Logi sisse Liitu

Category: Kategoriseerimata

Käthlin Kolganurm

Ministeerium: Veeteenuse hinnalagi plaanitakse tulevikus tarbijate kaitseks ja efektiivsuse tagamiseks väiksemana kui OECD soovitused

Kliimaministeerium kavandab veereformi, mille eesmärk on ohjata veehinna tõusu ja tagada vajalikud investeeringud ning joogivee kvaliteet ka peale Euroopa Liidu toetuste lõppemist. Ühe aluspõhimõttena otsustas reformi juhtrühm määrata veeteenusele hinnalae, mille kohaselt vee hind ei ületaks tulevikus 2% Eesti madalaima sissetulekuga maakonna leibkonnaliikme sissetulekut. Veereformi ettevalmistamist toetab Euroopa Komisjon.

Kliimaministeeriumi merenduse ja veekeskkonna asekantsleri Kaupo Lääneranna sõnul annab otsus raamistiku veereformi ettevalmistavatele tegevustele. „Veereformi eesmärk ei ole jõuda 2% piirhinnani, vaid kindlustada, et potentsiaalne hinnatõus tulevikus jääks sellest allapoole,“ kinnitas Läänerand, lisades, et praegu moodustavad Eesti keskmise leibkonna kulutused kraaniveele ja kanalisatsioonile 1,1% sissetulekust. Võrdluseks Maailmapanga ja OECD hinnangul on mõistlik veehinna tase kuni 3-5 % leibkonna sissetulekutest, mida juhtrühm konkurentsivõimelise ning jätkusuutliku piirhinna aluseks ei võtnud ning mida ka erinevad analüüsid ja projektsioonid ei toetanud.

Reformi projektijuhi Vahur Tarkmehe sõnul on Eesti veemajandussektori põhiprobleemiks erakordselt suur killustatus – üle Eesti tegutseb hetkel 131 vee-ettevõtet, millest lõviosa on väikesed, alla 5000 tarbijaga ettevõtted.

„Vee-ettevõtlus on valdkond, mis nõuab järjepidevalt suuremahulisi investeeringuid ning uuringud on näidanud, et ilma toetusteta ja ainult veetariifile tuginedes jääksid väiksemad vee-ettevõtted vajalike investeeringute tegemisega hätta juba lähiajal, 10 aasta perspektiivis seisaksid probleemi ees juba ka suuremad vee-ettevõtted. Praeguse veemajanduse mudeliga jätkamine tooks seega kaasa arvestatava hinnatõusu ning ohustaks puhta joogivee kui elutähtsa teenuse kättesaadavust,“ selgitas Tarkmees reformi läbiviimse vajalikkust.

Tema sõnul puudutaks hinnatõus kõige valusamalt just hõredamini asustatud maapiirkondade veetarbijad ja sellega kasvaks regionaalne ebavõrdsus. Juba praegugi erineb vee hind Eestis piirkonniti väga palju. Näiteks Tallinnas on kuupmeetri hind elanikule 2,24 eur, Häädemeeste vallas aga 6,1 eur (sh KM) ning projektsioonid näitavad, et tulevikus kasvaks erinevused Tarkmehe hinnangul veelgi drastilisemalt, kui me midagi ei tee.

Ühe võimalusena olukorra lahendamiseks näeb Kliimaministeerium vee-ettevõtete liitumist, millega suuremad ja paremini hakkama saavad vee-ettevõtted võtaksid väiksemad enda hallata ning vee hind jaguneks sel juhul solidaarselt. „Meie poolt tellitud analüüs on tõestanud, et hinnatõus linnaasula klientide jaoks oleks seejuures marginaalne, kuna jaguneb väga paljude tarbijate vahel, samas võit väikese vee-ettevõtte kliendi jaoks oleks märkimisväärne,“ kinnitas Vahur Tarkmees.

Augusti lõpunädalal arutatakse Kohtla-Järvel, Tartus, Pärnus ja Tallinnas toimuvatel foorumitel koos erinevate osapooltega, millised peaksid kokkulepitud 2%-list hinnalage arvesse võttes olema stiimulid vee-ettevõtete jaoks, mis annaks neile ka ärilise põhjuse konsolideerimist soosida.

Foorumid toimivad Kliimaministeeriumi ja Euroopa Komisjoni eestvedamisel läbiviidava TSI (Technical Support Instrument) projekti raames, mida finantseerib Euroopa Komisjon. Projekti eesmärgiks on pakkuda välja lahendus ja tehnilised instrumendid reformi läbiviimiseks alates 2025. aastast.

Lisainfo: Vahur Tarkmees, Veeteenuse reformi projektijuht. Tel 5880 0245

VEEREFORMI FAKTILEHT: EESTI

Tänase seisuga on Eestis 131 veeteenuse osutajat, kellest 87 on kinnitatud vee-ettevõtjad. Vee-ettevõtja tunnustele vastavad veel 24 teenusepakkujat, ülejäänud 20 ei vasta ÜVVKS tingimustele inimeste arvu ja/või kuupmeetrite poolest.

Kaart 01.2024 seisuga

VEEREFORMI FAKTILEHT: PÕHJA-EESTI

Nn Põhja-Eesti piirkonnas (Harju, Rapla ja Järva maakond) on 78 veeteenuse osutajat, kellest 39 on kinnitatud vee-ettevõtjad. Vee-ettevõtja tunnustele vastavad veel 24 teenusepakkujat, ülejäänud 17 ei vasta ÜVVKS tingimustele inimeste arvu ja/või kuupmeetrite poolest (peamiselt aiandus- ja suvilaühistud). Piirkonnas on üks väga suur vee-ettevõte (Tallinn) ja 14 keskmist (neist suuremad Rae, Viimsi ja Saue vallas ning Paide ja Keila linnas). Ülejäänud on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad.  

  • Põhja-Eesti suurim vee-ettevõte on AS Tallinna Vesi, kes müüb aastas keskmiselt 20,3 miljonit m3 joogivett ja võtab kanalisatsiooni tarbijatelt vastu 20,8 miljonit m3 reovett, millest elanike tarbimine moodustab ca 75%. Opereerib Tallinnas, Maardus, Saue vallas ja vähesel määral Harku alevikus. Eratarbijatest veevärgi kliente ca 455 050 inimest ja kanalisatsiooni tarbijaid ca 455 250 inimest. Põhipiirkonna hind elanikule on 1,84 €/m3+KM (2,24 €/m3).
  • Põhja-Eesti väikseim vee-ettevõte on MTÜ Jõe-Lõo Asum, kelle aastane müügimaht on ca 2 500 m3. Teenindab Harku valla Liikva küla elanikke (hinnanguliselt ca 70 inimest).
  • Põhja-Eesti madalaim ÜVVK teenuse hind (vesi+kanalisatsioon eratarbijale) on 1,27 €/m3+KM (1,55 €/m3), kehtestatud Tallinnas Pääskülas (AS Pääsküla Vesi).
  • Põhja-Eesti kõrgeim hind eratarbijale on 5,21 €/m3+KM (6,36 €/m3), kehtestatud Harku valla Ilmandu külas (Ewelink OÜ).
  • Keskmine sihtfinantseeringu osakaal ÜVVK taristu maksumuses on 50% (kohalike meetmete ja eurotoetuste abil soetatud vara osakaal põhivara jääkväärtuses).
  • Keskmine aastane asendusinvesteeringuvajadus on ca 100 miljonit €/a, millest ligi 70% moodustab AS Tallinna Vesi taristu investeeringuvajadus.
  • Uutest nõuetest tulenev täiendav investeeringuvajadus kokku on ca 150 miljonit €, millest pea 90% moodustavad investeeringud Paljassaare reoveepuhasti täiendamisse.
  • Peamised murekohad: suur piirkondlik hinnaerinevus, väga palju teenusepakkujaid (ca 3,5 operaatorit KOVi kohta), neist valdav osa on väga väikesed operaatorid, kelle taristu seisundi ja teenuse kvaliteedi üle puudub selge kontroll
  • Positiivsed faktid: tihe koostöö Tallinna linna ja ümbritsevate omavalitsustega

VEEREFORMI FAKTILEHT: LÄÄNE-EESTI

Nn Lääne-Eesti piirkonnas (Saare-Lääne, Pärnu ja Viljandi maakond) on 16 veeteenuse osutajat, kes on kõik KOVi poolt kinnitatud vee-ettevõtjad. Piirkonnas on üks suur vee-ettevõte (Pärnu) ja 5 keskmist (Kuressaare Veevärk, Viljandi Veevärk, Haapsalu Veevärk, Matsalu Veevärk ja Mako AS Põhja-Pärnumaa vallas). Ülejäänud 10 on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad. Pindala mõistes on kõige suurema teenusepiirkonnaga AS Matsalu Veevärk, kes tegutseb kokku 4 omavalitsuses.

  • Lääne-Eesti suurim vee-ettevõte on AS Pärnu Vesi, kes müüb aastas keskmiselt 2,7 miljonit m3 joogivee ja kanalisatsiooni teenust, millest elanike tarbimine moodustab ca 70%. Opereerib Pärnu linnas ja Tori vallas. Eratarbijatest veevärgi kliente ca 51 080 inimest ja kanalisatsiooni tarbijaid ca 50 540 inimest. Vee- ja kanalisatsioonitariif elanikule on kokku 3,10 €/m3+KM (3,78 €/m3).
  • Lääne-Eesti väikseim vee-ettevõte on Mellson Grupp OÜ (Dirhami sadam), kes annab aastas ca 800 m3 joogivett ja võtab vastu ca 1000 m3 reovett. Opereerib Lääne-Nigula vallas Dirhami külas. Eratarbijaid hinnanguliselt ca 20 inimest. Üle poole müügimahtudest moodustab kohaliku kalatööstuse ja sadama tarbimine.
  • Lääne-Eesti madalaim ÜVVK teenuse hind (vesi+kanalisatsioon eratarbijale) on 2,80 €/m3+KM (3,42 €/m3), kehtestatud Tõstamaal Pärnu linnas (SuFe OÜ).
  • Lääne-Eesti kõrgeim hind eratarbijale on 5,00 €/m3+KM (6,10 €/m3), kehtestatud Häädemeeste vallas (Häädemeeste VK AS).
  • Keskmine sihtfinantseeringu osakaal ÜVVK taristu maksumuses on ca 60% (kohalike meetmete ja eurotoetuste abil soetatud vara osakaal põhivara jääkväärtuses).
  • Keskmine aastane asendusinvesteeringuvajadus on ca 23 miljonit €/a, millest peaaegu poole moodustavad AS Pärnu Vesi ja AS Kuressaare Veevärk taristu asendusinvesteeringud.
  • Uutest nõuetest tulenev täiendav investeeringuvajadus kokku on ca 17 miljonit €, millest üle 90% moodustavad investeeringud ÜVVK taristu laiendamisesse 1000-2000 ie koormusega reoveekogumisaladel.
  • Peamised murekohad: negatiivne rahvastikuprognoos, veesektori killustatus, suur piirkondlik hinnaerinevus, saarte geograafiline paratamatus seab jätkusuutlikkuse saavutamisel omad piirid.
  • Positiivsed faktid: peale haldusreformi on ka veeteenuse operaatoreid oluliselt vähemaks jäänud ja ÜVVK sektori killustatus vähenenud, Pärnu Vesi AS laienes ka sel aastal Tori valda. Kokku on piirkonnas vähem kui 1 vee-ettevõte KOVi kohta (0,89).

VEEREFORMI FAKTILEHT: IDA-EESTI

Nn Ida-Eesti piirkonnas (Lääne- ja Ida-Virumaa) on 20 veeteenuse osutajat, nendest 16 kinnitatud vee-ettevõtjat. Piirkonnas on kaks suurt vee-ettevõtet (Järve-Biopuhastus ja Narva Vesi) ja 3 keskmist (Rakvere Vesi, Sillamäe Veevärk ja Tapa Vesi). Ülejäänud 15 (s.o 75%) on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad.

  • Ida-Eesti suurim vee-ettevõte on AS Narva Vesi, kes müüb aastas keskmiselt 2,4 miljonit m3 joogivee ja kanalisatsiooni teenust, millest elanike tarbimine moodustab üle 80%. Opereerib Narva linnas. Eratarbijatest kliente ca 53 400 inimest.
  • Ida-Eesti väikseim vee-ettevõte on Lüganuse Vallavalitsus, kes annab opereerib ise Erra ja Sonda alevikus ning müüb aastas keskmiselt 10 700 m3 joogivee ja 5000 m3 kanalisatsiooni teenust. Eratarbijaid on hinnanguliselt ca 300 inimest.
  • Ida-Eesti madalaim ÜVVK teenuse hind (vesi+kanalisatsioon eratarbijale) on 2,15 €/m3+KM (2,62 €/m3), kehtestatud Narva linnas (Narva Vesi AS).
  • Ida-Eesti kõrgeim hind eratarbijale on 4,99 €/m3+KM (6.09 €/m3), kehtestatud Alutaguse vallas (Alutaguse Haldus OÜ).
  • Keskmine sihtfinantseeringu osakaal ÜVVK taristu maksumuses on ca 65% (kohalike meetmete ja eurotoetuste abil soetatud vara osakaal põhivara jääkväärtuses).
  • Keskmine aastane asendusinvesteeringuvajadus on ca 24 miljonit €/a, millest üle poole moodustavad Narva, Kohtla-Järve, Jõhvi ja Rakvere ÜVVK taristu asendusinvesteeringud.
  • Uutest nõuetest tulenev täiendav investeeringuvajadus kokku on ca 15 miljonit €, millest üle 9M€ moodustavad investeeringud ÜVVK taristu laiendamisesse 1000-2000 ie koormusega reoveekogumisaladel ning üle 5M€ moodustavad investeeringud puhastite energianeutraalsuse saavutamisse.
  • Peamised murekohad: negatiivne rahvastikuprognoos, veesektori killustatus, suur piirkondlik hinnaerinevus.
  • Positiivsed faktid: KOVide vaheline solidaarsus,suured ja võimekamad on näitamas põhimõttelist valmisolekut väiksemaid piirkondi aitama.

VEEREFORMI FAKTILEHT: KAGU-EESTI

Nn Kagu-Eesti piirkonnas (Tartu, Põlva, Võru, Valga ja Jõgeva maakond) on 18 veeteenuse osutajat, nendest 16 kinnitatud vee-ettevõtjat. Piirkonnas on üks suur vee-ettevõte (Tartu Veevärk) ja 6 keskmist (Emajõe Veevärk, Võru Vesi, Valga Vesi, Põlva Vesi, Jõgeva Veevärk ja Põltsamaa Vesi). Ülejäänud 11 on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad. Pindala mõistes on kõige suurema teenusepiirkonnaga AS Emajõe Veevärk, kes tegutseb kokku 11 omavalitsuses. Olulise regionaalse haardega on ka Võru Vesi AS, kes tegutseb kokku 5 KOVis.

  • Kagu-Eesti suurim vee-ettevõte on AS Tartu Veevärk, kes müüb aastas keskmiselt 5,2 miljonit m3 joogivett ja võtab kanalisatsiooni tarbijatelt vastu 5,5 miljonit m3 reovett, millest elanike tarbimine moodustab ca 70%. Opereerib Tartu linnas ning Tartu, Luunja ja Kambja vallas. Eratarbijatest kliente on ca 104 640 inimest.
  • Kagu-Eesti väikseim vee-ettevõte on Kaasiku Vesi OÜ, kes annab opereerib Tartu valla Kõrveküla alevikus ning annab aastas ca 2 800 m3 joogivett ja võtab vastu ca  3 100 m3 reovett. Eratarbijaid on hinnanguliselt ca 60 inimest.
  • Kagu-Eesti madalaim ÜVVK teenuse hind (vesi+kanalisatsioon eratarbijale) on 2,08 €/m3+KM (2,54 €/m3), kehtestatud kogu Tartu Veevärk AS tegevuspiirkonnas.
  • Kagu-Eesti kõrgeim hind eratarbijale on 5,40 €/m3+KM (6,59 €/m3), kehtestatud Kõrveküla alevikus Tartu vallas (Kaasiku Vesi OÜ).
  • Keskmine sihtfinantseeringu osakaal ÜVVK taristu maksumuses on ca 70% (kohalike meetmete ja eurotoetuste abil soetatud vara osakaal põhivara jääkväärtuses).
  • Keskmine aastane asendusinvesteeringuvajadus on ca 31 miljonit €/a, millest üle 2/3 moodustavad AS-ide Tartu Veevärk, Emajõe Veevärk ja Võru Vesi ÜVVK taristu asendusinvesteeringud.
  • Uutest nõuetest tulenev täiendav investeeringuvajadus kokku on ca 33 miljonit €, millest üle 25M€ moodustavad investeeringud Tartureoveepuhasti täiendamisse ning ligi 5M€ ÜVVK taristu laiendamisesse 1000-2000 ie koormusega reoveekogumisaladel.
  • Peamised murekohad: negatiivne rahvastikuprognoos, veesektori killustatus, suur piirkondlik hinnaerinevus.
  • Positiivsed faktid: regionaalne vee-ettevõtlus on edukalt kanda kinnitamas, suuremad ettevõtted on terves teenusepiirkonnas kehtestanud ühtse tariifi, mis aitab kaasa piirkondliku ebavõrdsuse vähendamisele. Kokku on piirkonnas vähem kui 1 vee-ettevõte KOVi kohta (0,79).
Käthlin Kolganurm

Kodu Kauniks 2024 – Osale ja võida!

Osale Eesti suurimal kaunite kodude ja aedade konkursil, mille korraldavad ajakirjad Kodu & Aed ning Kodukiri!

Eesti Omanike Keskliit annab välja taaskord auhinna rahvuslikule kodule.

Otsime kaunist kodu, kus austatakse põlvkondade sidet, esivanemate pärandit ja rahvuslikke lahendusi. Rahvusliku kodu eripreemiaks on 1000 €. Kodukonkursil osalemiseks saada hiljemalt 15. septembriks vähemalt 8 fotot oma kodust ja saa osa 19 600 eurosest auhinnafondist!

Vaata lisa www.kodus.ee/kodukauniks.

FOTO: Rahvuslik kodu 2023 – Kärt Piirisild

Käthlin Kolganurm

Andry Krass: Peame rääkima vee-ettevõtete ülikasumitest ja Konkurentsiameti võimetusest neid ohjata

Veeteenuse reformi vajaduse selgitamisel on selle eestkõnelejad märkinud õigesti, et eurotoetuste lõppemise ja veesektori killustatuse tõttu on veereform Eestis möödapääsmatu. Vähemalt sama vajalik on reform aga selleks, et vältida vee-ettevõtjate monopoolse turujõu kuritarvitamist tulevikus. Seda enam, et reformi üheks tulemiks on suure tõenäosusega vee-ettevõtluse konsolideerumine ja veemonopolide turujõu suurenemine.

Aastaid kestnud vaidlus küsimuses, kas Tallinna Vee hinnapoliitika allub Konkurentsiameti järelevalvele, on üks näidetest, kuidas näeb üks vee-ettevõte oma vastutust – hierarhia on paigas – mina müün ja teie maksate seda hinda, mida mina monopolina soovin! Ilmselgelt ei adu kõik vee-ettevõtjad veel ka täna, et nende monopol on seadusega tagatud mitte nende lõputu kasumiiha, vaid tarbijatele kvaliteetse ja mõistliku hinnaga teenuse tagamiseks. Mõistlik hind ei tähenda seejuures ainult teenuse odavust võrdluses teiste vee-ettevõtetega. Taaskord näitab siin negatiivset eeskuju Tallinna Vesi, mille kasumlikkus ületab mõistlikkuse piire juba aastakümneid, ilma, et Konkurentsiamet seda kuidagi ohjata suudaks. Olgu siinkohal välja toodud veemonopoli 2023 aasta majandusaruande põhinäitajad – müügitulu 61,14 miljonit eurot, kasum 17,35 miljonit eurot, 79% puhaskasumist maksti omanikule dividendideks. Ja nii aastast aastasse! Rääkida siin muust, kui omanike eetikapuudest, on ilmselge liialdus.

Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, kuid täna kehtiva konkurentsiõiguse kohaselt ei ole probleemi, kui 25% veeteenuse osutamisest teenitud tuludest makstakse seadusliku monopoli (NB! seaduslik monopol = ühiskonna huvides tegutsevat monopol) omanikele dividendideks. Teisisõnu on vee-ettevõtete kõrge kasumimarginaali garandiks Konkurentsiamet, mis Tallinna Vee omanike lõputu kasumiiha tagasi hoidmise asemel premeerib neid hoopis loaga tõsta veetarbijatele hinda 15%. Ja nii saame ka järgmisel aastal börsiteadetest lugeda, kuidas Tallinna Vee juhtkond on teinud (koostöös Konkurentsiametiga) suurepärast tööd…

Eelkirjeldatud olukord ei ole kooskõlas nende põhimõtetega, miks me veemonopolid seaduse alusel lõime. Seetõttu tuleb veereformi käigus lahendada piirkondliku vee hinna erinevuse probleemi kõrval ka monopolide ülikasumite ja Konkurentsiameti nõrga hinnajärelevalve küsimus. See on ka põhjus, miks tarbijate huve kaitsev Eesti Omanike Keskliit ei rutta toetama Tallinna Vee sarnaste regionaalsete veemonstrumite loomise plaani, vaid soovib, et läbi kaalutakse ka alternatiivsed lahendused. Üheks veereformi alternatiiviks on veeteenust osutavatele ettevõtetele hinna- ja kasumilae kehtestamine, võttes sellega vee-ettevõtetelt mõtte hajutada tulusid tütar- ja sidusfirmade ja/või erinevate tarbijagruppide vahel – ikka selleks, et Konkurentsiamet saaks veel kõrgema veehinna kehtestada. Lahendus tagaks hinnakontrolli ka nende teenuste üle, mille puhul vee-ettevõtted omavad (tänu otsekontaktile tarbijatega) loomulikku konkurentsieelist, mida Konkurentsiamet kontrollida ei saa.

Teiseks veemonopolide parema ohjamise võimaluseks on opereerimistegevuse ja omandi lahutamine, millest kirjutas oma 30.06.2024 arvamusloos Marko Err. Sellisel juhul jääks veeteenuse opereerimine vaba konkurentsi reeglitel põhinevaks äritegevuseks ja kõik omandiga kaasnevad kuud kannaks avaliku võimu omandis olev mittetulunduslik institutsioon, mis või olla nii kohalik omavalitsus, kui Eleringiga sarnane riigiettevõte. Omandi ülalpidamise ja investeeringutega seotud kulud jaotuksid omakorda solidaarselt kõigi veeteenuse tarbijate vahel, mis tagab veehinna senisest suurema stabiilsuse tarbijatele. Selline lahendus tooks veeteenuse turule konkurentsiolukorra, millest saab alguse ka tänaste vee-ettevõtete killustatuse probleem, kus nõrgad ei saa turult lahkuda ja tugevad vee-ettevõtted ei saa (nõrkade arvelt) laieneda.

Seda, kumba teed Eesti oma veereformiga läheb, näitab lähitulevik. Samas tarbija vaatest oleks parim, kui reformi käigus suureneks konkurents veeturul ja tugevneks Konkurentsiameti võimekus teostada veemonopolide hinnajärelevalvet. Kokkuvõttes võib veeturu killustatus ja toetuse vähenemine olla paljude vee-ettevõtete vaatest probleem. Samas tarbija vaatest on suurimaks probleemiks hoopis konkurentsi puudumine, mida võimendab nõrk hinnajärelevalve. Senise kogemuse pinnalt pole tarbijad enam naiivsed arvamaks, et tulevikus ei leidu veemonopoli, mis kasutab oma turujõudu ühiskonna huvide vastu. Ka see risk vajab maandamist.

Andry Krass

Eesti Omanike Keskliidu juhatuse esimees

Kliimaministeeriumi veereformi töögrupi liige

Käthlin Kolganurm

Omanike liit võitleb eluaseme maamaksuvabastuse eest

Regionaalministeeriumis on valminud seaduseelnõu kodualuse maamaksu muutmiseks, mis rikub 2022 aastal kodu- , metsa- ja maaomanike esindajatega sõlmitud kokkulepet, mis jõustusid 1. jaanuaril 2024.a. Ühe olulisema kokkuleppe osana fikseeriti, et kui maade hindamise tulemusena tõuseb elamumaa maksustamishind kordades, siis ei saa maks kasvada rohkem kui 10 % aastas. Regionaalministeerium soovib nüüd sätestada, et koduomaniku maamaks tõuseb omavalitsuse otsusel 50% aastas.

Koduga seotud maamaksu omavalitsuste otsustada andmine loob olukorra, kus maamaksu vabastus ei ole enam tagatud. Sõltuvalt omavalitsuse jõukusest tekib situatsioon, mis kehtib täna ühistranspordis, kus ühe omavalitsuse elanikud sõidavad tasuta ja teised maksavad hingehinda. Omanike liidu juhi Andry Krassi sõnul on valitsuse plaan järjekordne samm Eesti ühiskonna ebavõrdsemaks muutmisel, kus rikkad omanikud saavad rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks. Arvestades, et ministeerium saatis eelnõu kodanikuühendustele arvamuse avaldamiseks märkusega „Sisus on poliitikud kokku leppinud“, siis tuleb eeldada, et see on ka valitsuserakondade eesmärk.

Omanike liit vastustab kodude lisamaksustamise plaanile, sest näeb selles ohtu omanikule, kelle kodu on ka tema pensionisambaks. Ei tohi lubada olukorda, kus omanik sunnitakse kodust loobuma kõrgete maksude tõttu ja kinnisvara koondub veelgi enam suuromanike kätte. Meie kodud on seoses hoonete energiatõhususe direktiiviga juba täna suures remondivõlas ja vajavad massiliselt renoveerimist, mistõttu on koduomanike sõnamurdlik lisamaksustamine veelgi küünilisem, ütles Krass.

Käthlin Kolganurm

Eesti Omanike Keskliit: AS Tallinna Vesi peab börsilt lahkuma!

Eesti Omanike Keskliidu juhi Andry Krassi sõnul sunnib AS Tallinna Vesi stabiilselt üle 30% ulatuv brutokasumi marginaal paratamatult küsima, kas pealinna veemonopol tegutseb oma tarbijate huvides? Krassi sõnul on olukord seda häirivam, et sisuliselt on ettevõttest igal aastal väljavõetavate dividendide näol Tallinna elanike varjatud maksustamisega.

Omanike liit leiab, et omavalitsustele kuuluvate monopoolsete vee-ettevõtete aktsiatega börsil kauplemine ei ole tarbijate huvides, kuna sellisel juhul peab ettevõtte juhtkond teenima kahte isandat – kasumit taotlevat aktsiaomanikku ja teenuse tarbijaid. Sealjuures näitab Tallinna Vee igasuguse mõistlikkuse piirid ületanud kasumlikkus, et börsihai ja teenuse tarbija huvi tasakaalustamisega ei suuda hakkama saada ka Konkurentsiamet. Seetõttu seab Omanike liit eesmärgiks saavutada olukord, kus omavalitsuste kontrolli all olevate vee-ettevõtete aktsiatega börsil kauplemine on seadusega keelatud ning ka nende kasumi arvelt makstavatele dividendidele seatakse ranged piirangud.

AS Tallinna Vesi peamised finantsnäitajad (milj. eur) 2019-2023

20232022202120202019
Müügitulu61,1454,5653.2951.7263.42
Brutokasum24,0716,9020,5822,2333,95
Ärikasum17,3411,3218,7821,7832,07
Brutokasumi marginaal %39,3630,9738,6142,9853,53
Ärikasumi marginaal %28,3820,7535,2442,1250,57
Dividenide kasumist %*78,5280,427872,05

*aktsionäride üldkoosolek ei ole dividendi otsust teinud.

Käthlin Kolganurm

Kodukaardiga liitus uus koostööpartner KrisPrint

KrisPrint – Südamega tehtud paberikunst

Käsitööna valminud õnnitluskaardid, sünnipäevakutsed, koogitopperid, seinabännerid ja muud eritellimused. Sinu idee – minu teostus ja asjaarmastus!

KrisPrint asub Keila linnas, kuid tooteid on võimalik tellida pakiautomaadiga üle Eesti.

Soodustuse saamiseks tuleb ette näidata oma kodukaart!

Käthlin Kolganurm

Tänasest on võimalik taotleda maakoju vee, tee või elektri saamiseks toetust kuni 1.aprill.2024

Hajaasustuse programmi eesmärgiks on tagada hajaasustusega maapiirkondades elavatele peredele head elutingimused ning seeläbi aidata kaasa elanike arvu püsimisele neis piirkondades. Eesmärgi saavutamiseks toetatakse programmist majapidamiste veevarustus- ja kanalisatsioonisüsteemide, juurdepääsuteede ning autonoomsete elektrisüsteemidega seotud tegevusi (juhul, kui majapidamine ei ole liitunud elektrivõrguga).

Hajaasustuse programmi 2024. aasta taotlusvooru avamise tähtpäevaks on 1. veebruar 2024. a ning taotluste esitamise tähtpäevaks 1. aprill 2024. a. Toetust on võimalik taotleda kohalikust omavalitsusest, kes pakuvad taotlejale ka vajalikku informatsiooni meetme tingimuste kohta.

1.märtsil jõustus Riigi Teatajas avaldatud riigihalduse ministri 22.02.2018 määrus nr 14 „Hajaasustuse programm“, mille alusel viiakse alates 2018. aastast ellu Hajaasustuse programmi. 

Programmi tingimused:

  • Taotleja alaline elukoht on taotluse esitamise aasta 1. jaanuarist hajaasustusega maapiirkonnas asuv majapidamine.
  • Taotleja elukoht on rahvastikuregistri andmete kohaselt katkematult taotluse esitamise aasta 1. jaanuarist majapidamine, millele projektiga toetust taotletakse.
  • Taotlejal ei tohi olla riiklike maksude osas maksuvõlga, välja arvatud juhul, kui see on ajatatud.
  • Projektil võib olla ka kaastaotleja(id). Kaastaotlejale kehtivad samad tingimused, mis taotlejalegi.
  • Taotluse esitamise päeval peab eelmise toetuse kasutamise aruanne olema kohaliku omavalitsuse poolt kinnitatud.
  • Projekti ajalise kestuse arvestus algab toetuslepingu sõlmimisest ning projekti elluviimine peab olema lõppenud 31. oktoobriks 2025.
  • Ühele majapidamisele on maksimaalne toetus kuni 6500 eurot. 
  • Toetus moodustab kuni 67% projekti abikõlblikest kuludest.
  • Taotleja ja kaastaotleja oma- ja kaasfinantseering peavad kokku moodustama vähemalt 33% projekti abikõlblikest kuludest.
  • Iga valdkonna jaoks võib programmist toetust saada üks kord kuue kalendriaasta jooksul.
  • Programmist eraldatud toetuseks loetakse ka viiel eelneval kalendriaastal programmist saadud toetuse summat. Kui taotleja on aastatel 2019–2023 hajaasustuse programmist juba toetust saanud, arvestatakse varasem toetussumma toetuse piirmäära sisse.
  • Toetuse ja omafinantseeringu summa arvestamiseks kasuta arvutamise abimeest 

Taotlemiseks vajalike dokumentidega saab tutvuda https://www.rtk.ee/meede-hajaasustuse-programm leheküljel.

Käthlin Kolganurm

Eesti Omanike Keskliit jäätmepoliitikast: Vähem bürokraatiat ja kontrollimatut jäätmepõletust!

Eesti Omanike Keskliidu 18. jaanuari volikogus oli arutlusel jäätmereform, mille sisu ja ajakava tutvustas Kliimaministeeriumi ringmajanduse osakonna juhataja Sigrid Soomlais. Soomlaisi sõnul näeb riik jäätmete taaskasutusse võtmisel probleemina madalat jäätmete ladestus- ja põletustasu, mida kavandatakse reformi käigus tõsta. Samuti on plaanis anda omavalitsustele õigus jäätmetasu kehtestamiseks, et katta jäätmemajandusega seotud kulusid.

Omanike liidu volikogu esimees Heiki Hepneri sõnul ei saa olukorda, kus riik nõuab üha uute jäätmeliikide väljasorteerimist, suunates need seejärel jäätmepõletaja ahju, aktsepteerida ka koduomanikud. Kuid reformi läbiviimisel ei tohi kasvatada ka bürokraatia. „Sealjuures pole vahet, kas bürokraatia raskuskese jääb riigi või kohaliku omavalitsuse kanda, kinni peavad selle maksma ikka meie inimesed,” lisas Hepner.

Toimunud arutelu tulemusel asus omanike liit jäätmereformi toetavale seisukohale, eeldusel, et tulemuseks on olukord, kus jäätmepõletusse liiguvad üksnes need jäätmed, mida ei ole mõistlik uuesti ringlusse võtta. Eesmärgiga seotud koduomanike jaoks jäätmekäitluskulude kasv peab tulema bürokraatia vähenemise arvelt ning kavandatava jäätmemaksu kulukomponendid peavad olema läbipaistvad ja põhjendatud.

Käthlin Kolganurm

Kodukaardi pikaaegne partner Villa Ammende uus pakkumine

Erihinnaga majutus Villa Ammendes

Eesti Omanike Keskliidu liikmetele pakub unikaalne Villa Ammende erihinnaga majutust kahele ärklikorruse hubastes ja ruumikates tubades – 90 eur/ öö *Pakkumine ei kehti perioodil 21.06 – 22.08.-10% Villa Ammende restorani A la carte menüüd saavad liidu liikmed nautida -10%-lise soodustusega (ei kehti eriõhtusöökidele ning jookidele). Ammende restorani peakokaks on südamega toiduvalmistaja Margus Särev.

Sooduskoodi nägemiseks logi sisse www.omanikud.ee iseteenindusse, ole valmis ka tuppa registreerides näitama oma kodukaarti.

Veeda üks mõnus puhkus Pärnus!

Esileht
Priidu Pärna

Kaitseme laululindu, aga kes kaitseb inimest?

30 aastat tagasi jõustunud asjaõigusseadus lõi õigusliku aluse maa tsiviilkäibesse tulekuks. Maareform oli käima läinud, maid tagastati ja erastati, kuid seni puudusid reeglid, kuidas maaga tehinguid teha ja kinnisvara registreerida. Tekkis kinnisvaraturg ja eraomand sai selle õige tähenduse. Okupeeritud Eestit iseloomustas nõukogude võimu eriti agressiivne rünne kinnisvaraomanike vastu. Natsionaliseerimise ning terrori teel likvideeriti peremeheseisus ulatuslikult juba esimesel okupatsiooniaastal ja viidi lõpule küüditamise ning sundkollektiviseerimisega. 1991.a omandireformi seadus võttis omandisuhete taastamisel aluseks ainuõige restitutsiooni põhimõtte – kui riik on õiguslikukult järjepidev, siis on järjepidev ka tema kodanike omandiõigus. Tagastatud elamute kasutajate (üürnike) õigused ei saanud üles kaaluda omandiõiguse järjepidevuse põhimõtet, sest vastasel juhul oleks Eesti riik hakanud rikkuma oma kodanike omandiõigust. Rahandusministeeriumi 2022.a tellitud omandireformi kokkuvõttev uuring möönab, et nn sundüürnikel eluruumide erastamisevõimaluse kadumine võis riivata võrdse kohtlemise põhimõtet, kuid selle mõju leevendamine on riigi ülesanne ja mitte õigusjärgsete omanike õlgadele laotav koorem. Sundüürnike olukorda on ära kasutanud osad poliitilised jõud, kes ühelt poolt omandireformi läbiviimist pidurdasid (eelkõige Saksmaale ümberasutajate vara tagastamisel) ja samas võimule saades on söönud oma sõnu.

90-date alguse omandireformi kulgemise vaevalisus (puudus e-riik) ja inimeste vajadus saada nõuanded ning tuge suhtlemisel riigiga, lõi kohe vajaduse omanike huvide esindamiseks ning reformide kiirendamiseks. 22. jaanuaril 1994. a toimus enam kui tuhande osavõtjaga õigusjärgsete omanike kongress Estonia kontserdisaalis, kus moodustati Eesti Õigusjärgsete Omanike Liit ja selle esimeheks valiti Jüri Estam. Viimase õigusjärglane on Eesti Omanike Keskliit, kuhu kuulub üle 60 000 liikme. Tunnustame Ülemnõukogu ja Riigikogu õige suunavaliku eest, kus omandi- ja rahareform viisid Eesti kiirelt käsumajandusest kapitalistlikku vabal turul rajanevasse ühiskonda. Lisaks tsiviilkäibe tekkele on oluline olnud toetav õiguskeskkond – tugev kinnistusraamat, töötav tagatiste (hüpoteekide) süsteem, lihtsad maksud. Omandisuhetes õigluse taastamine ja ulatuslik erastamine on loonud riigi, kus omanike suhtarv ühiskonnas on

Euroopa kõrgemaid. Peaaegu kõik omavad kinnisvara näol kapitali ja on seetõttu suuremal või vähemal määral keskklassi kuuluvad. Täna on tsiviilkäibes ca 765 000 katastriüksust ja ca 500 000 korteriomandit. Üürnike osakaal on väike, aga kinnisvarahindade tõusu tõttu siiski kasvav. Omand seob rahvast oma maaga, tõstab kaitsetahet ning annab lootust, et esimese ohu korral ei pageta üle mere.

Natisionaliseerimist ja täielikku omandikaotust kogenud rahvana oleme raiunud omandi kaitse põhiseadusse. Muide, oleme ka ise 1920-datel läbi viinud Euroopa ühe radikaalseima sundvõõrandamise võttes maaseadusega balti-sakslastelt nende vara seda piisavalt korvatama. Täna on iseküsimus, kas iga omanik oskab tunnetada omandiga kui põhiõigusega kaasnevaid kohustusi – kohustust omandit korras hoida ja seda omandit mitte kasutada üldiste huvide vastaselt, arvestada teise omanikuga. Üleöö eraomanikuks saanud peavad tõenäoliselt põlvi kasvama, et mõista – eraomand ei ole vaid suurim vabadus ja privileeg, vaid eelkõige vastutus. Eramaa keelusildid ja ajaooliste juurdepääsuteede sulgemised põhjustavad teiste ühiskonna liikmete halvakspanu ning kahjustavad eraomandi mainet. Omanik ei tohiks olla väiklane.

30 aastat tagasi alanud ja mõnele aastale planeeritud omandireform on tänaseks lõppenud. Pinge omanike ja ühiskonna ning avalike huvide vahel siiski kavab. Omanikud tunnevad seadusandja paisuvat survet omandit igasugu piirangutega ahistada, saamata samas selle eest kohast hüvitust (loodus- ja muinsuskaitse kitsendused, tehnovõrkude talumise kohustus olematu tasu eest, häiringute hüvitamata jätmine suure mõjuga taristu rajamisel.) 21. sajandil rajaneb avalike kõnniteede talvine hooldus jätkuvalt kinnistuomanike sunnitööl. Lootusrikkalt tõusnud omandi päike on loojumas kitsenduste müüri taha. Visalt on kadumas okupatsiooniaastatega juurdunud arusaam omandi üldrahvalikkusest. Kuidas muidu seletada avaliku võimu otsuseid võtta kaitse alla eraomandis pärimusmets või luua kohalik looduskaitseala, piirata seal majandustegevus, kuid nägemata ette hüvituseks pennigi. Võtta muinsuskaitse alla kellegi arvates “ilus maja” tagamata piisavaid toetusmeetmeid selle korrashoidmiseks. Kunagise kotka pesitsuskohas keeldub riik piiranguid leevendamast, kuna mine tea, äkki tuleb lind kunagi tagasi. Mets aga hävineb, ühiskonna tulu haitub. Koorem laotakse omanike õlgadele ja see olevat avalikes huvides. Kaitseme laululindu, aga kes kaitseb inimest? Kes kaitseb, kui koduakna alla rajatakse karjäär, polügoon või kiirraudtee. Tundub, et kommunismitont on taas liikvel. Igaüks on naabri metsa majandamisel parim ekspert. Randa ehitamise piirangute leevendamise arutelu ei jõudnud alatagi, kui see mutta tambiti. Põhjamaades on kõik kaldad inimeste kodusid ja suvemaju täis. Raudteetrass tehakse ringi, tuulepargid jäävad rajamata, sest looduse huvid on prioriteetsed. Eesti pindalast veerand on juba kaetud looduskaitseliste piirangutega, kuid ikka olevat vähe. Kas põhiseadus seab looduse kaitse kuidagi esikohale võrreldes teiste õigustatud huvidega nagu ettevõtlusvabadus või omandiõigus teostamine? Ei sea, erinevaid huvisid tuleb kaaluda ja lähtuda mõistlikkuse kuldreeglist, kuid üldine häälestus ühiskonnas tundub olevat arengu ja vabaduse vastu. Valitsejad tunnevad, et eraomanikel läheb liigagi hästi ning aeg on kinnisvaramakse tõsta, eelkõige rikkuda riigi antud lubadust kodualuse maamaksuvabastusese osas. Kõik see nutulaul viitab sellele, et eraomanikud peavad jätkuvalt seisma oma õiguste kaitsel ning koonduma kodanikuühiskonnana. Nursipalu on hea näide sellest, et kui omanikud ühisel rindel enda eest seisavad, siis ei sõideta neist hoolimatult avalike huvide linttraktoriga üle ja riik on valmis ka kohast valuraha pakkuma.

Autorid:

Priidu Pärna, Omanike Keskliidu aseesimees

Harri Leppik, Õigusjärgsete Omanike Liidu asutaja