1.detsembril möödub 30 aastat asjaõigusseaduse jõustumisest. Tegemist oli revolutsioonilise seadusega, mis lõi õigusliku aluse maa tsiviilkäibesse tulekuks. Maareform oli käima läinud, maid tagastati ja erastati, kuid seni puudusid reeglid, kuidas maaga tehinguid teha ja kinnisvara registreerida. 1993.a lõpus alustas tegevust uuendatud notariaat ja sai alguse kinnistusraamatu pidamine. Kõik kinnisvaratehingud usaldati notarite hoolde, kes muutusid riigiametnikest omal vastutusel tegutsevateks vaba elukutse kandjateks. Kinnisvaratehingud kanti maakohtute poolt peetavasse registrisse nagu see oli enne ilmasõda. Selline topeltkontroll pidi tagama, et kinnisvarakäive oleks usaldusväärne ja inimeste eraõigused garanteeritud.  

Asjaõigusseaduse aluseks oli 1940. aastaks prof Jüri Uluotsa eestvedamisel valminud uus tsiviilseadustiku eelnõu, mis jõudis tollal ka Riigivolikokku, aga mida Eesti okupeerimise tõttu ei jõutud vastu võtta. Asjaõigusseadusest sai kogu Eesti eraõiguse reformide nurgakivi, mis pani aluse ajaloolise enne II maailmasõda kehtinud Kesk-Euroopa õigusorientatsiooni taastamisele. Seadus andis omanikele põhiseadusega kaitstud õigused oma omandit vabalt  vallata, kasutada ja käsutada. Asjaõigusseadus tõi taas käibele kinnisvara ja kinnisasja mõiste, kuna varasemalt oli maa olnud riigi omandis. Eluruumide erastamise tulemusena tulid käibele korteriomandid. Omanikud  said oma kinnisvara müüa, kinkida, vahetada. Kui enne tehti tehinguid hooneregistri vahendusel vaid ehitistega, siis nüüd hakati hooneid käsitlema maatüki oluliste osadena.  Väga oluline oli seadusega antud võimalus oma kinnisvara pantida ehk seada sellele hüpoteeke. Kindla tagatise andmise võimalus lõi eeldused majanduse ja ehitustegevuse kiireks arenguks. Taas võeti kasutusele servituudi mõiste, mis võimaldab naabritel kokku leppida teede ja liinide rajamises läbi võõra maa. Üks küsimus, mis jäi toona põhjalikumalt läbimõtlemata on ajalooliste juurdepääsuteede kasutamine ning paljud teed anti omavalitsuse omandisse jätmise asemel eraomandi koosseisu. See põhjustab täna arvukalt kohtuvaidlusi, kui uus omanik seni avaliku juurdepääsutee koju või mereranda sulgeb. Seadus sätestas esimesed igameheõigused – õigus liikuda kallasrajal, õigus liikuda päevavalges võõral maal ja korjata marju ning seeni. Viimased sätted olidki Riigikogu arutelude tulipunktis. Uue momendina sätestas seadus naabrusõigused – omaniku kohustused taluda naabri tegevust, kuid seda  teatud piirini. Kas õunapuu oksad võivad kasvada üle piiri? Kas naaberkinnistult võib tulla lärmi, lõhna, suitsu jms? Äsja tuli Riigikohtu lahend, mille kohaselt ei ole naabril õigus takistada teisel naabril elupuuheki rajamist oma kinnistu piirile.  

Täna on tsiviilkäibes ca 765 000 katastriüksust. Kataster ja kinnistusraamat on elektroonilised ning  kasutajasõbralikud infoallikad. Omanikud saavad teha kinnisvaratehinguid mugavalt kodust lahkumata notariaalse kaugtõestamise teel. Ole või maailma teises otsas. Eesti on ulatuslike omandireformide tulemusena üks suurima eraomanike arvuga ühiskond Euroopas. Arvestades tänaseks lakke tõusnud kinnisvarahindu, on paljud inimesed siiski varasemalt saanud omanikeks ja oma vara peremeesteks. Korteri või maa soodsalt erastanu on täna  hästi kapitaliseeritud ja tal on alati võimalus oma vara rahaks teha. Üürnike osakaal on väike. Iseküsimus, kas iga omanik oskab tunnetada omandiga kaasnevaid kohustusi – kohustust omandit korras hoida, kohustust seda mitte kasutada üldiste huvide vastaselt, arvestada teise omanikuga. Eramaa keelusildid  põhjustavad teiste ühiskonna liikmete halvakspanu ning kahjustavad eraomandi mainet. Omanikud seevastu tunnevad seadusandja survet omandit igasugu piirangutega ahistada, saamata samas selle eest kohast hüvitust (loodus- ja muinsuskaitse piirangud, tehnovõrkude talumise kohustus, häiringute hüvitamata jätmine kaitsepolügoonide ja kaevandusterajamisel.) Kokkuvõttes tuleb möödunud 30 aastaga olla rahul – omanikering on lai ja omand kui põhiõigus on kaitstud.