Logi sisse Liitu

Author: Käthlin Kolganurm

Käthlin Kolganurm

Ministeerium: Veeteenuse hinnalagi plaanitakse tulevikus tarbijate kaitseks ja efektiivsuse tagamiseks väiksemana kui OECD soovitused

Kliimaministeerium kavandab veereformi, mille eesmärk on ohjata veehinna tõusu ja tagada vajalikud investeeringud ning joogivee kvaliteet ka peale Euroopa Liidu toetuste lõppemist. Ühe aluspõhimõttena otsustas reformi juhtrühm määrata veeteenusele hinnalae, mille kohaselt vee hind ei ületaks tulevikus 2% Eesti madalaima sissetulekuga maakonna leibkonnaliikme sissetulekut. Veereformi ettevalmistamist toetab Euroopa Komisjon.

Kliimaministeeriumi merenduse ja veekeskkonna asekantsleri Kaupo Lääneranna sõnul annab otsus raamistiku veereformi ettevalmistavatele tegevustele. „Veereformi eesmärk ei ole jõuda 2% piirhinnani, vaid kindlustada, et potentsiaalne hinnatõus tulevikus jääks sellest allapoole,“ kinnitas Läänerand, lisades, et praegu moodustavad Eesti keskmise leibkonna kulutused kraaniveele ja kanalisatsioonile 1,1% sissetulekust. Võrdluseks Maailmapanga ja OECD hinnangul on mõistlik veehinna tase kuni 3-5 % leibkonna sissetulekutest, mida juhtrühm konkurentsivõimelise ning jätkusuutliku piirhinna aluseks ei võtnud ning mida ka erinevad analüüsid ja projektsioonid ei toetanud.

Reformi projektijuhi Vahur Tarkmehe sõnul on Eesti veemajandussektori põhiprobleemiks erakordselt suur killustatus – üle Eesti tegutseb hetkel 131 vee-ettevõtet, millest lõviosa on väikesed, alla 5000 tarbijaga ettevõtted.

„Vee-ettevõtlus on valdkond, mis nõuab järjepidevalt suuremahulisi investeeringuid ning uuringud on näidanud, et ilma toetusteta ja ainult veetariifile tuginedes jääksid väiksemad vee-ettevõtted vajalike investeeringute tegemisega hätta juba lähiajal, 10 aasta perspektiivis seisaksid probleemi ees juba ka suuremad vee-ettevõtted. Praeguse veemajanduse mudeliga jätkamine tooks seega kaasa arvestatava hinnatõusu ning ohustaks puhta joogivee kui elutähtsa teenuse kättesaadavust,“ selgitas Tarkmees reformi läbiviimse vajalikkust.

Tema sõnul puudutaks hinnatõus kõige valusamalt just hõredamini asustatud maapiirkondade veetarbijad ja sellega kasvaks regionaalne ebavõrdsus. Juba praegugi erineb vee hind Eestis piirkonniti väga palju. Näiteks Tallinnas on kuupmeetri hind elanikule 2,24 eur, Häädemeeste vallas aga 6,1 eur (sh KM) ning projektsioonid näitavad, et tulevikus kasvaks erinevused Tarkmehe hinnangul veelgi drastilisemalt, kui me midagi ei tee.

Ühe võimalusena olukorra lahendamiseks näeb Kliimaministeerium vee-ettevõtete liitumist, millega suuremad ja paremini hakkama saavad vee-ettevõtted võtaksid väiksemad enda hallata ning vee hind jaguneks sel juhul solidaarselt. „Meie poolt tellitud analüüs on tõestanud, et hinnatõus linnaasula klientide jaoks oleks seejuures marginaalne, kuna jaguneb väga paljude tarbijate vahel, samas võit väikese vee-ettevõtte kliendi jaoks oleks märkimisväärne,“ kinnitas Vahur Tarkmees.

Augusti lõpunädalal arutatakse Kohtla-Järvel, Tartus, Pärnus ja Tallinnas toimuvatel foorumitel koos erinevate osapooltega, millised peaksid kokkulepitud 2%-list hinnalage arvesse võttes olema stiimulid vee-ettevõtete jaoks, mis annaks neile ka ärilise põhjuse konsolideerimist soosida.

Foorumid toimivad Kliimaministeeriumi ja Euroopa Komisjoni eestvedamisel läbiviidava TSI (Technical Support Instrument) projekti raames, mida finantseerib Euroopa Komisjon. Projekti eesmärgiks on pakkuda välja lahendus ja tehnilised instrumendid reformi läbiviimiseks alates 2025. aastast.

Lisainfo: Vahur Tarkmees, Veeteenuse reformi projektijuht. Tel 5880 0245

VEEREFORMI FAKTILEHT: EESTI

Tänase seisuga on Eestis 131 veeteenuse osutajat, kellest 87 on kinnitatud vee-ettevõtjad. Vee-ettevõtja tunnustele vastavad veel 24 teenusepakkujat, ülejäänud 20 ei vasta ÜVVKS tingimustele inimeste arvu ja/või kuupmeetrite poolest.

Kaart 01.2024 seisuga

VEEREFORMI FAKTILEHT: PÕHJA-EESTI

Nn Põhja-Eesti piirkonnas (Harju, Rapla ja Järva maakond) on 78 veeteenuse osutajat, kellest 39 on kinnitatud vee-ettevõtjad. Vee-ettevõtja tunnustele vastavad veel 24 teenusepakkujat, ülejäänud 17 ei vasta ÜVVKS tingimustele inimeste arvu ja/või kuupmeetrite poolest (peamiselt aiandus- ja suvilaühistud). Piirkonnas on üks väga suur vee-ettevõte (Tallinn) ja 14 keskmist (neist suuremad Rae, Viimsi ja Saue vallas ning Paide ja Keila linnas). Ülejäänud on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad.  

  • Põhja-Eesti suurim vee-ettevõte on AS Tallinna Vesi, kes müüb aastas keskmiselt 20,3 miljonit m3 joogivett ja võtab kanalisatsiooni tarbijatelt vastu 20,8 miljonit m3 reovett, millest elanike tarbimine moodustab ca 75%. Opereerib Tallinnas, Maardus, Saue vallas ja vähesel määral Harku alevikus. Eratarbijatest veevärgi kliente ca 455 050 inimest ja kanalisatsiooni tarbijaid ca 455 250 inimest. Põhipiirkonna hind elanikule on 1,84 €/m3+KM (2,24 €/m3).
  • Põhja-Eesti väikseim vee-ettevõte on MTÜ Jõe-Lõo Asum, kelle aastane müügimaht on ca 2 500 m3. Teenindab Harku valla Liikva küla elanikke (hinnanguliselt ca 70 inimest).
  • Põhja-Eesti madalaim ÜVVK teenuse hind (vesi+kanalisatsioon eratarbijale) on 1,27 €/m3+KM (1,55 €/m3), kehtestatud Tallinnas Pääskülas (AS Pääsküla Vesi).
  • Põhja-Eesti kõrgeim hind eratarbijale on 5,21 €/m3+KM (6,36 €/m3), kehtestatud Harku valla Ilmandu külas (Ewelink OÜ).
  • Keskmine sihtfinantseeringu osakaal ÜVVK taristu maksumuses on 50% (kohalike meetmete ja eurotoetuste abil soetatud vara osakaal põhivara jääkväärtuses).
  • Keskmine aastane asendusinvesteeringuvajadus on ca 100 miljonit €/a, millest ligi 70% moodustab AS Tallinna Vesi taristu investeeringuvajadus.
  • Uutest nõuetest tulenev täiendav investeeringuvajadus kokku on ca 150 miljonit €, millest pea 90% moodustavad investeeringud Paljassaare reoveepuhasti täiendamisse.
  • Peamised murekohad: suur piirkondlik hinnaerinevus, väga palju teenusepakkujaid (ca 3,5 operaatorit KOVi kohta), neist valdav osa on väga väikesed operaatorid, kelle taristu seisundi ja teenuse kvaliteedi üle puudub selge kontroll
  • Positiivsed faktid: tihe koostöö Tallinna linna ja ümbritsevate omavalitsustega

VEEREFORMI FAKTILEHT: LÄÄNE-EESTI

Nn Lääne-Eesti piirkonnas (Saare-Lääne, Pärnu ja Viljandi maakond) on 16 veeteenuse osutajat, kes on kõik KOVi poolt kinnitatud vee-ettevõtjad. Piirkonnas on üks suur vee-ettevõte (Pärnu) ja 5 keskmist (Kuressaare Veevärk, Viljandi Veevärk, Haapsalu Veevärk, Matsalu Veevärk ja Mako AS Põhja-Pärnumaa vallas). Ülejäänud 10 on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad. Pindala mõistes on kõige suurema teenusepiirkonnaga AS Matsalu Veevärk, kes tegutseb kokku 4 omavalitsuses.

  • Lääne-Eesti suurim vee-ettevõte on AS Pärnu Vesi, kes müüb aastas keskmiselt 2,7 miljonit m3 joogivee ja kanalisatsiooni teenust, millest elanike tarbimine moodustab ca 70%. Opereerib Pärnu linnas ja Tori vallas. Eratarbijatest veevärgi kliente ca 51 080 inimest ja kanalisatsiooni tarbijaid ca 50 540 inimest. Vee- ja kanalisatsioonitariif elanikule on kokku 3,10 €/m3+KM (3,78 €/m3).
  • Lääne-Eesti väikseim vee-ettevõte on Mellson Grupp OÜ (Dirhami sadam), kes annab aastas ca 800 m3 joogivett ja võtab vastu ca 1000 m3 reovett. Opereerib Lääne-Nigula vallas Dirhami külas. Eratarbijaid hinnanguliselt ca 20 inimest. Üle poole müügimahtudest moodustab kohaliku kalatööstuse ja sadama tarbimine.
  • Lääne-Eesti madalaim ÜVVK teenuse hind (vesi+kanalisatsioon eratarbijale) on 2,80 €/m3+KM (3,42 €/m3), kehtestatud Tõstamaal Pärnu linnas (SuFe OÜ).
  • Lääne-Eesti kõrgeim hind eratarbijale on 5,00 €/m3+KM (6,10 €/m3), kehtestatud Häädemeeste vallas (Häädemeeste VK AS).
  • Keskmine sihtfinantseeringu osakaal ÜVVK taristu maksumuses on ca 60% (kohalike meetmete ja eurotoetuste abil soetatud vara osakaal põhivara jääkväärtuses).
  • Keskmine aastane asendusinvesteeringuvajadus on ca 23 miljonit €/a, millest peaaegu poole moodustavad AS Pärnu Vesi ja AS Kuressaare Veevärk taristu asendusinvesteeringud.
  • Uutest nõuetest tulenev täiendav investeeringuvajadus kokku on ca 17 miljonit €, millest üle 90% moodustavad investeeringud ÜVVK taristu laiendamisesse 1000-2000 ie koormusega reoveekogumisaladel.
  • Peamised murekohad: negatiivne rahvastikuprognoos, veesektori killustatus, suur piirkondlik hinnaerinevus, saarte geograafiline paratamatus seab jätkusuutlikkuse saavutamisel omad piirid.
  • Positiivsed faktid: peale haldusreformi on ka veeteenuse operaatoreid oluliselt vähemaks jäänud ja ÜVVK sektori killustatus vähenenud, Pärnu Vesi AS laienes ka sel aastal Tori valda. Kokku on piirkonnas vähem kui 1 vee-ettevõte KOVi kohta (0,89).

VEEREFORMI FAKTILEHT: IDA-EESTI

Nn Ida-Eesti piirkonnas (Lääne- ja Ida-Virumaa) on 20 veeteenuse osutajat, nendest 16 kinnitatud vee-ettevõtjat. Piirkonnas on kaks suurt vee-ettevõtet (Järve-Biopuhastus ja Narva Vesi) ja 3 keskmist (Rakvere Vesi, Sillamäe Veevärk ja Tapa Vesi). Ülejäänud 15 (s.o 75%) on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad.

  • Ida-Eesti suurim vee-ettevõte on AS Narva Vesi, kes müüb aastas keskmiselt 2,4 miljonit m3 joogivee ja kanalisatsiooni teenust, millest elanike tarbimine moodustab üle 80%. Opereerib Narva linnas. Eratarbijatest kliente ca 53 400 inimest.
  • Ida-Eesti väikseim vee-ettevõte on Lüganuse Vallavalitsus, kes annab opereerib ise Erra ja Sonda alevikus ning müüb aastas keskmiselt 10 700 m3 joogivee ja 5000 m3 kanalisatsiooni teenust. Eratarbijaid on hinnanguliselt ca 300 inimest.
  • Ida-Eesti madalaim ÜVVK teenuse hind (vesi+kanalisatsioon eratarbijale) on 2,15 €/m3+KM (2,62 €/m3), kehtestatud Narva linnas (Narva Vesi AS).
  • Ida-Eesti kõrgeim hind eratarbijale on 4,99 €/m3+KM (6.09 €/m3), kehtestatud Alutaguse vallas (Alutaguse Haldus OÜ).
  • Keskmine sihtfinantseeringu osakaal ÜVVK taristu maksumuses on ca 65% (kohalike meetmete ja eurotoetuste abil soetatud vara osakaal põhivara jääkväärtuses).
  • Keskmine aastane asendusinvesteeringuvajadus on ca 24 miljonit €/a, millest üle poole moodustavad Narva, Kohtla-Järve, Jõhvi ja Rakvere ÜVVK taristu asendusinvesteeringud.
  • Uutest nõuetest tulenev täiendav investeeringuvajadus kokku on ca 15 miljonit €, millest üle 9M€ moodustavad investeeringud ÜVVK taristu laiendamisesse 1000-2000 ie koormusega reoveekogumisaladel ning üle 5M€ moodustavad investeeringud puhastite energianeutraalsuse saavutamisse.
  • Peamised murekohad: negatiivne rahvastikuprognoos, veesektori killustatus, suur piirkondlik hinnaerinevus.
  • Positiivsed faktid: KOVide vaheline solidaarsus,suured ja võimekamad on näitamas põhimõttelist valmisolekut väiksemaid piirkondi aitama.

VEEREFORMI FAKTILEHT: KAGU-EESTI

Nn Kagu-Eesti piirkonnas (Tartu, Põlva, Võru, Valga ja Jõgeva maakond) on 18 veeteenuse osutajat, nendest 16 kinnitatud vee-ettevõtjat. Piirkonnas on üks suur vee-ettevõte (Tartu Veevärk) ja 6 keskmist (Emajõe Veevärk, Võru Vesi, Valga Vesi, Põlva Vesi, Jõgeva Veevärk ja Põltsamaa Vesi). Ülejäänud 11 on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad. Pindala mõistes on kõige suurema teenusepiirkonnaga AS Emajõe Veevärk, kes tegutseb kokku 11 omavalitsuses. Olulise regionaalse haardega on ka Võru Vesi AS, kes tegutseb kokku 5 KOVis.

  • Kagu-Eesti suurim vee-ettevõte on AS Tartu Veevärk, kes müüb aastas keskmiselt 5,2 miljonit m3 joogivett ja võtab kanalisatsiooni tarbijatelt vastu 5,5 miljonit m3 reovett, millest elanike tarbimine moodustab ca 70%. Opereerib Tartu linnas ning Tartu, Luunja ja Kambja vallas. Eratarbijatest kliente on ca 104 640 inimest.
  • Kagu-Eesti väikseim vee-ettevõte on Kaasiku Vesi OÜ, kes annab opereerib Tartu valla Kõrveküla alevikus ning annab aastas ca 2 800 m3 joogivett ja võtab vastu ca  3 100 m3 reovett. Eratarbijaid on hinnanguliselt ca 60 inimest.
  • Kagu-Eesti madalaim ÜVVK teenuse hind (vesi+kanalisatsioon eratarbijale) on 2,08 €/m3+KM (2,54 €/m3), kehtestatud kogu Tartu Veevärk AS tegevuspiirkonnas.
  • Kagu-Eesti kõrgeim hind eratarbijale on 5,40 €/m3+KM (6,59 €/m3), kehtestatud Kõrveküla alevikus Tartu vallas (Kaasiku Vesi OÜ).
  • Keskmine sihtfinantseeringu osakaal ÜVVK taristu maksumuses on ca 70% (kohalike meetmete ja eurotoetuste abil soetatud vara osakaal põhivara jääkväärtuses).
  • Keskmine aastane asendusinvesteeringuvajadus on ca 31 miljonit €/a, millest üle 2/3 moodustavad AS-ide Tartu Veevärk, Emajõe Veevärk ja Võru Vesi ÜVVK taristu asendusinvesteeringud.
  • Uutest nõuetest tulenev täiendav investeeringuvajadus kokku on ca 33 miljonit €, millest üle 25M€ moodustavad investeeringud Tartureoveepuhasti täiendamisse ning ligi 5M€ ÜVVK taristu laiendamisesse 1000-2000 ie koormusega reoveekogumisaladel.
  • Peamised murekohad: negatiivne rahvastikuprognoos, veesektori killustatus, suur piirkondlik hinnaerinevus.
  • Positiivsed faktid: regionaalne vee-ettevõtlus on edukalt kanda kinnitamas, suuremad ettevõtted on terves teenusepiirkonnas kehtestanud ühtse tariifi, mis aitab kaasa piirkondliku ebavõrdsuse vähendamisele. Kokku on piirkonnas vähem kui 1 vee-ettevõte KOVi kohta (0,79).
Käthlin Kolganurm

Omanike liidu volikogu liige Arvi Hamburg: tarbijal on vaja teada elektri koguhinda

Ilmastikust sõltuva elektritootmise lisandumine elektrisüsteemi eeldab samas proportsioonis juhitava tootmise, salvestuse ja tarbimise juhtimise mehhanismi olemasolu. Tuuleparkide dotatsioonid, lisatasud ja võrguteenuse kallinemine koormavad lõpptarbija elektri koguhinda tublisti üle tarbija tasukohasuse, kirjutab Arvi Hamburg.

Kliimaminister Yoko Alender selgituse kohaselt loob kliimakindla majanduse seadus tingimused taskukohase elektri ja kestliku- ning ressursitõhusa majanduse tekkeks. Ilus, aga kas see osutub tõeks? Kas tarbijate käest on küsitud ja kas eeldused selleks on loodud?

Samuti oleks oluline tõstatada küsimus, kui palju kogu energiaturust allutada poliitikute tahtele ning kui palju turu reeglitele. Ja mis peamine, kes maksab kinni ümberkorraldused energiasektoris ja kas jääme konkurentsi. Ja milliseks kujuneb lähiaastatel elektri koguhind lõpptarbijale, sest praegu kuuleme igast järjekordses muutusest ja hinnatõusust osade kaupa nagu järjejutus?

Eesmärgile on esmatähtis elektri koguhind lõpptarbijale

Valitsus tegeleb aktiivselt “taastuvelektri” toetuste väljatöötamisega, et täita oma 2030. aastaks püstitatud eesmärki. Kuigi taastuvenergia eesmärgi põhjendamiseks pole analüüse tehtud, aga lubadus taskukohasest elektrist kannustab. Tuule- ja päikesejaamades toodetud elekter ongi odav tootmiskohas, kuid elektrivõrku sobitamine ja tarbimiseks nõutava kvaliteedi saavutamine on kordades kallim, sest tootmise ja tarbimise profiil ei ühti ning meie elektrivõrk on üles ehitatud tootmisele Ida-Eestis.

Maismaa- ja meretuuleparkides toodetud elektrile korraldab riik vähempakkumised garanteerides turu ja hinna vastavalt 12 ja 20 aastaks. Tõsi, ilma toetusskeemita investeeringuid ei tehta, kuid kas kogu äririski peab maandama Eesti tarbija.

Samuti on ebaselge, kuidas muudab taoline riiklik sekkumine kogu elektriturgu, miks peame doteerima üle Eesti tarbimise toodetud elektrit ja kuidas kaasatakse varasemad tuuleparkide investorid. Kas ikka arendame elektrisüsteemi kõiki funktsioone ja tunneme turgu, et vältida olukorda (viimati oli selline Hollandis), kus soodsate tuule- ja päikeseolude korral piirab süsteemioperaator tootmist, ja maksame ka tootmata jäänud elektri eest?

Ilmastikust sõltuva elektritootmise lisandumine elektrisüsteemi eeldab samas proportsioonis juhitava tootmise, salvestuse ja tarbimise juhtimise mehhanismi olemasolu. Tuuleparkide dotatsioonid, lisatasud ja võrguteenuse kallinemine koormavad lõpptarbija elektri koguhinda tublisti üle tarbija tasukohasuse.

Tootmise asukohamuutus Ida-Eestist Lääne-Eesti rannikumerre nõuab elektrivõrgu konfiguratsiooni ümberehitust: elektrivõrgu võimsuse suurendamist tootmissuunalise 4500 MW taastuvelektri vastuvõtuks ja samade tootmisallikate elektrivõrguga liitumist. Tuulepargi liitumistasu vähendamiseks nähakse ette poole liitumiskulude solidaarset katmist võrguga liitunud tarbijate poolt, lisaks solidaarsusnõudele koormab tarbijat juba rakendunud liitumistasu ja võrguteenuse hinnatõus.

Eelnimetatud lisateenustest ja nende maksumustest kuuleme nagu järjejutus osade kaupa. Iga osa eraldi olevat nii tühine, põhjustades hinnatõusu vaid üks–kaks protsenti. Tarbijal on vaja teada elektri koguhinda, ta ei vaja plaanipärast uinutamist. Teadetele lisandub usk elektritarbimise olulisest kasvust, mis omakorda vähendavat võrguteenuse ühikuhinda. Millel rajaneb optimist ettevõtlusele pakutavast odavast elektrisisendist ja seeläbi majanduse konkurentsieelistest, seda teavad vaid poliitikud.

Desünkroniseerimine Venemaast toob täiendava hinnatõusu

Järgmisel aastal liitumisel Mandri-Euroopa elektrisüsteemi sünkroonalaga kaasnevad samuti täiendavad kulud. Keegi ei kahtle Vene- ja Valgevene elektrisüsteemiga sünkroontalituse lõpetamise vajalikkuses, aga tarbijale langev täiendav hinnasurve peaks ikka eelnevalt teada olema.

See kulu ei tohiks olla Eesti inimestele ja ettevõtjatele suurem kui naaberriikides, Skandinaavias ja Baltikumis. Iseseisvama elektrisüsteemi hinda peame suutma ette planeerida. Elektri tootmise ja tarbimise tasakaalu olemust ja kulu vajadust selgitas Maalehes TTÜ emeriitprofessor Väino Rajangu.

Elektrisüsteemi toimimine ja sageduse juhtimine on uues olukorras iga riigi süsteemioperaatori ülesanne. Sageduse võimaliku kiire languse pidurdamise, võimaldamaks sagedusautomaatikal tarbijate väljalülitamist, tagavad Balti riikidesse paigaldatud sünkroonkompensaatorid oma pöörleva massi inertsiga. Kuid vajame veel sageduse reguleerimise kiireid automaatselt ja lõpuks käsitsi käivitatavaid reserve.

Seetõttu on Eleringi hange osta kuni 500 MW ja 12,5 minutiga käivituvat sagedusreservi mõistetav, kuigi turgu veel polegi ja kalkuleeritava hinna, 60 miljoni euro otsene ülekandmine tootjale ja ostjale eeldanuks pikemajalist ettevalmistust, konsultatsioone tarbijatega ja elektri koguhinna kujuneva tervikpildi avamist. Järjekordne lisatasu tootjale ja tarbijale 5,31 eurot MWh (pluss käibemaks) kandub paratamatult tervikuna üle lõpptarbijale.

Vajame kuluefektiivset ja paindlikku sagedusreservi

Seni suudavad sagedusreservi tagada Eesti Energia põlevkivielektrijaamad, seejuures on vastav tariif vaid 0,04 EUR/MWh. Mõistes järgmise aasta veebruarist elektrisüsteemis kujunevat uut olukorda peame seda enam kaasama muudatuste ettevalmistusse elektrituru kõiki osapooli ja eelkõige arvestama tarbija ootusi ning võimalusi majanduse kestlikkuse tagamiseks.

Teades Soome (1,33 EUR/MWh) ja Rootsi (1,6 EUR/MWh) vastavaid tariife peame rakendama ajutisi leevendusmeetmeid, näiteks kujuneva kõrge tariifi osalist kompenseerimist Eleringile laekuva ülekoormustasu arvelt. Lisaks eelnevale on ka praegu bilansihalduril kohustus maksta süsteemihaldurile nn ebabilansitasu 0,81 eurot MWh eest, mis tuleneb prognoosi ja tegeliku bilansi erinevusest.

On ju selge, et ka nüüd ei piisa 500 MW sagedusreservist, aastaks 2035 prognoosib Elering 1200 MW. Elektrisüsteemi tasakaalu on võimalik tagada ühtses süsteemses tervikus juhitava võimsuse, salvestuse ja tarbimise juhtimise kaudu. Nende omavahelise proportsiooni määrab majanduslik kaalutlus. Sagedusreservi ostetakse importgaasil töötavatest gaasijaamadest, kuid kodumaine tootmine ja, mis eriti kurb, ka salvestus, on hankest väljas.

Kokkuvõttes vajame ühiselt eesmärgi fikseerimist. Kui soovime taskukohast elektrit sisendina tööstusesse ja kogu ühiskonna toimimisse, siis peaksime sotsiaalmajandusliku analüüsi alusel käsitlema tervikliku elektrisüsteemina, arendama võimalikult mitmekesistel energiaallikatel toimivat elektritootmist, ning investeerima salvestusse suurendamaks taastuvelektri kasutusaega ja -mahtu.

Eesmärgi täitmise meetmete kavandamisel on keskne roll tarbijal, mitte tootjal ja vahendajal, sest lõppkokkuvõttes peavad võrguteenus ja toodetud elekter olema tarbijale hinna, kvaliteedi ja keskkonnamõjude poolest vastuvõetavad.

Käthlin Kolganurm

Kodu Kauniks 2024 – Osale ja võida!

Osale Eesti suurimal kaunite kodude ja aedade konkursil, mille korraldavad ajakirjad Kodu & Aed ning Kodukiri!

Eesti Omanike Keskliit annab välja taaskord auhinna rahvuslikule kodule.

Otsime kaunist kodu, kus austatakse põlvkondade sidet, esivanemate pärandit ja rahvuslikke lahendusi. Rahvusliku kodu eripreemiaks on 1000 €. Kodukonkursil osalemiseks saada hiljemalt 15. septembriks vähemalt 8 fotot oma kodust ja saa osa 19 600 eurosest auhinnafondist!

Vaata lisa www.kodus.ee/kodukauniks.

FOTO: Rahvuslik kodu 2023 – Kärt Piirisild

Käthlin Kolganurm

Kodukaardiga on liitunud uus koostööpartner Ostupesa OÜ

Ostupesa pakub mitmekesist tootevalikut parima hinnaga. Olgu Sul vaja treeningvahendeid, riideid, kodutarbeid, puhastusvahendeid, mänguasju või midagi muud – Ostupesa on Sinu usaldusväärne partner kõikide igapäevaste ostuvajaduste jaoks. Ostupesast leiad nii armastatud ja tuttavate brändide tooteid kui ka põnevaid avastusi, mida Eesti kaubandusest sageli ei leia. Kõige parem osa on see, et hinnad on soodsad. Sooduskupong on kehtiv kogu e-poes täishinnaga toodetele. Sooduskupongiga ei saa kasutada teiste sooduskupongidega koos. Tutvu valikuga https://ostupesa.ee

Sooduskoodi leiad SIIT

Käthlin Kolganurm

Eesti Omanike Keskliit: Riik eelistab kultuuriväärtuslike hoonete toetamisel jõukaid ja mõjukaid

2023. aasta 16. oktoobri pressiteates „Kultuuriministri muinsuskaitsetoetuseid saadab korruptsioonikahtluse vari“, avaldas Eesti Omanike Keskliit kahtlust, et 2024. aasta muinsuskaitsetoetuste saajad on ette teada. Toetuskonkursside lõppedes tuleb omanikel märkida, et me ei eksinud. Nagu varasemalt, on väljavalitud muinsusvaldkonnas teada tuntud mitmekordsed toetuse saajad, mõjukad organisatsioonid, kohalikud omavalitsused ja jõukad ettevõtjad, mille varjus tegutsevad miljonärid, mõjukad poliitikud ning tuntud ühiskonnategelased.

Riiklike toetuste jagamise eesmärk peab olema kultuuripärandi väärtuslikuma osa säilimise tagamine ja see saab olla ainult vajaduspõhine, kus hinnatakse omaniku motivatsiooni ja rahalist võimekust. Eesti Omanike Keskliit soovib, et mälestiste omanikele suunatud toetused oleksid läbipaistvad, vajaduspõhised, proportsionaalsed ja efektiivsed. Kahjuks on puudujääke kõikides nendes punktides. Üheks kurioossemaks näiteks võib pidada Malla mõisa peahoonet, mis on hoolimata silmapaistvast arhitektuuriväärtusest hävinemas. Mõne aasta eest tulekahjus katusest ilma jäänud hoonet soovis omanik päästa ja taotles selleks riigilt toetust. Toetusprogrammi kriteeriumite järgi pidanuks hoone rahastuse saama esmajärjekorras ja omanik ei mõista, miks tema sellest ilma jäeti. Paraku näib, et muinsuskaitses käib raha jagamine teistmoodi, ning seda vähest toetust, mida üldse avalikult jagamisele läheb, on lootust saada kohalikel omavalitsustel, ametnikega heades suhetes olevatel- ja ühiskonnas mõjukal kohal olevatel omanikel, kelle hulka Malla mõisa omanik kahjuks ei kuulu. Lootusetu olukord on tänaseks kaasa toonud selle, et omanik loobus Malla mõisaga edasi tegelemast.

Foto 1. Malla mõisa peahoone. Foto Asse Sauga

Foto 1. Malla mõisa peahoone. Foto Asse Sauga

Muinsuskaitsevaldkonda kureerival Kultuuriministeeriumil on omanike toetusest ilma jätmise põhjenduseks ikka ja alati raha vähesus. Kui aga vaadata hiljuti Tartus kinole Athena antud 70 000 eurost rahasüsti, siis sellega nõustuda ei saa. Athena keskuse juhiks ja kasusaajaks on nimelt Tartu Linnavolikogu esimees Kaspar Kokk. Seega on riigil raha jagada küll, aga paraku selle jaotamine ei taga ehitismälestiste väärtuslikuma osa säilimist, vaid pigem aitab ettevõtjaid, kelle jaoks toetus moodustab mikroskoopilise osa nende varandusest. Ja mis veel halvem, jääb mulje, et muinsuskaitsetoetust jagatakse nõukogudeaegsete põhimõtete järgi – omanik saab seda siis, kui on tutvuseid ja mõjuvõimu!

Omanike liit on Kultuuriministeeriumile pakkunud abi efektiivse ja vajaduspõhise rahastusmudeli välja töötamisel, mille tulemusel jõuaks muinsuskaitsetoetus seda vajavate kultuuriväärtuslike ehitiste omanikeni. Liidu hinnangul tuleb meil tunnistada, et Eesti ühiskond ei ole majanduslikult suuteline nii suurt ehitiste hulka riiklikul tasandil kaitsma, ning neid peab koostöös omanikega mitmekordselt vähendama. Eesti Omanike Keskliidu juhatuse liikme Ivo Lambingu sõnul pole teisiti valdkonna kroonilise alarahastuse probleemi võimalik lahendada.

Foto 2. Tartu Athena Keskus. Foto EOKL erakogu
Käthlin Kolganurm

Andry Krass: Peame rääkima vee-ettevõtete ülikasumitest ja Konkurentsiameti võimetusest neid ohjata

Veeteenuse reformi vajaduse selgitamisel on selle eestkõnelejad märkinud õigesti, et eurotoetuste lõppemise ja veesektori killustatuse tõttu on veereform Eestis möödapääsmatu. Vähemalt sama vajalik on reform aga selleks, et vältida vee-ettevõtjate monopoolse turujõu kuritarvitamist tulevikus. Seda enam, et reformi üheks tulemiks on suure tõenäosusega vee-ettevõtluse konsolideerumine ja veemonopolide turujõu suurenemine.

Aastaid kestnud vaidlus küsimuses, kas Tallinna Vee hinnapoliitika allub Konkurentsiameti järelevalvele, on üks näidetest, kuidas näeb üks vee-ettevõte oma vastutust – hierarhia on paigas – mina müün ja teie maksate seda hinda, mida mina monopolina soovin! Ilmselgelt ei adu kõik vee-ettevõtjad veel ka täna, et nende monopol on seadusega tagatud mitte nende lõputu kasumiiha, vaid tarbijatele kvaliteetse ja mõistliku hinnaga teenuse tagamiseks. Mõistlik hind ei tähenda seejuures ainult teenuse odavust võrdluses teiste vee-ettevõtetega. Taaskord näitab siin negatiivset eeskuju Tallinna Vesi, mille kasumlikkus ületab mõistlikkuse piire juba aastakümneid, ilma, et Konkurentsiamet seda kuidagi ohjata suudaks. Olgu siinkohal välja toodud veemonopoli 2023 aasta majandusaruande põhinäitajad – müügitulu 61,14 miljonit eurot, kasum 17,35 miljonit eurot, 79% puhaskasumist maksti omanikule dividendideks. Ja nii aastast aastasse! Rääkida siin muust, kui omanike eetikapuudest, on ilmselge liialdus.

Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, kuid täna kehtiva konkurentsiõiguse kohaselt ei ole probleemi, kui 25% veeteenuse osutamisest teenitud tuludest makstakse seadusliku monopoli (NB! seaduslik monopol = ühiskonna huvides tegutsevat monopol) omanikele dividendideks. Teisisõnu on vee-ettevõtete kõrge kasumimarginaali garandiks Konkurentsiamet, mis Tallinna Vee omanike lõputu kasumiiha tagasi hoidmise asemel premeerib neid hoopis loaga tõsta veetarbijatele hinda 15%. Ja nii saame ka järgmisel aastal börsiteadetest lugeda, kuidas Tallinna Vee juhtkond on teinud (koostöös Konkurentsiametiga) suurepärast tööd…

Eelkirjeldatud olukord ei ole kooskõlas nende põhimõtetega, miks me veemonopolid seaduse alusel lõime. Seetõttu tuleb veereformi käigus lahendada piirkondliku vee hinna erinevuse probleemi kõrval ka monopolide ülikasumite ja Konkurentsiameti nõrga hinnajärelevalve küsimus. See on ka põhjus, miks tarbijate huve kaitsev Eesti Omanike Keskliit ei rutta toetama Tallinna Vee sarnaste regionaalsete veemonstrumite loomise plaani, vaid soovib, et läbi kaalutakse ka alternatiivsed lahendused. Üheks veereformi alternatiiviks on veeteenust osutavatele ettevõtetele hinna- ja kasumilae kehtestamine, võttes sellega vee-ettevõtetelt mõtte hajutada tulusid tütar- ja sidusfirmade ja/või erinevate tarbijagruppide vahel – ikka selleks, et Konkurentsiamet saaks veel kõrgema veehinna kehtestada. Lahendus tagaks hinnakontrolli ka nende teenuste üle, mille puhul vee-ettevõtted omavad (tänu otsekontaktile tarbijatega) loomulikku konkurentsieelist, mida Konkurentsiamet kontrollida ei saa.

Teiseks veemonopolide parema ohjamise võimaluseks on opereerimistegevuse ja omandi lahutamine, millest kirjutas oma 30.06.2024 arvamusloos Marko Err. Sellisel juhul jääks veeteenuse opereerimine vaba konkurentsi reeglitel põhinevaks äritegevuseks ja kõik omandiga kaasnevad kuud kannaks avaliku võimu omandis olev mittetulunduslik institutsioon, mis või olla nii kohalik omavalitsus, kui Eleringiga sarnane riigiettevõte. Omandi ülalpidamise ja investeeringutega seotud kulud jaotuksid omakorda solidaarselt kõigi veeteenuse tarbijate vahel, mis tagab veehinna senisest suurema stabiilsuse tarbijatele. Selline lahendus tooks veeteenuse turule konkurentsiolukorra, millest saab alguse ka tänaste vee-ettevõtete killustatuse probleem, kus nõrgad ei saa turult lahkuda ja tugevad vee-ettevõtted ei saa (nõrkade arvelt) laieneda.

Seda, kumba teed Eesti oma veereformiga läheb, näitab lähitulevik. Samas tarbija vaatest oleks parim, kui reformi käigus suureneks konkurents veeturul ja tugevneks Konkurentsiameti võimekus teostada veemonopolide hinnajärelevalvet. Kokkuvõttes võib veeturu killustatus ja toetuse vähenemine olla paljude vee-ettevõtete vaatest probleem. Samas tarbija vaatest on suurimaks probleemiks hoopis konkurentsi puudumine, mida võimendab nõrk hinnajärelevalve. Senise kogemuse pinnalt pole tarbijad enam naiivsed arvamaks, et tulevikus ei leidu veemonopoli, mis kasutab oma turujõudu ühiskonna huvide vastu. Ka see risk vajab maandamist.

Andry Krass

Eesti Omanike Keskliidu juhatuse esimees

Kliimaministeeriumi veereformi töögrupi liige

Käthlin Kolganurm

Galerii: Vabaduse väljakule kerkis üraskitest puretud kuusemets

Tänasest saavad kõik huvilised Tallinnas Vabaduse väljaku kõrval asuvas parklas uudistada, millised näevad välja kuuse-kooreüraskite poolt puretud puud. Eesti Erametsaliit juhib installatsiooniga tähelepanu asjaolule, et vastutustundlik majandamine aitab võidelda meie kauneid metsi hävitavate kahjuritega.

Erametsaliidu keskkonnanõuniku Mari Teesalu sõnul on kuumad ilmad toonud kaasa kuuse-kooreüraskite lennu kõrgaja – talve üle elanud kahjurid asustavad uusi puid. Nagu nimigi ütleb, asustab kuuse-kooreürask kuusikuid, mida Eesti metsadest on viiendik, ja ka segametsades kasvavaid kuuski. See mardikas ja tema vastsed kaevandavad käike kuuse koore all, põhjustades sellega kuuskede kuivamist.

“Eesti kliima on muutunud neile soodsamaks ning tormide ja põua poolt nõrgestatud metsad on üraskite massiliseks levikuks soodne pinnas. Nõrgematele lisaks asustatakse ka elujõulisi puid,” ütles Teesalu. “Kui maaomanik kahjurite tõrje ja kahjustatud puude eemaldamisega aktiivselt ning õigeaegselt ei tegele, levivad üraskid kiiresti ja see võib kaasa tuua ka tervete puude massilise hukkumise. Vastutustundlik metsamajandamine on siin päästerõngaks.”

Eesti üks tuntumaid näiteid üraskikahjustustest on Suur Munamägi ja seda ümbritsevad kuusemetsad, kus ülirangete piirangute tõttu ei ole metsa hooldamine lubatud, mõne aastaga on kuivanud suur osa puid ja tekkinud kahju ei ole võimalik enam tagasi pöörata. 

Ligi 10 000 metsaomanikku koondav Eesti Erametsaliit soovib, et maaomanikel lubataks oma metsa eest hoolitseda, sealhulgas kiiresti tegelda kahjurite leviku ennetamise ja peatamisega ka looduskaitseliste piirangutega aladel.

“Ka ürask on kahtlemata osa elurikkusest, kuid kahjuri laialdane levik ja tervete metsade kuivamine ei aita kuidagi kaasa teiste liikide ja meie looduse hoidmisele tervikuna,” nentis Teesalu. “Omanik on hea looduse hoidja – et meil täna on nii palju metsi, kus on kaitsmist väärt loodusväärtusi, ongi metsaomanike pikaajalise vastutustundliku töö tulemus.”

Praegu võib omanik mõnel juhul üraskikahjustusega puu maha võtta ja metsast välja viia ka piiranguga metsast, aga seda enamasti alles siis, kahjustus on juba suur ja üraskid edasi levinud. 

Kui riiklikult on võetud eesmärk võimalikult palju Eesti puitu väärindada, siis selline puu sobib peamiselt kütteks. Esimeste kahjustuse märkide korral puu metsast välja viimisega tõkestame edasise leviku ning lisaks saab puitu kasutada näiteks mööbli või sisustustoodete materjalina.

Installatsioon jääb avatuks kuni neljapäeva, 30. mai õhtuni.

Eesti Erametsaliit korraldab 29. mail Toompeal Riigikogu ees meeleavalduse, millega kutsub liituma kõiki maaomanikke. Meeleavaldusel nõutakse, et kui riik seab eraomaniku maale piiranguid, mis ei võimalda seda kasutada, tuleb omanikule saamata jääv tulu koheselt ja õiglaselt hüvitada või anda asendusmaa. Protestitakse ka  lubatust kordades kiirema maamaksu tõusu vastu.

Eestis on ametliku statistilise metsainventuuri järgi range kaitse all 50 000 hektari jagu erametsa, leebemalt piiratakse umbes 150 000 hektarit. Viimase arenguna riigi looduskaitsepoliitikas soovib Kliimaministeerium oluliselt karmistada kaitsekorda Natura metsaelupaikades, mis puudutab paljusid metsaomanikke ning kokku ligi 15 000 hektarit erametsa, kus plaanitakse senine piiranguvöönd muuta sihtkaitsevööndiks ja seal majandamine täielikult keelustada. 

Järgnevad fotod: Eesti Erametsaliit

Käthlin Kolganurm

EOKL juhatuse liige Ivo Lambing 29.05 Terevisiooni hommikuprogrammis

Täna hommikul osales Eesti Omanike Keskliidu juhatuse liige Ivo Lambing Terevisooni hommikuprogrammis, kus lahati põhiteemana, kuidas leida vanade ja väärikate hoonete taastamisel kompromiss omaniku huvide muinsuskaitse nõuete vahel? Avati detailsemalt muinsuskaitse ja omanike teemat ning arutati seda koos Muinsuskaitseameti peadirektor Marilin Mihkelsoniga.

Jutuks tuli ka omanike jaoks olulisi ja päevakajalisi teemasid, nagu liigne bürokraatia topelt loamenetluses, või omanikke ahistava tegevuslubade süsteemi näol, juhatuse liige Ivo Lambing oli seisukohal, et mõlemad tuleks kaotada.

Kiideti heaks Muinsuskaitseameti poolt algatatud mälestiste nimekirjade üle vaatamise projekti ja loodetavasti väheneb selle tulemusel kaitse all olevate objektide arv kordades ning pärandihaldus muutub hoomatavaks ja efektiivsemaks. Muinsuskaitseameti peadirektor Marilin Mihkelson toetas kõiki Omanike liidu positsioone ning märkis, et kõike saab teha koostöös.

Ivo Lambing “Seda oli hea kuulda ja loodetavasti saavutame omanike huvide kaitsel oma eesmärgid”

Terevisiooni 22.05.24 hommikuprogrammi on võimalik järgi vaadata lingil https://jupiter.err.ee/etv

Käthlin Kolganurm

EOKL juhatuse aseesimees Priidu Pärna: Pindalapõhine kodu maksuvabastus tuleb säilitada

Valitsus otsustas riigikogule esitada maamaksuseaduse muudatused. Taas menetletakse maksuküsimusi kiireloomuliselt. Eelnõu saabus huviühendustele arvamuse avaldamiseks ülbe märkusega «Sisus on poliitikud kokku leppinud». Mida see kokkulepe võib tuua kaasa koduomanikele, sellest kirjutab Eesti Omanike Keskliidu aseesimees Priidu Pärna.

Jälle on tegemist maksumuudatustega, millest ei kõneletud valimistel ja millest ei kõnele isegi koalitsioonileping. Tark poliitik juba teab, mida valmistel rahvale kõneleda ja kuidas pärast valimispäeva tegutseda.

Plaanitavad maamaksu muudatused on sõnamurdlikud. 2022. aastal lepiti kodu- , metsa- ja maaomanike esindajatega kokku maksupõhimõtted, mis jõustusid alles käesoleva aasta 1. jaanuaril. Maade 2022. aasta hindamisega tõusis maa maksustamishind keskmiselt 8,3 korda, metsamaa maksustamine tõusis keskmiselt 4,6 korda, põllumaa maksustamine 22,5 korda.

Ühe olulisema kokkuleppena fikseeriti, et kui maade hindamise tulemusena tõuseb maa maksustamishind kordades, siis ei saa maamaks isikule kasvata rohkem kui 10% aastas. See põhimõte on olnud jõus neli kuud ja valitsus plaanib sellest juba loobuda ning sätestada, et maamaks võib tõusta aastas ka poole võrra ja edaspidi 100% aastases võrdluses.

Maksumuudatused ei tohi viia olukorrani, kus omandist loobutakse ja see koondub veelgi enam suuromanike või fondide kätte. Eesti võiks jääda laiapõhiselt väikeomanike riigiks, kus omaniku maalapp või metsatükk oleks ka pensionisambaks.

Lisaks tõstetakse maksimaalseid maksumäärasid kahekordseks võrreldes tänasega. Majanduse ebakindlust kasvatab asjaolu, et maamaksu tõus ei ole enam prognoositav, kuna omavalitsusele on jäetud väga suur otsustusõigus. Õiguskantsler juhtis tähelepanu, et kuna maamaks on riiklik maks ja mitte kohalik maks, siis ei saa omavalitsuse otsustusõigus olla siin ülemäära piiramatu.

Äpakil majandus saab uue paugu, kuna oluliselt võivad kasvada tööstuse ja põllumajanduse tootmiskulud, toiduainete kallinemine jätkub, ekspordivõime saab kahjustatud. Nendele ohtudele ja valitsuse sõnamurdlikkusele juhtisid tähelepanu Omanike Keskliit, Erametsaliit, Kaubandus-Tööstuskoda, Tööandjate Keskliit, Põllumajandus-kaubanduskoda, Talupidajate Keskliit, Metsa- ja Puidutööstuse Liit jt. Pärast arvamuste kogumist ei peetud eelnõu koostanud regionaal- ja põllumajandusministeeriumis vajalikuks isegi nende sihtrühmadega laua taha maha istuda. Eelnõu valitsusse, tuld!

Kodualuse maamaksu vabastus eraisikutele piiratud ulatuses on kehtinud üle kümne aasta. Maksuvabastuse üks eestkõneleja oli tollal tänase valitsuse juhtpartei, reformierakond. Kui maamaksu eesmärk on tagada maa tõhus kasutamine ja käive, siis maamaksu, mis peaks elavdama kodude müüki, peeti tollal ebamoraalseks.

Äsja, 1. jaanuaril 2024 laiendati seda liitsihtotstarbega kinnistute elanikele. Maksuvabastuse otsusega tähtsustas riik kodu, mis teadagi on eestlase kallim vara. Inimesed on oma kodualuse maa riigilt välja ostnud ja kodu ei peaks täiendavalt maksustama. Kodualuse maa maksuvabastuse üle-riigiline kaotamine ja selle küsimuse andmine omavalitsuste otsustada, loob olukorra, kus kodu maksuvabastus ei ole kuidagi tagatud, vastutus ja kiusatus lükatakse omavalitsuse kaela ning see loob täiesti teise olukorra alge maksuvabastuse ideega õilistada kodu.

Kas ühe omavalitsuse kodud peaks olema kuidagi vähem väärustatud kui teise – ühes kehtib maksuvabastus ja teises ei kehti? Ühetaolise riikliku maksu vabastuse kaotamise põhiseaduspärasuse hindamise vajadusele juhtis tähelepanu ka õiguskantsler oma hinnangus eelnõule. Lähiajalugu on näidanud, et omavalitsused maksutavad kinnisvara täie rauaga niivõrd, kui seadus lubab.

Eelnõu kohaselt on muudatuse mõju suur ja puudutab 520 000 omanikku. Me ei saa lubada olukorda, kus eakas majaomanik peab tasuma maamaksuks mitme kuu pensioni või ujutavad tuhanded pensionärid omavalitsused üle täiendavate maksuvabastuste taotlustega. Näiteks Tallinnas on Pirita ja Nõmme ajaloolised asumid suurte kruntidega, kus 2500 ruutmeetrise krundi maamaks võib aastas tõusta ligi 4000 euroni: sõltuvalt omavalitsuse tarkusest või selle puudumisest.

Eestlaste kodud on remondivõlas ja ootavad massiliselt renoveerimist energiatõhusateks, energiakriisis on kodukulud muutunud väga kõrgeteks, omanikke koormatakse niigi avalike kõnniteede korrashoiukohustusega. Koduomanike täiendav sõnamurdlik maksustamine raskendab nende olukorda veelgi.

Kodualuse maa maksuvabastuse üle-riigiline kaotamine, selle küsimuse andmine omavalitsuste otsustada ning maksumääradega mängimine on riigi poolt sõnamurdlik käitumine. Pindalapõhine kodu maksuvabastus tuleks võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt üleriigiliselt säilitada ja tagada, et maamaks ei saaks ühelgi juhul tõusta aastas rohkem kui 10% nagu oli kokkulepitud. Vastasel juhul saab inimeste ja ettevõtjate usaldus riigi vastu saab taas löögi.

Käthlin Kolganurm

Maaomanike meeleavaldus 29.05.2024

Eesti Omanike Keskliit kutsub liikmeid osalema Eesti Erametsaliidu korraldataval maaomanike meeleavaldusel kolmapäeval, 29. mail kell 13.00 – 15.00 Tallinnas Toompeal, Riigikogu hoone ees.

Liidu juhatuse esimees Andry Krassi sõnul otsustas juhatus meeleavaldust toetada, kuna omanikud ei ole rahul Vabariigi Valitsuse tegevusega kodualuse maa maksustamisel, loodus- ja muinsuskaitseliste piirangute kehtestamisel, hoonete energiatõhususe parandamisel ja eluruumide ohutuse tagamisel. Kuna konstruktiivne koostöö ja ettepanekud eelnimetatud valdkonnas valitsevate probleemide lahendamiseks ei ole tulemust andnud, siis on aeg oma õiguste eest avalikult seista.

Ainult koos suudame otsustajatele näidata, et omandipiirangud on muutunud talumatult koormavaks.

Registeeru SIIN. Kui vajad transporti, siis anna palun oma tulekust teada hiljemalt 22. mail. 

Lisaküsimuste korral palume helistada 642 7020 või kirjutada omanikud@omanikud.ee