Kultuuristuudio 12.02.2025 – Järgi vaadatav lingilt
“Muinsuskaitseseadus ei nõua omanikelt, et kõik mälestised peavad olema korras nagu prillikivid, vaid hoone peab olema korras nii, et ta ei laguneks, katus peal ja aknad kinni, siin ongi muinsuskaitseameti kui järelvalveasutuse ülesanne, et omanike tähelepanu sellele juhtida, mis minimaalselt peab olema tehtud,” rõhutas Pärna.
“Väiksemate mälestiste puhul, kui sa vahetad ära katuse ja investeerid sinna 70 000 eurot, siis sul ei ole seda võib-olla isegi võimalik turuhinnaga maha müüa, sest see asub piirkonnas, kus kinnisvaral ei ole sellist väärtust,” selgitas Priidu Pärna ja ütles, et kui me ei näe mälestise taga omanikku, siis olukord ei muutu selles osas ka paremaks. “Me peame arvestama ka omanikuga, kes ehitise taga on, mitte kaitsma ehitist omaniku eest.”
Priidu Pärna sõnul viib see sama arutelu meid küsimuseni, kas Eestis on kultuuri liiga palju ja kas riik suudab seda kõike üleval pidada. “See taandub lõpuks ka mälestiste arvule ja nende toetamisele, kahjuks on praegu nii, et me peame ostma pomme, selle asemel, et oma kultuuripärandit hoida ja säilitada,” selgitas ta ja rõhutas, et Eestis on mälestisi liiga palju. “Inventuur peab olema sisuline, peaksime kaitsma vähem, aga seda, mis on tõeliselt väärtuslik.”
“Ma olen pidanud seda väga oluliseks, et inimesed, kellel on elujärg parem ja on teenitud piisavalt ettevõtlustulu, et neil on missioonitunnet investeerida ka ajaloolistesse hoonetesse,” ütles Eesti Omanike Keskliidu aseesimees Priidu Pärna ja tõi välja, et hinnanguliselt kolmandik ehitismälestistest on heas seisukorras, kolmandik on halvas või avariilises seisukorras ja kolmandik on rahuldavas seisukorras.
Samuti selgitas Pärna, et enamik 5200 ehitismälestisest umbes 5000 on pärit enne 1940. aastat. “Tegelikult uuem modernistlikum arhitektuur on paljuski kaitse alla võtmata või läbi mõtlemata, mida sellest Eesti kultuuripärandi väärtuslikust osast tuleks kaitsta,” tõdes ta ja lisas, et võib küsida, mille poolest Leonhard Lapini või Emil Urbeli villad on vähem väärtuslikud ühiskonna seisukohast kui suur hulk mõisaarhitektuuri.