installatsiooniga tähelepanu asjaolule, et vastutustundlik majandamine aitab võidelda meie kauneid metsi hävitavate kahjuritega.

Erametsaliidu keskkonnanõuniku Mari Teesalu sõnul on kuumad ilmad toonud kaasa kuuse-kooreüraskite lennu kõrgaja – talve üle elanud kahjurid asustavad uusi puid. Nagu nimigi ütleb, asustab kuuse-kooreürask kuusikuid, mida Eesti metsadest on viiendik, ja ka segametsades kasvavaid kuuski. See mardikas ja tema vastsed kaevandavad käike kuuse koore all, põhjustades sellega kuuskede kuivamist.

“Eesti kliima on muutunud neile soodsamaks ning tormide ja põua poolt nõrgestatud metsad on üraskite massiliseks levikuks soodne pinnas. Nõrgematele lisaks asustatakse ka elujõulisi puid,” ütles Teesalu. “Kui maaomanik kahjurite tõrje ja kahjustatud puude eemaldamisega aktiivselt ning õigeaegselt ei tegele, levivad üraskid kiiresti ja see võib kaasa tuua ka tervete puude massilise hukkumise. Vastutustundlik metsamajandamine on siin päästerõngaks.”

Eesti üks tuntumaid näiteid üraskikahjustustest on Suur Munamägi ja seda ümbritsevad kuusemetsad, kus ülirangete piirangute tõttu ei ole metsa hooldamine lubatud, mõne aastaga on kuivanud suur osa puid ja tekkinud kahju ei ole võimalik enam tagasi pöörata. 

Ligi 10 000 metsaomanikku koondav Eesti Erametsaliit soovib, et maaomanikel lubataks oma metsa eest hoolitseda, sealhulgas kiiresti tegelda kahjurite leviku ennetamise ja peatamisega ka looduskaitseliste piirangutega aladel.

“Ka ürask on kahtlemata osa elurikkusest, kuid kahjuri laialdane levik ja tervete metsade kuivamine ei aita kuidagi kaasa teiste liikide ja meie looduse hoidmisele tervikuna,” nentis Teesalu. “Omanik on hea looduse hoidja – et meil täna on nii palju metsi, kus on kaitsmist väärt loodusväärtusi, ongi metsaomanike pikaajalise vastutustundliku töö tulemus.”

Praegu võib omanik mõnel juhul üraskikahjustusega puu maha võtta ja metsast välja viia ka piiranguga metsast, aga seda enamasti alles siis, kahjustus on juba suur ja üraskid edasi levinud. 

Kui riiklikult on võetud eesmärk võimalikult palju Eesti puitu väärindada, siis selline puu sobib peamiselt kütteks. Esimeste kahjustuse märkide korral puu metsast välja viimisega tõkestame edasise leviku ning lisaks saab puitu kasutada näiteks mööbli või sisustustoodete materjalina.

Installatsioon jääb avatuks kuni neljapäeva, 30. mai õhtuni.

Eesti Erametsaliit korraldab 29. mail Toompeal Riigikogu ees meeleavalduse, millega kutsub liituma kõiki maaomanikke. Meeleavaldusel nõutakse, et kui riik seab eraomaniku maale piiranguid, mis ei võimalda seda kasutada, tuleb omanikule saamata jääv tulu koheselt ja õiglaselt hüvitada või anda asendusmaa. Protestitakse ka  lubatust kordades kiirema maamaksu tõusu vastu.

Eestis on ametliku statistilise metsainventuuri järgi range kaitse all 50 000 hektari jagu erametsa, leebemalt piiratakse umbes 150 000 hektarit. Viimase arenguna riigi looduskaitsepoliitikas soovib Kliimaministeerium oluliselt karmistada kaitsekorda Natura metsaelupaikades, mis puudutab paljusid metsaomanikke ning kokku ligi 15 000 hektarit erametsa, kus plaanitakse senine piiranguvöönd muuta sihtkaitsevööndiks ja seal majandamine täielikult keelustada. 

Järgnevad fotod: Eesti Erametsaliit

EOKL juhatuse liige Ivo Lambing 29.05 Terevisiooni hommikuprogrammis

Täna hommikul osales Eesti Omanike Keskliidu juhatuse liige Ivo Lambing Terevisooni hommikuprogrammis, kus lahati põhiteemana, kuidas leida vanade ja väärikate hoonete taastamisel kompromiss omaniku huvide muinsuskaitse nõuete vahel? Avati detailsemalt muinsuskaitse ja omanike teemat ning arutati seda koos Muinsuskaitseameti peadirektor Marilin Mihkelsoniga.

Jutuks tuli ka omanike jaoks olulisi ja päevakajalisi teemasid, nagu liigne bürokraatia topelt loamenetluses, või omanikke ahistava tegevuslubade süsteemi näol, juhatuse liige Ivo Lambing oli seisukohal, et mõlemad tuleks kaotada.

Kiideti heaks Muinsuskaitseameti poolt algatatud mälestiste nimekirjade üle vaatamise projekti ja loodetavasti väheneb selle tulemusel kaitse all olevate objektide arv kordades ning pärandihaldus muutub hoomatavaks ja efektiivsemaks. Muinsuskaitseameti peadirektor Marilin Mihkelson toetas kõiki Omanike liidu positsioone ning märkis, et kõike saab teha koostöös.

Ivo Lambing “Seda oli hea kuulda ja loodetavasti saavutame omanike huvide kaitsel oma eesmärgid”

Terevisiooni 22.05.24 hommikuprogrammi on võimalik järgi vaadata lingil https://jupiter.err.ee/etv

EOKL juhatuse aseesimees Priidu Pärna: Pindalapõhine kodu maksuvabastus tuleb säilitada

Valitsus otsustas riigikogule esitada maamaksuseaduse muudatused. Taas menetletakse maksuküsimusi kiireloomuliselt. Eelnõu saabus huviühendustele arvamuse avaldamiseks ülbe märkusega «Sisus on poliitikud kokku leppinud». Mida see kokkulepe võib tuua kaasa koduomanikele, sellest kirjutab Eesti Omanike Keskliidu aseesimees Priidu Pärna.

Jälle on tegemist maksumuudatustega, millest ei kõneletud valimistel ja millest ei kõnele isegi koalitsioonileping. Tark poliitik juba teab, mida valmistel rahvale kõneleda ja kuidas pärast valimispäeva tegutseda.

Plaanitavad maamaksu muudatused on sõnamurdlikud. 2022. aastal lepiti kodu- , metsa- ja maaomanike esindajatega kokku maksupõhimõtted, mis jõustusid alles käesoleva aasta 1. jaanuaril. Maade 2022. aasta hindamisega tõusis maa maksustamishind keskmiselt 8,3 korda, metsamaa maksustamine tõusis keskmiselt 4,6 korda, põllumaa maksustamine 22,5 korda.

Ühe olulisema kokkuleppena fikseeriti, et kui maade hindamise tulemusena tõuseb maa maksustamishind kordades, siis ei saa maamaks isikule kasvata rohkem kui 10% aastas. See põhimõte on olnud jõus neli kuud ja valitsus plaanib sellest juba loobuda ning sätestada, et maamaks võib tõusta aastas ka poole võrra ja edaspidi 100% aastases võrdluses.

Maksumuudatused ei tohi viia olukorrani, kus omandist loobutakse ja see koondub veelgi enam suuromanike või fondide kätte. Eesti võiks jääda laiapõhiselt väikeomanike riigiks, kus omaniku maalapp või metsatükk oleks ka pensionisambaks.

Lisaks tõstetakse maksimaalseid maksumäärasid kahekordseks võrreldes tänasega. Majanduse ebakindlust kasvatab asjaolu, et maamaksu tõus ei ole enam prognoositav, kuna omavalitsusele on jäetud väga suur otsustusõigus. Õiguskantsler juhtis tähelepanu, et kuna maamaks on riiklik maks ja mitte kohalik maks, siis ei saa omavalitsuse otsustusõigus olla siin ülemäära piiramatu.

Äpakil majandus saab uue paugu, kuna oluliselt võivad kasvada tööstuse ja põllumajanduse tootmiskulud, toiduainete kallinemine jätkub, ekspordivõime saab kahjustatud. Nendele ohtudele ja valitsuse sõnamurdlikkusele juhtisid tähelepanu Omanike Keskliit, Erametsaliit, Kaubandus-Tööstuskoda, Tööandjate Keskliit, Põllumajandus-kaubanduskoda, Talupidajate Keskliit, Metsa- ja Puidutööstuse Liit jt. Pärast arvamuste kogumist ei peetud eelnõu koostanud regionaal- ja põllumajandusministeeriumis vajalikuks isegi nende sihtrühmadega laua taha maha istuda. Eelnõu valitsusse, tuld!

Kodualuse maamaksu vabastus eraisikutele piiratud ulatuses on kehtinud üle kümne aasta. Maksuvabastuse üks eestkõneleja oli tollal tänase valitsuse juhtpartei, reformierakond. Kui maamaksu eesmärk on tagada maa tõhus kasutamine ja käive, siis maamaksu, mis peaks elavdama kodude müüki, peeti tollal ebamoraalseks.

Äsja, 1. jaanuaril 2024 laiendati seda liitsihtotstarbega kinnistute elanikele. Maksuvabastuse otsusega tähtsustas riik kodu, mis teadagi on eestlase kallim vara. Inimesed on oma kodualuse maa riigilt välja ostnud ja kodu ei peaks täiendavalt maksustama. Kodualuse maa maksuvabastuse üle-riigiline kaotamine ja selle küsimuse andmine omavalitsuste otsustada, loob olukorra, kus kodu maksuvabastus ei ole kuidagi tagatud, vastutus ja kiusatus lükatakse omavalitsuse kaela ning see loob täiesti teise olukorra alge maksuvabastuse ideega õilistada kodu.

Kas ühe omavalitsuse kodud peaks olema kuidagi vähem väärustatud kui teise – ühes kehtib maksuvabastus ja teises ei kehti? Ühetaolise riikliku maksu vabastuse kaotamise põhiseaduspärasuse hindamise vajadusele juhtis tähelepanu ka õiguskantsler oma hinnangus eelnõule. Lähiajalugu on näidanud, et omavalitsused maksutavad kinnisvara täie rauaga niivõrd, kui seadus lubab.

Eelnõu kohaselt on muudatuse mõju suur ja puudutab 520 000 omanikku. Me ei saa lubada olukorda, kus eakas majaomanik peab tasuma maamaksuks mitme kuu pensioni või ujutavad tuhanded pensionärid omavalitsused üle täiendavate maksuvabastuste taotlustega. Näiteks Tallinnas on Pirita ja Nõmme ajaloolised asumid suurte kruntidega, kus 2500 ruutmeetrise krundi maamaks võib aastas tõusta ligi 4000 euroni: sõltuvalt omavalitsuse tarkusest või selle puudumisest.

Eestlaste kodud on remondivõlas ja ootavad massiliselt renoveerimist energiatõhusateks, energiakriisis on kodukulud muutunud väga kõrgeteks, omanikke koormatakse niigi avalike kõnniteede korrashoiukohustusega. Koduomanike täiendav sõnamurdlik maksustamine raskendab nende olukorda veelgi.

Kodualuse maa maksuvabastuse üle-riigiline kaotamine, selle küsimuse andmine omavalitsuste otsustada ning maksumääradega mängimine on riigi poolt sõnamurdlik käitumine. Pindalapõhine kodu maksuvabastus tuleks võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt üleriigiliselt säilitada ja tagada, et maamaks ei saaks ühelgi juhul tõusta aastas rohkem kui 10% nagu oli kokkulepitud. Vastasel juhul saab inimeste ja ettevõtjate usaldus riigi vastu saab taas löögi.

Maaomanike meeleavaldus 29.05.2024

Eesti Omanike Keskliit kutsub liikmeid osalema Eesti Erametsaliidu korraldataval maaomanike meeleavaldusel kolmapäeval, 29. mail kell 13.00 – 15.00 Tallinnas Toompeal, Riigikogu hoone ees.

Liidu juhatuse esimees Andry Krassi sõnul otsustas juhatus meeleavaldust toetada, kuna omanikud ei ole rahul Vabariigi Valitsuse tegevusega kodualuse maa maksustamisel, loodus- ja muinsuskaitseliste piirangute kehtestamisel, hoonete energiatõhususe parandamisel ja eluruumide ohutuse tagamisel. Kuna konstruktiivne koostöö ja ettepanekud eelnimetatud valdkonnas valitsevate probleemide lahendamiseks ei ole tulemust andnud, siis on aeg oma õiguste eest avalikult seista.

Ainult koos suudame otsustajatele näidata, et omandipiirangud on muutunud talumatult koormavaks.

Registeeru SIIN. Kui vajad transporti, siis anna palun oma tulekust teada hiljemalt 22. mail. 

Lisaküsimuste korral palume helistada 642 7020 või kirjutada omanikud@omanikud.ee  

Eesti Omanike Keskliit: Uusarenduste renoveerimistoetus on sotsiaalselt vastutustundetu

2023 aasta hilistalvel, vahetult enne Kredexi kurikuulsat korteriühistute nobedate näppude toetusvooru, muutis toonane majandus- ja taristuminister Riina Sikkut kahte pikaaegset toetuspõhimõtet. Minister Sikkut võttis toetuse ühistutelt, milles elavad vähekindlustatud leibkonnad, kellele tagab korteriomanikuna eluaseme kohalik omavalitsus. Teisalt said renoveerimiskõlbulikuks uusarenduste korterelamud[1].

Eesti Omanike Keskliit viis läbi uuringu, et selgitada, kui suureks kujunevad leibkondade eluasemekulud peale otsusest puudutatud kortermajade C energiaklassi renoveerimist. Osaliselt vähekindlustatud leibkondadega asustatud korterelamu puhul võttis liit näiteks Järvamaal, Albu külas asuva 18 korteriga korteriühistu, mis valmistus 2023 aasta toetusvooruks, kuid jäi seoses toetuse tingimuste muutumisega sellest kõrvale. Uuselamurajoonis elava leibkonna eluasemekulude näitena kasutas liit Tallinnas, Sõpruse puiestee uusarenduspiirkonnas asuvat büroo-, äri- ja eluhoonet, mis oli esimesi, mis Kredexi 2023 aasta korteriühistute toetusvoorus avalduse esitas ja toetuse sai.

Uuringust selgus, et Albus asuva korteriühistu eluasemekulude suurus oli veebruaris ja märtsis 5,7 eurot/m² kohta. Samal ajaperioodil oli Sõpruse uuselamurajoonis asuva  korterelamu kulud 3,2 eur/m² kohta. Albus korterelamus elavate leibkondade kulud kasvaksid peale terviklikku rekonstrueerimist 12,5 euroni elamispinna ruutmeetri kohta, samas, kui Sõpruse uuselamurajoonis asuva korterelamu kulud jääksid C-energiaklassi saavutamisel endisele tasemele. Saadud tulemust kommenteerides märkis omanike liidu juht Andry Krass, kes ütles, et kuigi suur eluasemekulude ebavõrdus oli ette teada, üllatas siiski, kui lihtsasti saavutas uuselamurajoonis asuv korterelamu C-energiaklassi. Selleks ei olnud vaja isegi energiat kokku hoida. C-energiaklassi saavutamiseks piisas hoone reaalse energiatarve kaalumisteguriga 0,65läbi korrutamisest, mis on Kliimaministeeriumi poolt heaks kiidetud metoodika[2].

Kokkuvõttes näitab kahe korterelamu võrdlus, et Kliimaministeeriumi korteriühiste toetusmeetmetel ei ole mingit seost kodumajapidamiste toimetulekuga ega isegi korterelamute poolt tarbitud energia kokkuhoiuga. Teisiti ei saa kirjeldada olukorda, kus Kliimaministeerium eelistab toetada ühistut, mis oma energiatarvet ei vähenda, jättes abita  koduomanikud, kelle ainus „süü“ on see, et nende kõrval elavad vähekindlustatud leibkonnad. Nii kliima-, kui sotsiaalsest vaatest on vastutustundlik käituda rist vastupidi, ütles Krass.


[1] Vt Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 03.03.2023 määrus nr 13 „Korterelamute energiatõhususe toetuse tingimused“ § 6 lg2 p 2 ja lg 3 ning § 19 lg 2. https://www.riigiteataja.ee/akt/125042024016?leiaKehtiv  

[2] Vt Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 11.12.2018 määrus nr 63 „Hoone energiatõhususe miinimumnõuded¹“ § 9 lg 1 p 3. https://www.riigiteataja.ee/akt/113122018014?leiaKehtiv

Eesti Omanike Keskliit: Eluhoonete toetused tekitavad tülgastust

2. mail toimus Eesti Omanike Keskliidu volikogu, millel arutas energiatõhusate eluruumide ehitus- ja renoveerimisküsimusi.

Eluhoonete energiatõhususega seoses tõstatus energiamärgise arvutusmetoodika probleem, mille puhul märkis volikogu liige, soojusenergeetika insener Villu Pella (PhD), et energiamärgis ei anna infot elamu tegelikust energiatarbimisest, kuna energiamärgise arvutamisel on kasutusel koefitsientide süsteem1, mis võib hoone energiatarbimist tegelikust kuni 3-korda suuremana näidata. Pella sõnul tekitab selline arvutusmetoodika olukorra, kus eluruumi ehitus- või renoveerimise maksumus ei sõltu tegelikust ehitushinnast, vaid kabinetivaikuses toimuvast numbrimängust. Seejuures enim kaotavad sellest väikeasulate ja maapiirkondade elanikud.

Volikogu liikmetele tutvustati ka 1960-1990 ehitatud tüüpkortermajade renoveerimiskulude uuringut. Kaheksas erinevas asulas läbiviidud tulemused näitasid, et nn Kredexi toetusega C-energiaklassi renoveerides kasvad väikekorterelamute remondifondi kulud mitmekordseteks, kuid suurte korterelamute kulud jäävad endisele tasemele (vt tabel). Olukorda kommenteeris omanike liidu juhatuse esimees Andry Krass, kelle sõnul on väikestes elamutes keskmiselt suuremad energia-, haldus-, ehitus- ja renoveerimistööde finantseerimiskulud m2 kohta. Kulutuste vahet kasvatas ka asjaolu, et väikekorterelamud asuvad valdavalt keskmisest kallima soojusenergiaga piirkondades. Samuti ei tekkinud neil märkimisväärset energiakulude kokkuhoidu, kuna väiksemates kaugküttevõrkudes pole säästetud soojustega midagi peale hakata, ning seetõttu toob sealne soojuse kokkuhoid kaasa soojuse hinnatõusu. Mitme väikeühistu viimaseks „kirstunaelaks“ oli energiamärgise andmisel kasutatav koefitsient, mis ehituskulusid suurendas. Krass sõnul oli aga eriti tülgastav, et maapiirkonna ühistutelt, mille kulud olid juba niigi laes, võttis matti ka Kredex, küsides neilt tavapärasest kolm korda suuremat laenulepingutasu ja neljandiku võrra suuremat laenuintressi.

Ettekannetele ja nendele järgnenud otsused võttis kokku volikogu esimees Heiki Hepner, kelle sõnul kelle sõnul kasvatavad nii energiamärgised, kui Kredexi korterelamute toetused omanike vahelist ebavõrdust. Toetuste ja regulatsioonide abil tegeleb riik maal elamise väljasuretamisega. Omanike liit ei saa sellise olukorraga nõustuda, ning nõuab senise eluaseme- ja toetuspoliitika põhimõttelist muutmist. Alustuseks tuleb lõpetada toetuste suunamine isikutele, kelle sissetulekud on iseseisvaks hakkamasaamiseks piisavad, viia energiamärgis vastavusse reaalse energiatarbimisega ning tagada abivajajatele stabiilsed renoveerimistoetused renoveerimispassi alusel, ütles Hepner.

Tabel: renoveerimise mõju igakuise remondifondi suurusele.

Eesti Omanike Keskliit: Väikeelamute toetusvoorus on töötava koduomaniku õigused kaitsmata, väiksema sissetulekuga omanikust rääkimata

21.aprillil andis Ettevõtluse ja Innovatsiooni SA (Kredex) teada, et avab 23. aprillil kell 9.00 kodumajapidamiste energiatõhususe parandamiseks mõeldud taotlusvooru. Voorus läheb koduomanike vahel jagamisele ligikaudu 28 miljonit eurot ja see jagatakse põhimõttel, „kes ees, see mees“. 300 000 toetuse saamisele kvalifitseeruvast koduomanikust jätkub toetust ca 0,3%-le. Toetatakse ka energiasäästu mitteandvaid töid, nagu näiteks elektriautode laadimistaristu, päikesepaneelidele akupangad või soojuspumba vahetus.

Omanike liit soovib näha eluasemevaldkonnas valitseva ebavõrdsuse vähenemist. Seetõttu tegid omanikud toetusmeetme kooskõlastusfaasis ettepaneku toetada keskmisest madalama sissetulekuga- ja riiklikel muinsuskaitsealadel asuvate väikeelamute omanikke. Liidu juhi Andry Krassi sõnul ei leidnud see ettepanek aga kliimaminister Kristen Michali toetust, ja nii võib eeldada, et riigi eraldatav 28 miljonit annab kodumajapidamiste ebavõrdsuse kasvule uut hoogu. Ka ei kohtle riik kõiki koduomanikke võrdselt, kui avab toetuste vastuvõtu tööpäeva hommikul kell 9, kui enamusel puudub toetuse esitamiseks töö katkestamise võimalus. Olukord, kus Kliimaministeerium ei arvesta keskmisest madalama sissetulekuga-, kultuuriväärtusliku hoone- ega ka tööl käiva omaniku huviga, on saanud reegliks, ning näitab kõnekalt, kuidas riigi toetused ei lahenda, vaid hoopis suurendavad kodumajapidamiste ebavõrdsuse probleemi, ütles Krass

Eesti Omanike Keskliit: Mitu korda kõrgemad eluasemekulud muudavad väikeasulad elukõlbmatuks

Eesti Omanike Keskliit viis läbi eluasemekulude võrdluse kahekümne kahes erinevas linnas, alevikus ja külas. Uuringust selgust, et kodutarbijate vee-, soojuse- ja jäätmeveo kulud erinevad piirkonniti 3-kordselt. Kui näiteks Tallinna 1-toalise korteri omanik maksis jaanuaris tarbitud soojuse eest 99 eurot, siis samas seisukorras oleva, ja suurusega korteri omanik Tarbja külas maksis 250 eurot. Ka Konkurentsiameti kodulehel olevad andmed näitavad, et eelkirjeldatud ebavõrdsus on Eesti puhul „normaalne“. Riikliku järelevalve tingimustes on kodutarbijate soojusenergia hinnaerinevused 2,5-kordsed ja veeteenuse puhul lausa 4-kordsed.

Omanike liidu juhi Andry Krassi sõnul teeb eluasemekulude mitmekordne erinevus keeruliseks madalama sissetulekuga leibkondade hakkama saamise, määrates tervete asulate saatuse. „Ilmselgelt on monopoolsete ettevõtete hinnajärelevalve ja eluasemepoliitika ebaõnnestunud. Olukorra pööramiseks tuleb riigi poolt pakutavad toetused vastavusse viia kodutarbijate tegeliku vajadusega, milleks on ebavõrduse vähendamine. Paraku ükski tänastest Vabariigi Valitsuse poolt elluviidavast toetusmeetmest antud kriteeriumile ei vasta, vaid hoopis suurendab kodutarbijate ebavõrdust“, ütleb Krass.

Veesektorit tuleb korrastada, unustamata tarbijat

Eestis käiva veereformi üheks oluliseks teemaks on killustunud veevarustuse ja kanalisatsiooni sektori konsolideerimine ja efektiivsuse kasvatamine, kirjutab konkurentsiameti regulatsiooniteenistuse juhataja Külli Haab.

Elame maailma puhtaima õhuga riigis. Niisama hea kvaliteediga on ka meie joogivesi. Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime aastaraamat 2023 paigutab meie vee infrastruktuuri Euroopa Liidu 27 liikmesriigi hulgas 13. kohale ning maailmas 64 riigi seas oleme 29. kohal. Vee kättesaadavust on seejuures hinnatud väga kõrge lausa kümnenda kohaga ning piisavaid veevarusid 16. kohaga. See on suures osas tänu Eesti geograafilisele asukohale, aga enamgi veel on sellele kaasa aidanud kohalike omavalitsuste ambitsioonikad arengukavad, mida on vee-ettevõtjatel eurotoetuste toel õnnestunud ka ellu viia.

Eestis tegutseb täna üle 130 vee-ettevõtte, enamus mikroettevõtjad, kelle efektiivsusnäitajad (näiteks veekadu torustikes) varieeruvad. Eestist pindala osas 25 protsenti ja rahvaarvu mõttes kolm korda suuremas Horvaatias, kus täna tegutseb ligi 200 vee-ettevõtjat, plaanitakse vee-ettevõtjate arvu vähendada 41-ni. Nad teevad seda seepärast, et suurendada efektiivsust ning et tarbijale oleks tagatud mõistliku hinna ja hea kvaliteediga veeteenus ka tulevikus.

Täna erineb Eesti vee- ja kanalisatsiooniteenuse hind piirkonniti väga palju. Kui keskmine joogivee ja reovee tasu (koos käibemaksuga) on 4,22 €/m3, siis väikseim hind on 2,43 €/m3 ja suurim hind 6,64 €/m3 ehk erinevad 2,7 korda. Kui tulevikus ei toimu muutusi, kasvavad erinevused veelgi. Vee-ettevõtted on loomulikud monopolid, kelle opereerida on taristu, mida ei ole majanduslikult otstarbekas dubleerida. See tähendab, et tarbijatel ei ole võimalik teist teenuse osutajat valida isegi juhul, kui ettevõtja kulutused ja sellest tulenevalt vee hind on väga kõrge. Samas me ju ei kujuta oma elu ette ilma veeta. Aga kas saaks ka teisiti?

Kuidas veeteenuse hind täna kujuneb?

Eestis toimub veehinna regulatsioon ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse alusel, mis ütleb, et hind peab katma põhjendatud kulud ning tagama põhjendatud tulukuse ettevõtja investeeritud varadelt. Veeteenuse hindade arvutamise aluspõhimõtted on sarnased Eesti teiste reguleeritud teenuste hindadega nagu näiteks küte ja elektrivõrk.

Investeeringud ja nende maksumus on üks oluline hinnakomponent. Siin tulevadki mängu riik toetuste andjana ja kohalikud omavalitsused, kes kinnitavad ja kontrollivad vee-ettevõtjate investeeringute vastavust ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukavadele. Hetkel kehtiva regulatsiooni järgi ei võeta energeetika- ega ka veesektoris eurotoetuste arvelt teostatud investeeringuid teenuse hinnas arvesse. Analoogset põhimõtet kasutatakse ka teistes ELi riikides, näiteks Lätis, Leedus ja Horvaatias.

Veereform ja isemajandavad vee-ettevõtjad

Eestis on käima lükatud veereform, mille raames käib hetkel veemajanduse sektori teekaardi koostamine, eesmärgiks on selgitada välja valdkonna hetkeolukord, pakkuda välja erinevad stsenaariumid veereformi läbiviimiseks ning tuua veemajandusega seotud osapooled ühise laua taha. Teekaart valmib 2025. aasta teiseks pooleks ning projekti läbiviimist toetab Euroopa Komisjon tehnilise toe instrumendist. Selle protsessi üheks oluliseks teemaks on killustunud veevarustuse ja kanalisatsiooni sektori konsolideerimine ja efektiivsuse kasvatamine.

Suure osa vee-ettevõtjate võimekus eurotoetusteta jätkuinvesteeringuid teha on piiratud, nagu on piiratud ka nüüdisaegsete seadmete hooldamiseks kvalifitseeritud tööjõu leidmine. Üheks lahenduseks võiks olla väiksemate vee-ettevõtete liitumine suuremate ja tihedama asustuspiirkonnaga ettevõtetega. Näiteks Narva ja Narva-Jõesuu linnade puhul oleks erinevate veehindade kehtestamisel Narva-Jõesuus hind kallinenud keskmiselt 44 protsenti ja Narva linnas viis protsenti, kuid ühise hinnaga ja mastaabiefekti mõjul muutus hind keskmiselt seitse protsenti.

Eesmärgiks tuleb seada mõistlik hind tarbijale ja üldine kasu ühiskonnale

Eesti veesektor vajab jätkusuutlikkuse tagamiseks korrastamist, see on päevselge. Samas ei tohi suures reformimise tuhinas ära unustada tarbijat. Veereformi eesmärgid ja tulemid peavad eelkõige teenima tarbija huve, et joogivee kvaliteet oleks hea ja veehind mõistlik ka edaspidi.

Eesti veehind on täna alla kahe protsendi leibkonna sissetulekust. OECD arvab, et mõistlik veehind võiks jääda kolme kuni viie protsendi vahele leibkonnaliikme sissetulekust. Künnis viis protsenti, mis rahaliselt tähendaks vee hinda 21 €/m3, oleks ligi viis korda tänasest keskmisest kõrgem. Sellises mahus hinnatõus, kui seda Eesti osas kaaluda, peab olema vägagi põhjendatud, ja kui sektori ümberkorraldamisega on võimalik seda vältida või oluliselt leevendada, siis peaksid kõik turuosalised nagu ka poliitikakujundajad selle poole püüdlema.

Konkurentsiamet on sellel teekonnal koostööpartneriks kõikidele sektoris tegutsevatele ettevõtjatele, kohalikele omavalitsustele ja ministeeriumile. Näiteks on hinnametoodikas võimalik rakendada stiimuleid vee-ettevõtjatele, kes panustavad kuluefektiivsuse saavutamisele või ergutada tarbijaid vett teadlikumalt tarbima.

Eesti Omanike Keskliit esitas seisukohad kavandatavate maamaksuseaduste muudatuste suhtes

Regionaal- ja põllumajandusministeerium saatis 15.03.2024 arvamuse avaldamiseks maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eesti Omanike Keskliit esitas eelnõu osas omapoolsed seisukohad.

Kaasamisest
Eelnõu saanud organisatsioonid tänavad ministrit arvamuse avaldamise võimaluse eest. Samas
juhivad allakirjutanud tähelepanu, et mitmele olulisele maamajanduse organisatsioonile on teavitus
jäetud saatmata hoolimata nende liikmete otsesest puutumusest eelnõu reguleerimisvaldkonnaga.
Nii on näiteks ignoreeritud Eestimaa Talupidajate Keskliidu ja Eesti Erametsaliidu kaasamist.
Palume edaspidi ka neid organisatsioone maaomanikke puudutavatest eelnõudest teavitada.
Tähelepanuväärne on kooskõlastamiskirjal sisaldunud märge, et „sisus on poliitikud kokku
leppinud. Eelnõu on kiireloomuline ja peab lähiajal jõudma kooskõlastusringile“. Tegemist oleks
nagu viitega juba otsustatud küsimusele ja signaaliga kirja saanud isikutele, et sisulisi seisukohti
ministeeriumi poolt ei oodata. Leiame, et sellise eelpositsiooni kujundamine devalveerib
huvirühmade sisulist kaasamist ja ei ole kooskõlas hea õigusloome tavadega. Eelnõu saatmise
mõte peaks olema sisuliste ettepanekute kogumine eelnõus käsitletava probleemi osas.

Maamaksu tõusupiiri kaotamine

2022 aastal viidi läbi maade korraline hindamine, mille tulemusena on oluliselt kasvanud
maamaksu arvestamise aluseks olev maa maksustamishind. Maaomanikele tähendab uus olukord
üldjuhul märkimisväärset maamaksu tõusu.
Maa hindamise seaduse, maamaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse ettevalmistamisel
kinnitati maaomanike esindusorganisatsioonidele korduvalt, et maamaksu liigse tõusu osas ei ole
muretsemiseks põhjust, kuna seadusesse kirjutatakse maamaksu tõusu piirang – mitte rohkem kui
10% aastas. Sellist kavatsust on rahandusministeeriumi esindaja artikliga ERR portaalis ja
ministeeriumi kodulehel ka kirjalikult avalikkusele kinnitatud – ühegi maaomaniku maks ei saa
kerkida rohkem kui 10% aastas.
Hetkel kehtiv maamaksuseadus ei näegi ette maamaksu tõusu rohkem kui 10 protsenti aastas.
Eelnõu menetlemisel, mil omanikke rahustati maksutõusu ülempiiri kehtestamisega, ei mainitud
kordagi omavalitsusele antavat õigust seda piiri ületada. Maksutõus viidi ellu koos maaomanikele
antud lubadusega iga-aastast maksutõusu ohjata. Nüüd oleks eriti sõnamurdjalik tühistada
maksutõusu ülempiir, aga jätta jõusse maksutõusu võimaldanud seadusemuudatus ja toimingud.
Maamaksu kui ühe riikliku maksu suurenemine kümnendiku võrra aastas (ja mitmete järjestikuste
aastate jooksul) on niigi ebaproportsionaalne. See mõjub tootmissisendite kasvu kaudu pärssivalt
põllumajandustootjate konkurentsivõimele ning püsikulude suurendamise teel negatiivselt
metsaomanike võimele panustada metsakasvatusse. Maaomanikud ja -ettevõtjad ei ole selles
süüdi, et riik pole maid korraliselt hinnanud või et kohalike omavalitsuste tulubaas on madal.
Selliste probleemide lahendamise panemine ühe ühiskonnagrupi õlgadele ei ole õiglane.
Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et „eelnõu eesmärgiks on suurendada KOVide
finantsautonoomiat ja anda KOVidele rohkem paindlikkust kohalikul tasandil maksude
kehtestamiseks. KOVidele tulubaasi kasvu potentsiaali tekitamiseks on vaja suurendada võimalust
ise otsustada maamaksumäärade, aastase maamaksu kasvu ja maksusoodustuste üle“. Samas
selgitatakse justkui maaomanikke rahustada püüdes, et KOVi tasandi maksuautonoomia
võimaldab kogukonnal leida tasakaalu teenuste taseme ja maksudega panustamise vahel.
On äärmiselt väheusutav, et maamaksu tõusu piiri kaotamine ei tähendaks enamuse omavalitsuste
puhul maamaksu tõstmist maksimaalsele tasemele. Senine praktika kinnitab, et pigem kasutavad
KOV-id seadusega antud võimalusi täies mahus.
Rahandusministeeriumist saadud andmetel ei kasutanud 2023. aastal 79 KOV-ist ainult 12
omavalitsust võimalust metsamaa maamaksu maksimaalses määras küsimiseks (tol hetkel 2,5%
maksustamishinnast). Seejuures oli nende 12 hulgas omavalitsusi, kes määrasid maksumääraks
seaduses toodud maksimumtasemele väga ligilähedase määra (nt Anija ja Tartu vald 2,4%, Tori
vald 2,3%). Rõhuv enamus omavalitsusi küsib maamaksu seadusega lubatud maksimaalses mahus.
Viide KOV-i paindlikkusele maksumäära kehtestamiseks tähendab päriselus valdavalt
maamaksumäära kehtestamist seaduses toodud maksimaalses ulatuses. Kindlasti toimuks
maamaksu tõstmine maksimaalsele tasemele rahalistes raskustes olevates omavalitsustes.
Rõhutame, et maaomanikud ei pea omavalitsuste ebaprofessionaalsest juhtimisest tekkinud
probleeme kinni maksma.

Eelnõu mõjud maamajandusele
Metsanduses tooks eelnõu sellisel kujul vastu võtmine kaasa:
➢ raietegevuse aktiivsuse kasvu lähtudes mitte metsakasvatuslikest vajadustest, vaid omanike
finantsseisust. Kui omandi haldamine muutub kulukaks, suunab see metsaomanikke
vaatama rohkem metsa kui kohest rahavoogu pakkuvat majanduslikku ressurssi, mille abil
katta maksukoormuse tõusu tõttu lisandunud kulud.
➢ metsaomandist loobumise (väike)metsaomanike puhul. Aastaid on tulumaksuseadus
suunanud omandireformi käigus metsaomanikuks saanud isikuid omandist loobumise
teele – tagastatud maa esmakordne võõrandamine on olnud tulumaksuvaba, kuid metsa
majandamisest saadud tulu on maksustatud tulumaksuga. Alles 2020. aastal muudeti
tulumaksuseadust selliselt, et ka raieõiguse ja metsamaterjali müügil rakendub
tulumaksusoodustus. Tulumaksuseadus ei motiveeri enam metsamaa ära müümist.
Tulemused on ka praktikas näha – metsamaa müümine füüsiliste isikute poolt on
vähenenud (Maa-ameti andmetel on 2023.a. võrreldes tulumaksuseaduse eelse ajaga
langenud füüsiliste isikute poolt müüdud metsamaa pindala ligi kaks korda). Nüüd
tahetakse maamaksuseadusega maaomanikele anda uus signaal – kes omandit kõrgete
maksude tõttu pidada ei suuda, müügu ära. Suuremat finantsvõimekust omav
rahvusvaheline kapital on aga ostuvalmisolekuga ootamas.
Põllumajanduses tooks eelnõu sellisel kujul vastuvõtmine kaasa:
➢ tegelikele põllumajandustootjatele maa rendihinna kasvu, kuna maa omanikel on võimalus
maksukoormuse tõus rendihinda edasi kanda. See mõjutab põllumeeste majanduslikku
hakkamasaamist, aga annab ka tõuke toiduainete kallinemiseks.
➢ ÜPP positiivse mõju vähenemise, kuna maamaksu tõus neelab osaliselt need toetused,
vähendades sellega majanduslikku leevendust, mida hektaripõhised toetused peaksid
põllumajandusettevõtetele pakkuma, ning suurendades põllumajandustootjate rahalist
koormust.
➢ põllumajandustootjate tehtud pikaajaliste investeeringu- ja ettevõtlusotsuste veelgi
keerukamakas muutmise, kuna puudub õiguskindlus ja prognoositavus sektoris.
Üldisemas vaates annab eelnõu ränga hoobi maaettevõtjate õiguskindlusele. Maaomanikele antud
maamaksu tõusu piirangu lubadust sisaldanud Maa hindamise seadus, maamaksuseadus ja teiste
seaduste muutmise seadus võeti vastu alles kaks aastat tagasi. Riigi poolt sellise kiirusega lubadusi
jalge alla tallates kaob ettevõtjatel vähemgi usaldus, et nende tegevust mõjutav õiguslik raamistik
mõistliku ajaperioodi kehtiks.
Lisaks märgime, et eelnõu seletuskirjas on välja toodud: „Maksimaalsete lubatud maksumäärade
ülempiiri kehtestamisel tuleb silmas pidada, et maamaks koostoimes ülejäänud maksudega ei
hakkaks takistama maa kasutamisest mõistliku tulu saamist.” Ootame mõjuanalüüsi, mis lähtuks
põllumajandustootja/metsaomaniku (maa tegeliku kasutaja) vaatest, mis on reaalne kulu, mis
muudatusega kaasneb. Näeme, et maade kasutamise osas tekib n.ö. kihistumine, kus häid maid
tahetakse, kehvad maad jäävad ilmselt pangale, kuna müüa ei õnnestu, sest keskmine maamaks on
kõrge, aga tegelikkuses maal väärtust ei ole. Lisaks suurendab see probleeme keskkonna- ja
kliimaeesmärkide täitmisel. Tootmissisendite hind tõuseb veelgi, mis tuleb maaomanikul tagasi
teenida ning seda saab teha vaid väga intensiivse tootmisega viljakal mullal. Lisame näite:
Maatulundusmaa, 25,44 ha (haritav maa), maa maksustamishind: 134 808 eurot. Tegelik (st. ilma
kaitsemehhanismi rakendamata) maamaks: 674,04 eurot. 2024. aasta maksuteate suurus: 210,99
eurot. 2025. aasta maksuteate suurus: 316,49 eurot (rakendub kaitsemehhanism, tasumisele
kuuluv maamaks suureneb 50%).

Kodualuse maamaksu kaotamine
Kodualuse maamaksu vabastus kehtib Eestis 2013. aastast. Äsja, 1. jaanuaril 2024 laiendati seda
liitsihtotstarbega kinnistute elanikele. Kodualuse maa maksuvabastuse üle-riigiline kaotamine ja
selle küsimuse andmine omavalitsuste otsustada on riigi poolt sõnamurdlik käitumine.
Kodualuse maamaksuvabastuse kaotamine ei olnud valimisdebati teema ja isegi koalitsioonileping
ei sõnasta sellist eesmärki. Tekib olukord, kus kodualuse maamaksu vabastus ei ole kuidagi
tagatud, vastutus ja kiusatus lükatakse omavalitsuse kaela ning tekib täiesti teine olukord algse
maksuvabastuse ideega. Kui eelnõu näeb seda võimalikku kohaliku volikogu kehtestatavat
soodustust vähekindlustatute abistamise võimalusena, siis üleriigilise ühetaolise maksuvabastuse
idee oli tähtsustada kodu. Kas ühe omavalitsuse kodud peaks olema kuidagi vähem väärustatud
kui teise – ühes kehtib maksuvabastus ja teises ei kehti? Inimesed on oma kodualuse maa riigilt
välja ostnud ja kodu ei peaks täiendavalt maksustama.
Eelnõu kohaselt on muudatuse mõju suur ja puudutab 520 000 omanikku. Eestlaste kodud on
remondivõlas ja ootavad massiliselt renoveerimist energiatõhusateks, kodukulud on muutunud
väga kõrgeteks, omanikke koormatakse avalike teede korrahoiukohustusega. Koduomanike
täiendav sõnamurdlik maksustamine raskendab nende olukorda veelgi. Me ei saa lubada olukorda,
kus eakas majaomanik peab tasuma maamaksuks mitme kuu pensioni või ujutavad tuhanded
pensionärid omavalitsused üle täiendavate maksuvabastuste taotlustega.
Pindalapõhine maksuvabastus tuleb võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt üleriigiliselt säilitada
ja tagada, et elamumaa maamaks ei saaks ühelgi juhul tõusta aastas rohkem kui 10%, nagu oli
kokku lepitud. Samuti ei ole vastuvõetav eelnõu põhimõte, mille kohaselt toimub kodualuse maa
maksustamine igal juhul, kui jooksval aastal ei ole volikogu soodustuse määra otsustanud.
Koduomanikul peab olema tagatud kindlus, et juba antud soodustused kehtivad seni, kuni neid
pole muudetud.

Ettepanekud eelnõu muutmiseks
Eelnevalt selgitatud põhjustel peab enne maamaksu tõusu seadusesse kirjutatud leevenduste
lubadus jääma kehtima vähemalt maamajandustootjatele (põllumehed, erametsaomanikud).
Seetõttu teeme ettepaneku:

  1. Muuta eelnõu selliselt, et säilitatakse maamaksu tõusu piirmäär mitte rohkem kui 10%
    aastas.
  2. Alternatiivselt: kui ettepanekut nr 1 ei arvestata, muuta eelnõu selliselt, et mitte rohkem
    kui 10% aastase tõusu piirmäär jääks kehtima maatulundusmaa osas.
  3. Võtta eelnõust välja p. 13) s.o kodualuse maa senise maksusoodustuse süsteemi
    kaotamine.
    Juhul kui meiepoolsed ettepanekud jäävad arvestamata, on õiglane loobuda ka tehnovõrkude- ja rajatiste
    talumistasu suurenemise piirist, mis seadustati samuti Maa hindamise seaduse, maamaksuseaduse ja teiste
    seaduste muutmise seaduse vastu võtmisega. Ääretult ülekohtune oleks võtta maaomanikelt ära neile
    lubatud soodustus, aga neile tehnovõrkude talumise eest makstava kompensatsiooni õiglasemaks
    muutumist takistav piir paika jätta. Riigi selline käitumine kahandaks märgatavalt riigi poolt seadusloome
    protsessis tulevikus antavate lubaduste tõsiseltvõetavust.