Kvaliteetsete eluasemete kättesaadavus ja taskukohasus on igas ühiskonnas sotsiaalse ühtekuuluvuse, majandusliku toimetuleku ja jätkusuutlikkuse võtmekomponendiks. Oleme seda põhimõtet viimased paarkümmend aastat alahinnanud ja eeldanud, et probleemid, mida me igapäevaselt enda ümber näeme või kuulume, lahenevad iseenesest. Paraku on eluasemevaldkonna probleemidel omadus õigeaegsel sekkumata jätmisel võimenduda ning üle kanduda teistesse eluvaldkondadesse, näiteks sotsiaalsfääri, siseturvalisusesse ja regionaalvaldkonda.

Pole saladuseks, et Eestis areneb eluasemevaldkond üksnes suuremates tõmbekeskustes, kus on viimase kahekümne aasta jooksul juurde ehitatud üle 100 000 eluruumi. Lisaks on seal kinnisvara renoveerimiseks pankade rahakraanid avatud ning tagatipuks on tõmbekeskustes ka eluasemekulud madalamad, mis kõik soosib sealse elukeskkonna paranemist. Me ei ole suunanud renoveerimistoetusi ühiskonna nõrgemale osale, vaid pigem tugevamatele, kallutades kaalukaussi veelgi tõmbekeskuste kasuks. Ja ometi näeme, et kvaliteetsete eluasemete kättesaadavus halveneb mitte üksnes äärealadel, vaid üle kogu Eesti , mis räägib omakorda selget keelt senise eluasemepoliitika läbikukkumisest.

Omanike liit on korduvalt juhtinud avalikkuse tähelepanu riigi vastuolulistele või lausa kahjulikule toetusmeetmetele eluasemevaldkonnas, mis viitavad sellele, et poliitilisel tasandil puudub valdkonna probleemidest ja lahendustest arusaam. Nn nobedate näppude toetusvoorude korraldamise asemel tuleks riigil seada fookus eluasemesektori osadele, kus vabaturg ei toimi, võttes inimestelt lootuse kvaliteetsele ja taskukohasele eluasemele. Kõige lootusetum on olukord pooltühjades kortermajades, millest mõjutatud elanike arvuks hindab Rahandusministeerium 204 000 inimest. Riigi abita ei ole nende elanikel mingit lootust sobiva elukoha leidmisel ning ammugi ei hakka nad tegelema oma elamiskõlbmatuks muutunud pooltühja kortermaja lammutamisega.

Teiseks suuremaks riskigrupiks on üüriturust sõltuvad elanikud, kelle arv on aasta aastalt kasvanud, ning nii elab üüripinnal juba iga neljas Eestlane. Kui tühjenevates kortermajades on probleemiks vabaturu mittetoimimine, siis üüriturul on olukord vastupidine – kasumi maksimeerimine ja hinnatõus käib täistuuridel! Olukord on üürileandjate vaatest lausa nii hea, et oleme üürihindade hinnatõusu poolest Euroopa Liidus absoluutses tipus. Teisalt ei

soosi nii jõuline SKP kasvatamine pikaajalisi üürisuhteid ning tekitab üürnikes paratamatult kindlusetuse tunde.

Tühjenevate kortermajade ja ebakindlate üürisuhete probleemid on struktuursed ning lähtuvad valikutest, mida riik eluruumide erastamisel langetas. Otsus anda kogu elamufond erakätesse ja killustada terviklikult toimivad kortermajad väikesteks suure autonoomiaga korteriomanditeks, oli õigustatud riigi enda vaatest, mis vabanes üle jõu käiva elamufondi korrashoidmisest. Kuid tänaseks on kinnisvaraturg teinud vabaturule paisatud eluruumide hulgas halastamatu valiku ja näidanud meile kätte, millised eluruumid vabaturgu huvitavad ja millega peab riik uuesti tegelema hakkama.

Fakt, et kõik omal ajal erastatud eluruumid ei ole (abita) elujõulised, ning kõik Eesti elanikud ei saa (ega ka taha) elada omaenda eluruumis, on sama ilmselge nagu see, et Eesti kliimavöötmes elamiseks vajab inimene kvaliteetset eluaset. Kvaliteetse eluaseme puudumine või selle kaotamise risk puudutab tänasel päeval 450 000 Eesti elanikku1, mis on kaugelt suurem probleem, kui need, mille kallal oleme seni eluasemesektoris suurema eduta on nokitsenud. Erilist väljatoomist väärib seejuures Kliimaministeerium, mis eluasemevaldkonna arendamise eest vastutajana on sisuliste abivajajate asemel eelistanud toetada energiasäästlike 2 hoonete veelgi energiasäästlikumaks muutmist ehk tegelenud tahtlikult eluasemete vahelise ebavõrdsuse kasvatamisega.

Eesti elamumajanduse senise kursi muutmine eeldab tegutsemist kolmes suunas. Esiteks tuleb toetada rahaliselt vaid neid piirkondi, kus kinnisvara hind on renoveerimisväärtusest madalam ja tõsta seeläbi madalama konkurentsivõimega äärealade atraktiivsust kinnisvaraturul. Teiseks tuleb välja töötada meetmeid, mis soodustavad tühjana seisva kinnisvara turule toomist. Tänasel päeval seisab tühjana iga neljas eluruum, mille turule toomine leevendaks oluliselt eluruumide kättesaadavust. Seda takistavad muuhulgas riigi lausalised toetusskeemid, mis ei tunne huvi, kas abi saaja ka tegelikult abi vajab. Samuti erinevate taristukulude (vesi, kaugküte, jäätmevedu, elekter) tarbimispõhine kulujaotus, mis ei motiveeri eluruumi välja üürima või uuele omanikule võõrandamist. Kolmandaks tuleb anda kohalikule võimule senisest

suurem võim ja ressurss elamumajanduse korraldamisel, sh toetuste suunamisel suhtelises vaesuses elavatele leibkondadele.

Keskvõimu (sh erinevate ametite ja riigi sihtasutuste) vahetu osalemine eluasemevaldkonnas peaks piirnema Euroopa tasandi algatuste ja riiklike eluasemestrateegiate vahelise kooskõla parandamisel, selgitades siinse eluasemeturu erinevust võrreldes teiste riikidega. Näiteks madal segregeeritus, mida Eesti puhul Euroopas eeskujuks tuuakse, on kortermajades üks peamisi renoveerimise takistusi, sest omanike vahel üksmeele leidmine on keeruline. Kui praktika on näidanud, et vabaturu tingimustes teevad vajalikul määral eluasemeinvesteeringuid kortermajad, kus omanikkond on homogeensem, siis saab kõrge segregeerituse tase säilida vaid eluhoonetes, kus riigi sekkumine ja abi on keskmisest suurem.

Koduomanike esindusorganisatsioonina sooviks Eesti Omanike Keskliit loomulikult näha ka seda, et viimastel aastakümnetel languses olev koduomanike arv pöördub uue eluasemepoliitika tingimustes taas kasvule. Selle protsessi peamiseks eelduseks on elanike juurdepääsu parandamine eluasemelaenuturule, mida viimaste aastate kõrged intressimäärad, rangemad laenukriteeriumid ja kasvavad laenukulud on oluliselt raskendanud, eriti haavatavate ja esmakordsete koduostjate jaoks.

Kokkuvõttes vajab eluasemesektor riigi poolt varasemast läbimõeldumat eluasemepoliitikat, sest senine äärmuslik vabaturu ja selle iseregulatsiooni usku poliitika on end ammendanud. Peame tunnistama, et vabaturu toimimise üheks põhimõtteks on nõrgemate välja söömine, ning, et selle protsessi mõjud on tänaseks jõudnud ühiskondliku valuläve piirini. Me ei saa enam eluasemest, kui Eesti jätkusuutlikkuse võtmekomponendist rääkida ja see on Eesti jaoks suur probleem!

Andry Krass

Eesti Omanike Keskliidu juhatuse esimees