Järgmisel aastal möödub 35 aastat omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisest. Seetõttu kõlavad Heimar Lengi sõnad sundüürnikele tekitatud ülekohtust kui leierdatud plaat, mida iga natukese aja tagant on dramaatiliste nootidega hea peale panna. Oleks aega eluga edasi minna ja mitte eelmise sajandi draumaatilistele haavadele aina soola peale riputada ja ühiskonda lõhestada. Kelle huvides seda Heimar Lenk teeb? Võibolla on see teema, mida iga kord enne valimisi tõstatada, et poliitikute tähepelepanu köita. Sundüürnike ratsu Keskerakond, kes on lubanud neile maad ja ilmad kokku alates riigipoolsest vabandamisest kuni hüvitise maksmiseni, pole võimule saades suutnud enamat, kui omandireformi mõjude uuringu koostamine 2022.aastal.
Majade tagastamisest rääkides kasutatakse teadlikult üle võlli värvikaid väljendeid “sundüürnikud kui orjad puuris”, “küüditamine oma riigi poolt”, “75 000 süütu kodust välja ajamine looma kombel”, “verised majad” jne. Sellega luuakse (õigusjärgsetest) omanikest kuvand kui kasuahnetest krahmamiskihus verehimulistest rehepappidest. Riik andis tagasi nõukogude korra lagastatud majad. Tuhkatriinudest nüüd taas printsessideks saanud hooned polnud uut värvi näinud aastakümneid, katused ja tehnosüsteemid olid kokku kukkumas majavalitsuste aastatepikkuse remondivõla ja defitsiidi tõttu. Omanikel tuli võtta vastutus amortiseerunud majade korrashoiu ja uuendamise eest tingimustes, kus laenu ei antud, riik toetusi ei jaganud, üürihinnad olid külmutatud ja omavalitsuste kontrolli all. Kas tunnete ära Tallinna ajaloolisi asumeid võrreldes 90-date hallusega ? 2022.a omandireformi mõjude uuringus selgus, et 73% küstletutest leidis, et omandireform pani alusel omanikeskse ühiskonna ja turumajanduse tekkele. Eraomand on vaba riigi vundament.
Omandireformi lahendused olid kompromiss ja mitte alati meeltmööda ka õigusjärgsetele omanikele. Omandireformi ülekohus on see, et vara tagasi saanud
omanikele ei hüvitatud eraomandi ebaseaduslikku kasutamist 50 okupatsiooniaasta jooksul. Omandireformi ülekohus on see, et Eesti riik ei tagastanud arvukalt hooneid, mida kasutati avalikes huvides ja mille eest maksti puuraha erastamisväärtpaberite näol. Omandireformi ülekohus on see, et seni pole tagastatudt Mustpeade maja vennaskonnale, kelle nõudeõigus on kohtulikult tuvastatud. Kas pole küüniline jutustada mustpeade abil linna ajalugu, eitades samal ajal vennaskonna õigust ajaloolisele kodule. Kes suudab mõelda selle ülekohtu ja valu suurusele, mida pidid taluma kümned tuhanded, kes viidi Siberisse selle tõttu, et nad olid head peremehed ja eraomanikud või kes olid sunnitud vara jätma, et sõja jalust põgeneda. Paljud surid, külmalt maalt naasnud olid ühiskonna põlu all ega võinud sageli naasta kodukohta ning nende kodu olid hõivanud uus avangard ja parteinomenklatuur. Kas sundüürnike « kannatused » on sellega võrreldavad ?
Kuna Eesti Vabariik taastati 1991. aastal õigusliku järjepidevuse alusel, ei saa keegi kahtluse alla seada omandiõiguse taastamist omandireformi käigus õigusliku järjepidevuse alusel. Kuidas saaks takkajärgi tunnistada, et ca 5000 maja tagastamine õigusliku järjepidevuse alusel oli viga – kui riik on õiguslikult järjepidev, siis on seda ka tema kodanike õigused. Riik saaks paluda andestust ja mõistmist. Muide, otsuse omandiõiguse taastamisest järjepidevuse alusel tegi EV Ülemnõukogu detsembris 1990, kui Eesti peaminister oli Edgar Savisaar!
Vaenuõhutav valeväide on, et kümned tuhanded inimesed aeti oma kodudest välja. Üürilepingud jätkusid ka pärast majade tagastamist riigi kehtestatud erireeglite alusel – kedagi ei tohtinud heast peast kodust välja tõsta või üüri ülemääraselt tõsta. Üürimäärad kehtestas kohalik omavalitsus. Eesti kohtusüsteem pole tuvastanud omandireformi põhiseadusele mittevastavust sundüürnike erastamisõiguse kaotuse osas. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooniga liitumisel tegi riik reservatsiooni, et laiaulatusliku omandireformi puhul ei pruugi olla võimalik järgida kõiki konventsiooni põhimõtteid.
Tagastatud majade üürnike jaoks oli tegemist nende kodudega, kuid nad ei olnud selle vara omanikud, vaid kasutajad. Majad kuulusid (ebaseaduslikult) nõukogude riigile. Tõesti, tagastatud majade üürnikud ei saanud eluruume tagastamise tõttu soodsalt erastada ja inimlik on mõista nende segadust, hirme ja luhtunud lootust. Samas said ka nemad tööaastate eest EVP-sid, mida sai kasutada maa või ettevõtete erastamisel. Riik ja omavalitsused ei jätnud üürnikke üksi – erastamisrahast loodud omandireformi reservfondist anti laenu tagastatavate eluruumide üürnikele ümberasumiskuludeks ja uute eluruumide omandamiseks, kusjuures laenu sai tagasi maksta EVPdes. Samuti said laenu omavalitsused üüripindade ehitamiseks või ostmiseks üürnikele, sundüürnikud olid eelisnimekirjas omavalitsuse vabanenud korterite kasutusele võtmisel ja erastamisel, omavalitsused on ehitanud sotsiaalmaju (eriti Tallinnas).
Lenk loob pildi tuha all hõõguvast jüriöötulest ning lõhestatud ühiskonnast, kus lapselapsed vanaema kalmul ohkavad, et küll elas ta õudsel ajal, kui üks eestlane teise kodust välja tõstis. On see tõesti nii? Elame parimat elu rahva ajaloos. Kunagised sundüürnikud on oma eludega edasi läinud. Milleks rääkida aastakümneid hiljem kui halastamatu olevat meie oma riik olnud oma kodanike suhtes. Mida siis 2025.aastal soovib üürnike ühendus õigupoolest Eesti riigilt ? Vabandamist, hüvitamist, uute korterite ostmist ? Vajame raskel ajal ühtsust. Omanike ja üürnike huve ei tasu vastandada, kuna üürikinnisvara omanik vajab üürnikku nagu kala hapnikku. Praegune põlvkond suhtub eluruumide üürimisse kui normaalsusse, mis tagab mobiilsema elu ja väldib suuri kapitalimahutusi. Maja- või korteriomanike suhtarv ühiskonnas on mujal Euroopas oluliselt väiksem kui Eestis. Üürimine on normaalsus. Laseme omandireformi haavadel armistuda ja Lengi kuldrandevuulik show sel teemal jäägu viimaseks.