Eesti Omanike Keskliit esitas ettepaneku Eesti Kultuurkapitali seaduse muutmiseks. Riigikogu menetleb Kultuurkapitali seaduse muudatusi, millega soovitakse hõlbustada riiklikult tähtsate kultuurehituste rahastamist. Eesti Omanike Keskliit (EOKL) tegi ettepaneku selle eelnõu raames läbi arutada ka ehitismälestiste säilitamise lisarahastamine Kultuurkapitali vahenditest.


Eestis on 5200 hoonet eraldiseisvalt riikliku kaitse alla võetud ning lisaks on Vabariigi Valitsus kultuuriministri ettepanekul kehtestanud 12 muinsuskaitseala, millel asub täiendavalt üle 10 000 riikliku kaitse all olevat hoonet. Riiklikult tähtsa ehituspärandi seisukord on aastatepikkuse remondivõla tõttu kehv, avariiliseks või halvas olukorras on 2/3 mälestistest ning ilma põhimõtteliste muutusteta see olukord ei parane. Kuna riikliku kaitsed all oleva ehitusmälestise säilitamine on seoses sellele kehtestatud piirangutega kulukam, ning lisaks alandavad piirangud mälestiste väärtust kinnisvaraturul, siis on nende säilimise seisukohast riigi tugi nende omanikele möödapääsmatu.


2024.a jagab Muinsuskaitseamet ehitismälestiste renoveerimise toetamiseks 2,27 miljonit eurot. Nõuetekohaseid taotlusi esitati 393 kogusummas üle 12,89 miljoni euro ja rahuldatud sai vaid iga neljas taotlus. Muinsuskaitseameti hinnangul oleks kulutuuripärandi säilitamiseks vajalik igal aastal eraldada üle 20 miljoni euro. Võttes arvesse Eesti riiklikult tähtsate hoonete suurt arvu, mis ületab naaberriike kordades, näiteks Soome Vabariigi poolt omanikele makstavate toetustega, siis hindab Eesti Omanike Keskliit iga-aastaseks toetuse vajaduseks 100 miljonit eurot.


Lähtudes eeltoodust tuleks kultuurkapitali seaduses sätestada, et kultuurkapitali vahenditest toetatakse edaspidi arhitektuuri sihtkapitali kaudu ka olemasolevat ehitispärandit kui Eesti kultuuri väärtuslikumat osa. Tundub ebaõiglane, põhjendamatu ning võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuv, et see osa kultuuripärandist on jäänud erinevalt muusikast, kujutavast kunstist, spordist, kirjandusest, heliloomingust, rahvakunstist Kultuurkapitali fookusest välja. Veelgi ebamõistlikum on uute kultuuriehitiste rajamine olukorras, kus olemasolevate korrashoidmiseks vahendeid napib.