Kvaliteetsete eluasemete kättesaadavus ja taskukohasus on igas ühiskonnas sotsiaalse ühtekuuluvuse, majandusliku toimetuleku ja jätkusuutlikkuse võtmekomponendiks. Oleme seda põhimõtet viimased paarkümmend aastat alahinnanud ja eeldanud, et probleemid, mida me igapäevaselt enda ümber näeme või kuulume, lahenevad iseenesest. Paraku on eluasemevaldkonna probleemidel omadus õigeaegsel sekkumata jätmisel võimenduda ning üle kanduda teistesse eluvaldkondadesse, näiteks sotsiaalsfääri, siseturvalisusesse ja regionaalvaldkonda.

Pole saladuseks, et Eestis areneb eluasemevaldkond üksnes suuremates tõmbekeskustes, kus on viimase kahekümne aasta jooksul juurde ehitatud üle 100 000 eluruumi. Lisaks on seal kinnisvara renoveerimiseks pankade rahakraanid avatud ning tagatipuks on tõmbekeskustes ka eluasemekulud madalamad, mis kõik soosib sealse elukeskkonna paranemist. Me ei ole suunanud renoveerimistoetusi ühiskonna nõrgemale osale, vaid pigem tugevamatele, kallutades kaalukaussi veelgi tõmbekeskuste kasuks. Ja ometi näeme, et kvaliteetsete eluasemete kättesaadavus halveneb mitte üksnes äärealadel, vaid üle kogu Eesti , mis räägib omakorda selget keelt senise eluasemepoliitika läbikukkumisest.

Omanike liit on korduvalt juhtinud avalikkuse tähelepanu riigi vastuolulistele või lausa kahjulikule toetusmeetmetele eluasemevaldkonnas, mis viitavad sellele, et poliitilisel tasandil puudub valdkonna probleemidest ja lahendustest arusaam. Nn nobedate näppude toetusvoorude korraldamise asemel tuleks riigil seada fookus eluasemesektori osadele, kus vabaturg ei toimi, võttes inimestelt lootuse kvaliteetsele ja taskukohasele eluasemele. Kõige lootusetum on olukord pooltühjades kortermajades, millest mõjutatud elanike arvuks hindab Rahandusministeerium 204 000 inimest. Riigi abita ei ole nende elanikel mingit lootust sobiva elukoha leidmisel ning ammugi ei hakka nad tegelema oma elamiskõlbmatuks muutunud pooltühja kortermaja lammutamisega.

Teiseks suuremaks riskigrupiks on üüriturust sõltuvad elanikud, kelle arv on aasta aastalt kasvanud, ning nii elab üüripinnal juba iga neljas Eestlane. Kui tühjenevates kortermajades on probleemiks vabaturu mittetoimimine, siis üüriturul on olukord vastupidine – kasumi maksimeerimine ja hinnatõus käib täistuuridel! Olukord on üürileandjate vaatest lausa nii hea, et oleme üürihindade hinnatõusu poolest Euroopa Liidus absoluutses tipus. Teisalt ei

soosi nii jõuline SKP kasvatamine pikaajalisi üürisuhteid ning tekitab üürnikes paratamatult kindlusetuse tunde.

Tühjenevate kortermajade ja ebakindlate üürisuhete probleemid on struktuursed ning lähtuvad valikutest, mida riik eluruumide erastamisel langetas. Otsus anda kogu elamufond erakätesse ja killustada terviklikult toimivad kortermajad väikesteks suure autonoomiaga korteriomanditeks, oli õigustatud riigi enda vaatest, mis vabanes üle jõu käiva elamufondi korrashoidmisest. Kuid tänaseks on kinnisvaraturg teinud vabaturule paisatud eluruumide hulgas halastamatu valiku ja näidanud meile kätte, millised eluruumid vabaturgu huvitavad ja millega peab riik uuesti tegelema hakkama.

Fakt, et kõik omal ajal erastatud eluruumid ei ole (abita) elujõulised, ning kõik Eesti elanikud ei saa (ega ka taha) elada omaenda eluruumis, on sama ilmselge nagu see, et Eesti kliimavöötmes elamiseks vajab inimene kvaliteetset eluaset. Kvaliteetse eluaseme puudumine või selle kaotamise risk puudutab tänasel päeval 450 000 Eesti elanikku1, mis on kaugelt suurem probleem, kui need, mille kallal oleme seni eluasemesektoris suurema eduta on nokitsenud. Erilist väljatoomist väärib seejuures Kliimaministeerium, mis eluasemevaldkonna arendamise eest vastutajana on sisuliste abivajajate asemel eelistanud toetada energiasäästlike 2 hoonete veelgi energiasäästlikumaks muutmist ehk tegelenud tahtlikult eluasemete vahelise ebavõrdsuse kasvatamisega.

Eesti elamumajanduse senise kursi muutmine eeldab tegutsemist kolmes suunas. Esiteks tuleb toetada rahaliselt vaid neid piirkondi, kus kinnisvara hind on renoveerimisväärtusest madalam ja tõsta seeläbi madalama konkurentsivõimega äärealade atraktiivsust kinnisvaraturul. Teiseks tuleb välja töötada meetmeid, mis soodustavad tühjana seisva kinnisvara turule toomist. Tänasel päeval seisab tühjana iga neljas eluruum, mille turule toomine leevendaks oluliselt eluruumide kättesaadavust. Seda takistavad muuhulgas riigi lausalised toetusskeemid, mis ei tunne huvi, kas abi saaja ka tegelikult abi vajab. Samuti erinevate taristukulude (vesi, kaugküte, jäätmevedu, elekter) tarbimispõhine kulujaotus, mis ei motiveeri eluruumi välja üürima või uuele omanikule võõrandamist. Kolmandaks tuleb anda kohalikule võimule senisest

suurem võim ja ressurss elamumajanduse korraldamisel, sh toetuste suunamisel suhtelises vaesuses elavatele leibkondadele.

Keskvõimu (sh erinevate ametite ja riigi sihtasutuste) vahetu osalemine eluasemevaldkonnas peaks piirnema Euroopa tasandi algatuste ja riiklike eluasemestrateegiate vahelise kooskõla parandamisel, selgitades siinse eluasemeturu erinevust võrreldes teiste riikidega. Näiteks madal segregeeritus, mida Eesti puhul Euroopas eeskujuks tuuakse, on kortermajades üks peamisi renoveerimise takistusi, sest omanike vahel üksmeele leidmine on keeruline. Kui praktika on näidanud, et vabaturu tingimustes teevad vajalikul määral eluasemeinvesteeringuid kortermajad, kus omanikkond on homogeensem, siis saab kõrge segregeerituse tase säilida vaid eluhoonetes, kus riigi sekkumine ja abi on keskmisest suurem.

Koduomanike esindusorganisatsioonina sooviks Eesti Omanike Keskliit loomulikult näha ka seda, et viimastel aastakümnetel languses olev koduomanike arv pöördub uue eluasemepoliitika tingimustes taas kasvule. Selle protsessi peamiseks eelduseks on elanike juurdepääsu parandamine eluasemelaenuturule, mida viimaste aastate kõrged intressimäärad, rangemad laenukriteeriumid ja kasvavad laenukulud on oluliselt raskendanud, eriti haavatavate ja esmakordsete koduostjate jaoks.

Kokkuvõttes vajab eluasemesektor riigi poolt varasemast läbimõeldumat eluasemepoliitikat, sest senine äärmuslik vabaturu ja selle iseregulatsiooni usku poliitika on end ammendanud. Peame tunnistama, et vabaturu toimimise üheks põhimõtteks on nõrgemate välja söömine, ning, et selle protsessi mõjud on tänaseks jõudnud ühiskondliku valuläve piirini. Me ei saa enam eluasemest, kui Eesti jätkusuutlikkuse võtmekomponendist rääkida ja see on Eesti jaoks suur probleem!

Andry Krass

Eesti Omanike Keskliidu juhatuse esimees

Eesti Omanike Keskliidu juhatuse esimees Andry Krass saatis Isamaa erakonnale pöördumise, mis toob esile koduomanike väljakutsed ja kutsub üles nende lahendamiseks koostööd tegema:

“Austatud Isamaa! Oleme harjunud pidama Eestit koduomanike riigiks, mille eest võlgneme tänu 30 aasta tagusele omandireformile. Paraku on viimase kahekümne aasta arengud toonud meid olukorda, kus iga neljas Eesti pere elab üüripinnal ja see arv suureneb! Ning seda vaatamata asjaolule, et sama kiirelt kasvab tühjade eluruumide hulk – ka neid on neljandik elamispindadest. Koduomanike huvikaitsjatena näeme, et kodu soetamine on kasvava elukalliduse tõttu üha keerulisem. Suuremates tõmbekeskustes on takistuseks kinnisvara hinnatase, väiksemates asulates kõrged eluasemekulud, eluruumide kvaliteedi allakäik ja madalast kinnisvara hinnast tulenev laenuvõimetus.

Kuid on ka kolm riigi tekitatud probleemi, mis ühendavad nii suurtes-, kui väikestes asulates elavaid koduomanikke. Omanike arvu vähenemise eest vastutavad samavõrra bürokraatlik ja paindumatu muinsuskaitsesüsteem, asotsiaalsed põhimõtted renoveerimistoetuste jagamisel ja kommunaalmonopolid. Kui muinsuskaitse puhul peab riik ülal korporatiivset süsteemi, mis ei varjagi, et omanik on nende jaoks teisejärguline objekt, siis renoveerimistoetuste puhul on probleemiks olukord, kus toetustega ei vähendata, vaid vastupidi kasvatatakse omanike vahelist majanduslikku ebavõrdsust. Eesti monopole iseloomustab omakorda läbipaistmatu hinnakujundus ja turgu valitseva seisundi kuritarvitused, mida neile riikliku järelevalve hambutus võimaldab.

Omanikuks olemine on Eesti omariikluse selgroog, ning seeläbi sama oluline, kui kultuuripärandi ja keskkonna säilitamine tulevastele põlvedele. Seetõttu peaks koduomanike huvikaitse olema tähtsal kohal iga erakonna programmis, ning mul on hea meel tõdeda, et Isamaa on tõestanud omanike eest seismist konkreetsete tegudega. Meenutagem kasvõi hiljutist otsust vabastada Tallinna koduomanikud avalike kõnniteede koristamise kohustusest. Paraku ei piisa ühe erakonna pingutusest eluasemevaldkonnas valitsevate probleemide lahendamiseks. Ühise suuna kujundamiseks vajame arengukava, mis seab eesmärgiks koduomanike arvu kasvule pööramise. Üksnes selle eesmärgiga saab tasakaalustada negatiivseid mõjusid, mis tulenevad kinnisvaraturu arengusuundadest, muinsuskaitse-, keskkonna- ja energiapoliitikast. Eesti Omanike Keskliit loodab, et Teie erakond toetab seda algatust.

Soovin koduomanike nimel Isamaale edu ning loodan, et meie senine ühistel väärtustel põhinev edukas koostöö jätkub ka tulevikus. Suur tänu Teile selle eest!”

Eesti Omanike Keskliit jättis kooskõlastamata määruse, mille eesmärgiks on asendada nobedate näppude toetus kõige enam kilovatt tunde kulutavate korteriühistute toetustega.

Omanikud juhtisid oma märgukirjas Kliimaministeeriumi tähelepanu sellele, et korterelamute renoveerimistoetuse probleemi algpõhjus on endiselt lahendamata. Nimelt on renoveerimistoetuse tingimused koostatud selliselt, et seda saavad pälvida keskmisest tugevamad ühistud, mis suudavad täita kõik määruses sätestatud toetuse saamise nõuded. Seejuures on omanike liit eeltoodud probleemile aastaid tähelepanu juhtinud. Oleme märkinud, et ilmselgelt ei jätku Kliimaministeeriumil toetusvahendeid kõigile ca 15 000 korterelamule, mida määrus toetuse sihtgrupina piiritleb ning nii kujunebki toetusvoorudest spordivõistlus.

Omanike liidu Andry Krassi sõnul on näha, et ükskõik, kuidas me ka ei püüaks majanduslikult nõrgemal järjel ühistuid konkurentsis tugevamatega kaitsta, siis on need katsed ülisuure sihtgrupi ja üliväikese rahalise toetuse koosmõjus juba eos läbikukkumisele määratud. Seda väidet kinnitavad ka kõik eelmised renoveerimise toetusvoorud – on tõstetud nõrgematele toetusprotsenti, suunatud raha vastavalt ühistu suurusele, jagades maakondade vahel ja muinsuskaitsealadele – kus lõpptulemuseks on ikkagi olukord, et toetuse võtavad vastava sihtgrupi tugevamad ja toimekamad ühistud. Lähtudes eeltoodust ei vaja muutmist mitte toetuse jaotamise kord, vaid toetuse saajate ring. Teiseks on oluline tagada, et toetuse taotleja abivajadus selgitatakse välja objektiivsete kriteeriumitega, ning, kui toetuse taotlused ületavad abivahendeid, siis rahuldatakse taotlused majandusliku abivajaduse järjekorras, ütles Krass.

EOKL juhib tähelepanu ka sellele, et suurem kilovatt tundidega arvestatav energiakulu ei ole energiavaesuse tunnuseks nagu ministeerium määruse seletuskirjas väidab. Senine kogemus nii Eestis, kui rahvusvaheliselt on näidanud, et keskmiselt suurem energiakulu on keskmiselt jõukamatel leibkondadel ja samuti piirkondades, kus on madalam energiakulu. Vaesemad hoiavad vastupidi energiat kokku ning sellega lükkab Kliimaministeeriumi „uus“ plaan nad veel lootusetumasse olukorda, kui nobedate näppude toetusvoor.

Tallinna linnavalitsus otsustas muuta linna heakorraeeskirja, mille tulemusel muutub alates 1. oktoobrist 2025 linna kõnniteede talihoolduse korraldus. Edaspidi hakkab Tallinna linn ise hooldama oma omandis olevaid kõnniteid – see tähendab, et linn tagab nii lume ja jää koristamise, libedustõrje kui ka puistmaterjali jääkide eemaldamise.

Muudatuste kohaselt saavad Tallinna keskkonna- ja kommunaalamet ning linnaosavalitsused vastutuse linna kuuluvate kõnniteede talihoolduse eest, teatas Isamaa pressiesindaja Viljar Voog.

Muudatus ei puuduta neid kinnistuomanikke, kelle kinnistu ja sõidutee vahel asuv kõnnitee kuulub eraomandisse.

Heaks kiidetud muudatustega kaasneb ka vajadus muuta seniseid puhastusala heakorratööde lepinguid.

Tallinna keskkonna- ja kommunaalamet ning linnaosavalitsused peavad sõlmima vastavad lepingumuudatused hiljemalt 30. septembriks 2025. Lepingute muudatuste tõttu väheneb tellimuse maksumus ulatuses, mille võrra tööülesanded liiguvad linnale.

Muudatused jõustuvad 1. oktoobril 2025 ja on seotud kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega, mille kohaselt on omavalitsuse ülesanne tagada heakord ja linnateede korrashoid.”

Sellel suvel avanev 80 miljoni euro suurune korterelamute rekonstrueerimistoetuse taotlusvoor aitab parandada umbes kümne tuhande inimese elamistingimusi üle kogu Eesti. Kliimaministeerium saatis kooskõlastamisele taotlusvooru korraldamise tingimused.

“Korteriühistute viimaste aastate väga suur huvi renoveerimistoetuste vastu näitab, et teadlikkus renoveerimise võitudest üha kasvab. Ja võita on tõepoolest palju – tervikrenoveerimisel võib küttekulude kokkuhoid küündida ligi 60 protsendini. Pealekauba saab maja ilusa ilme, tervisliku sisekliima ning säilib kauem,” lausus taristuminister Kuldar Leis.  

“Uues voorus loobume nii-öelda nobedate näppude põhimõttest. Kõik saavad oma taotluse rahulikult esitada ning nende põhjal tekib pingerida. Nii jõuab toetus nendesse majadesse, kus seda kõige rohkem vaja on ehk kus renoveerimine aitab energiakulu kõige enam vähendada. Selline korraldus vastab ka ühistute antud tagasisidele,” lisas minister. 

Plaanitavas voorus on korteriühistutel Ettevõtluse ja Innovatsiooni SA-le (EIS) taotluse esitamiseks aega 30 päeva ning siis seatakse majad tarnitud energiatarbimise alusel pingeritta. Seetõttu tuleks aegsasti üle kontrollida ka oma maja energiamärgise arvutused ehitisregistris, et andmed oleksid taotlemise hetkel korrektsed. Taotluse esitamise põhimõtted jäävad eelmise vooruga võrreldes sarnaseks, mistõttu ei pea seni toetuseta jäänud ühistud oma taotluste sisu võrreldes eelmise vooruga muutma. 

Sel korral jagatakse korteriühistutele 80 miljonit eurot, mis pärineb Euroopa Liidu struktuurifondide ja CO2 kvoodimüügi vahenditest. Taotlejad jagatakse nelja erinevasse eelarvegruppi: väikesed ehk vähem kui 18 korteriga majad, keskmised ehk 18-99 korteriga majad, suured ehk alates 100 korteriga majad ja naabruskonnapõhine renoveerimine. Naabruskonnapõhisest eelarvest toetust küsides tuleb arvestada, et üksteise ligidal paiknevate majade renoveerimisel tuleb ka nende majade ehitustööd hankida terviklahenduse huvides ühiselt. 

Tavarenoveerimise toetusmäärad on olenevalt kortermaja asukohast ja tehtavatest töödest 30–50 protsenti. Kõrgemate toetusemääradega soositakse jätkuvalt lifti ehitamist, väikeseid maju, muinsuskaitsepiirkondades paiknevaid hooneid ning tehaselist rekonstrueerimist, samuti madalama kinnisvaraväärtusega piirkondades asuvaid maju.  

Uue vooru täpsemate tingimustega saab tutvuda Kliimaministeeriumi kodulehel. Eelnõule arvamuse avaldamiseks eelnõude infosüsteemis on aega 22. maini ning taotlusvoor avaneb suvel. Lisaks sellele töötab ministeerium koos EISiga välja ka eraldi toetusmeetme korterelamute osaliseks renoveerimiseks. 

Jätkuvalt on avatud ka 2024. aasta oktoobris avatud taotlusvoor, millest on praeguseks toetusotsuse saanud ligi 250 korteriühistut. Taotlusi saab esitada suurte kortermajade ning Hiiumaal, Põlvamaal, Saaremaal ja Ida-Virumaal asuvate kortermajade renoveerimiseks. Eelarved jäävad avatuks kuni toetusraha jätkub või 2025. aasta oktoobrini. Lisainfo toetuse kohta leiab EISi kodulehel. 

Alates 22. aprillist 2025 saavad Tallinna kinnisvaraomanikud esitada taotluse maamaksutõusu hüvitamiseks. Tegemist on linna poolt pakutava toetusega, mille eesmärk on osaliselt kompenseerida 2025. aastal toimunud maamaksu suurenemist võrreldes 2024. aastaga. Toetust saavad taotleda Tallinna elanikud, kelle kinnistud või maatükid asuvad pealinna territooriumil ja kellele on seoses riiklikult kehtestatud muudatustega laekunud võrreldes varasemaga oluliselt suurem maamaksuteade.

Toetuse maksmisega soovib Tallinna linn aidata kinnisvaraomanikel kohaneda suurenenud maksukoormusega ning tagada üleminek uuele maksustamiskorrale võimalikult sujuvalt ja sotsiaalselt õiglaselt. Taotluse saab esitada elektrooniliselt Tallinna e-teeninduse kaudu veebilehel taotlen.tallinn.ee/maamaks kuni 31. oktoobrini 2025.

Kõik laekunud taotlused vaatab läbi Tallinna Strateegiakeskuse tulude osakond. Kui esitatud taotlus vastab kõigile nõuetele ja sisaldab vajalikke andmeid, tehakse toetuse andmise või keeldumise otsus kahe kuu jooksul alates korrektse taotluse saabumisest. Oluline on tähele panna, et kui maamaksu summa ületab 100 eurot, siis menetletakse vastav taotlus alates 2. oktoobrist 2025.

Taotlemise tingimused:

Füüsiline isik

1. kelle elukoht rahvastikuregistri andmetel on 1. jaanuari 2025. aasta seisuga Tallinn;
2. kes oli Tallinnas asuva sama kinnistu omanik 1. jaanuaril 2024. aastal ja 1. jaanuaril 2025. aastal. Kinnistu omanikuks loetakse ka hoonestusõiguse omaja ja kasutusvaldaja, kes on maksumaksja maamaksu seaduse tähenduses. Kui kinnistu on kaasomandis, esitab iga kaasomanik enda kaasomandi osale vastava maa kohta toetuse saamiseks eraldi taotluse.
3. kellel puuduvad Eesti Maksu- ja Tolliameti ning Tallinna Transpordiameti andmetel riiklike ja Tallinna linna maksude võlad;
4. Hüvitatakse 2025. aasta maamaksu tõus võrreldes 2024. aastal tasutud maamaksuga. Toetusel  ei ole ülemmäära. Toetus kantakse taotleja arvelduskontole.
5. Toetust ei maksta, kui:
   5.1 maamaksu tõus on taotleja kohta 2025. aastal võrreldes 2024. aastal määratud ja tasutud  maamaksuga alla 5 euro.
   5.2. isik maksis 2024. aastal maksuvabastuse või -soodustuse tõttu maamaksu vähendatud  määras ning 2025. aasta maamaksu tõus on tingitud selle maksuvabastuse või -soodustuse  lõppemisest.

Pealinna veemonopoli 2025 I kvartali majandustulemused, mis näitasid puhaskasumi 14,1 protsendilist kasvu tänu linnaelanike arvelt saadud tulu 17,6 protsendilisele suurenemisele, sunnib Eesti Omanike Keskliitu pöörduma selgitustaotlusega Justiits- ja Digiministeeriumi poole, mille valitsemisalasse kuulub monopolide hinnapoliitika ja nende ohjamine. Arvestades, et Konkurentsiamet on viimase kahe aasta jooksul kooskõlastanud kolm Tallinlastele veehinna tõusu ning veevaldkonna supermonopolide ülikasumid on juba aastakümneid uudiskünnise ületanud, soovib tarbijate õiguste eest seisev liit teada, kas ministeeriumi eesmärgiks on monopolide kasumi maksimeerimine või nõrgema osapoole, so tarbijate huvide kaitsmine.

Omanike liidu juhi Andry Krassi sõnul räägib Tallinna veemonopoli pikaaegne ülikasumlikkus kõnekalt Konkurentsiameti võimetusest monopole ohjata. Et tegu ei ole üksikjuhtumiga, kinnitab Krassi sõnul fakt, et tarbijate õiglustunnet riivavat 23%-list tulukusmäära pakub amet kõigile vee-ettevõtetele. Samuti ei tunne amet monopolide võimalike hinnakuritarvituste vastu huvi ka siis, kui need majandustulemuste kaudu neile otse näkku karjuvad.

Omanike liit soovib seoses pöördumisega juhtida avalikkuse tähelepanu kahele asjaolule, mis seab kahtluse alla Konkurentsiameti tahte ja suutlikkuse kaitsta tarbijaid pahatahtlike monopoolsete ettevõtete vastu. Esiteks on tarbijate jaoks vastuvõetamatud Konkurentsiameti hinnametoodikad, mis lubavad ebamõistlikult kõrget tulukust (vt joonis: Eesti keskmine veehinna struktuur).

Teiseks ei täida Konkurentsiamet piisava hoolsusega konkurentsiseadusest tulenevat kohustust veenduda, et monopol ei kuritarvita valitsevat seisundit kõrgete ostu- või müügihindade rakendamise kaudu.  Seadusest tulenevalt peavad monopolid pidama eraldi arvestust iga toote või teenusega seotud tulude ja kulude kohta, lähtudes järjepidevalt kohaldatavatest ja objektiivselt põhjendatud arvestuspõhimõtetest. Nagu nähtub Konkurentsiameti selgitustest, siis ei tunne amet tarbija osutatavate teenuste hindu kooskõlastades huvi selle vastu, kas monopol osutab hinnajärelevalvele mittealluvad teenuseid õiglaste hindadega ning sellega rikub amet nii seadust, kui tarbija usaldust.