Muinsuskaitseamet on teinud ettepaneku lõpetada Valga muinsuskaitseala. Ei vastavat enam riikliku kaitse kriteeriumitele ja kaitseala pole taganud ajaloolise linnasüdame säilimist. Valga näitel tõusetub küsimus kuninga alastiolekust ehk kas muinsuskaitse on toonud kaasa soovitule hoopis vastupidise tulemuse ning on soodustanud väärtuslike hoonete hääbumist. Eestis on kokku 12 muinsuskaitse ala ja tegelikult on paljude nende seisukord nutune. Peatänavate ääres olevad vanad majad on kasutuseta ja lagunevad, kuna nende kordategemine on kallis ja bürokraatlik ning teisalt omavalitsused on soosinud elu koondumist linnaäärsetesse kaubanduskeskustesse. Kulukaks ja keerukaks teeb nende hoonete taastamise igasugu lisanõuded nagu muinususkaitse ertitingimused ja uuringute vajadused, projekteerida ja ehitada saavad vaid erilitsentsiga ettevõtted, kelle teenused on kallimad, materjalide kasutamise vabadus on piiratud, vajadus kooskõlastada ehitustegevust topelt nii omavalitsuse kui riigiga jne. Riik samas jagab toetusi näpuotsaga.
Riiklikud muinsuskaitsealad on valdavalt loodud 70-datel, kui tekkis vajadus kaitsta ajaloolist linnaruumi nõukogude ehitusbuumi eest. Valga kaitseala loodi samas tuules küll alles 1995.a ja ulatub mitmekümnele hektarile. Oma olemuselt on sellised kaitsealad seega mõnes mõttes nõukogude aja pärand, kus kõik oli riiklik ja tsentraliseeritud ning kohalikke omavalitsusi tänases tähenduses ei tuntud. Kaasaegses demokraatlikkus ühiskonnas riik ei sekku kohaliku elu küsimustesse. Vastustus kohaliku ruumi, planeeringute kehtestamisel ja ehitusõiguse andmisel on kohaliku omavalitsuse tuumpädevus ning riiklik sekkumine ei ole siin vajalik. Eesti Omanike Keskliit on seisukohal, et riiklikud muinsuskaitse alad tuleks kaotada terves Eestis ning anda vastutus omavalitsustele. Miks peaks Tallinnast Pikalt tänavalt otsustama, kas Eesti teises otsas Valga kesklinnas tohib elupuud istuda, tõkkepuud paigaldada, millist katusematerjali kasutada jne. Miks peame riigilt küsima luba, kui soovime kaevata õunapuule aeda auku? Riiklikke muinsuskaitsealasid ei eksisteeri ka teistes Lääne- ja Põhja Euroopa riikides. Inimese elu ja keskkonda peab juhitama kohalikul tasandil.
Valga linnavõim tunneb ennast kuidagi solvatuna, et riik siit muinsuskaitseala välja tõmbab. Aga mõelge hoopis vastupidi. On tore, et riiklik sekkumine Valga siseasjadesse lõppeb ning kohalik kogukond ja nende valitud esindajad otsustavad ise linnaruumi arengu üle. Valga kesklinna majaomanikud saavad oma asjad korda ajada linnavalitsuses ja ei pea ägama lisabürokraatia all. Riik saab jätkuvalt kaitsta üksikuid väärtuslikke objekte, mis on tunnistatud ehitismälestisteks. Loomulikult kaasneb suurema vabadusega ka vastutus. Autonoomseid kohalikke omavalitsusi ei loodud 90-datel selleks, et kõik oma ülesanded tasahilju riigile tagasi delegeerida ja muutuda külanõukoguks. Riik peab olema huvitatud tugevatest ja finantsiliselt võimekatest omavalitsusest, kes suudavad iseseisvalt kohaliku elu küsimusi lahendada.
Priidu Pärna, Omanike Keskliidu aseesimees