Logi sisse Liitu

Category: Korteriomand ja korteriühistu

Ministeerium: Veeteenuse hinnalagi plaanitakse tulevikus tarbijate kaitseks ja efektiivsuse tagamiseks väiksemana kui OECD soovitused

Kliimaministeerium kavandab veereformi, mille eesmärk on ohjata veehinna tõusu ja tagada vajalikud investeeringud ning joogivee kvaliteet ka peale Euroopa Liidu toetuste lõppemist. Ühe aluspõhimõttena otsustas reformi juhtrühm määrata veeteenusele hinnalae, mille kohaselt vee hind ei ületaks tulevikus 2% Eesti madalaima sissetulekuga maakonna leibkonnaliikme sissetulekut. Veereformi ettevalmistamist toetab Euroopa Komisjon.

Kliimaministeeriumi merenduse ja veekeskkonna asekantsleri Kaupo Lääneranna sõnul annab otsus raamistiku veereformi ettevalmistavatele tegevustele. „Veereformi eesmärk ei ole jõuda 2% piirhinnani, vaid kindlustada, et potentsiaalne hinnatõus tulevikus jääks sellest allapoole,“ kinnitas Läänerand, lisades, et praegu moodustavad Eesti keskmise leibkonna kulutused kraaniveele ja kanalisatsioonile 1,1% sissetulekust. Võrdluseks Maailmapanga ja OECD hinnangul on mõistlik veehinna tase kuni 3-5 % leibkonna sissetulekutest, mida juhtrühm konkurentsivõimelise ning jätkusuutliku piirhinna aluseks ei võtnud ning mida ka erinevad analüüsid ja projektsioonid ei toetanud.

Reformi projektijuhi Vahur Tarkmehe sõnul on Eesti veemajandussektori põhiprobleemiks erakordselt suur killustatus – üle Eesti tegutseb hetkel 131 vee-ettevõtet, millest lõviosa on väikesed, alla 5000 tarbijaga ettevõtted.

„Vee-ettevõtlus on valdkond, mis nõuab järjepidevalt suuremahulisi investeeringuid ning uuringud on näidanud, et ilma toetusteta ja ainult veetariifile tuginedes jääksid väiksemad vee-ettevõtted vajalike investeeringute tegemisega hätta juba lähiajal, 10 aasta perspektiivis seisaksid probleemi ees juba ka suuremad vee-ettevõtted. Praeguse veemajanduse mudeliga jätkamine tooks seega kaasa arvestatava hinnatõusu ning ohustaks puhta joogivee kui elutähtsa teenuse kättesaadavust,“ selgitas Tarkmees reformi läbiviimse vajalikkust.

Tema sõnul puudutaks hinnatõus kõige valusamalt just hõredamini asustatud maapiirkondade veetarbijad ja sellega kasvaks regionaalne ebavõrdsus. Juba praegugi erineb vee hind Eestis piirkonniti väga palju. Näiteks Tallinnas on kuupmeetri hind elanikule 2,24 eur, Häädemeeste vallas aga 6,1 eur (sh KM) ning projektsioonid näitavad, et tulevikus kasvaks erinevused Tarkmehe hinnangul veelgi drastilisemalt, kui me midagi ei tee.

Ühe võimalusena olukorra lahendamiseks näeb Kliimaministeerium vee-ettevõtete liitumist, millega suuremad ja paremini hakkama saavad vee-ettevõtted võtaksid väiksemad enda hallata ning vee hind jaguneks sel juhul solidaarselt. „Meie poolt tellitud analüüs on tõestanud, et hinnatõus linnaasula klientide jaoks oleks seejuures marginaalne, kuna jaguneb väga paljude tarbijate vahel, samas võit väikese vee-ettevõtte kliendi jaoks oleks märkimisväärne,“ kinnitas Vahur Tarkmees.

Augusti lõpunädalal arutatakse Kohtla-Järvel, Tartus, Pärnus ja Tallinnas toimuvatel foorumitel koos erinevate osapooltega, millised peaksid kokkulepitud 2%-list hinnalage arvesse võttes olema stiimulid vee-ettevõtete jaoks, mis annaks neile ka ärilise põhjuse konsolideerimist soosida.

Foorumid toimivad Kliimaministeeriumi ja Euroopa Komisjoni eestvedamisel läbiviidava TSI (Technical Support Instrument) projekti raames, mida finantseerib Euroopa Komisjon. Projekti eesmärgiks on pakkuda välja lahendus ja tehnilised instrumendid reformi läbiviimiseks alates 2025. aastast.

Lisainfo: Vahur Tarkmees, Veeteenuse reformi projektijuht. Tel 5880 0245

VEEREFORMI FAKTILEHT: EESTI

Tänase seisuga on Eestis 131 veeteenuse osutajat, kellest 87 on kinnitatud vee-ettevõtjad. Vee-ettevõtja tunnustele vastavad veel 24 teenusepakkujat, ülejäänud 20 ei vasta ÜVVKS tingimustele inimeste arvu ja/või kuupmeetrite poolest.

Kaart 01.2024 seisuga

VEEREFORMI FAKTILEHT: PÕHJA-EESTI

Nn Põhja-Eesti piirkonnas (Harju, Rapla ja Järva maakond) on 78 veeteenuse osutajat, kellest 39 on kinnitatud vee-ettevõtjad. Vee-ettevõtja tunnustele vastavad veel 24 teenusepakkujat, ülejäänud 17 ei vasta ÜVVKS tingimustele inimeste arvu ja/või kuupmeetrite poolest (peamiselt aiandus- ja suvilaühistud). Piirkonnas on üks väga suur vee-ettevõte (Tallinn) ja 14 keskmist (neist suuremad Rae, Viimsi ja Saue vallas ning Paide ja Keila linnas). Ülejäänud on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad.  

  • Põhja-Eesti suurim vee-ettevõte on AS Tallinna Vesi, kes müüb aastas keskmiselt 20,3 miljonit m3 joogivett ja võtab kanalisatsiooni tarbijatelt vastu 20,8 miljonit m3 reovett, millest elanike tarbimine moodustab ca 75%. Opereerib Tallinnas, Maardus, Saue vallas ja vähesel määral Harku alevikus. Eratarbijatest veevärgi kliente ca 455 050 inimest ja kanalisatsiooni tarbijaid ca 455 250 inimest. Põhipiirkonna hind elanikule on 1,84 €/m3+KM (2,24 €/m3).
  • Põhja-Eesti väikseim vee-ettevõte on MTÜ Jõe-Lõo Asum, kelle aastane müügimaht on ca 2 500 m3. Teenindab Harku valla Liikva küla elanikke (hinnanguliselt ca 70 inimest).
  • Põhja-Eesti madalaim ÜVVK teenuse hind (vesi+kanalisatsioon eratarbijale) on 1,27 €/m3+KM (1,55 €/m3), kehtestatud Tallinnas Pääskülas (AS Pääsküla Vesi).
  • Põhja-Eesti kõrgeim hind eratarbijale on 5,21 €/m3+KM (6,36 €/m3), kehtestatud Harku valla Ilmandu külas (Ewelink OÜ).
  • Keskmine sihtfinantseeringu osakaal ÜVVK taristu maksumuses on 50% (kohalike meetmete ja eurotoetuste abil soetatud vara osakaal põhivara jääkväärtuses).
  • Keskmine aastane asendusinvesteeringuvajadus on ca 100 miljonit €/a, millest ligi 70% moodustab AS Tallinna Vesi taristu investeeringuvajadus.
  • Uutest nõuetest tulenev täiendav investeeringuvajadus kokku on ca 150 miljonit €, millest pea 90% moodustavad investeeringud Paljassaare reoveepuhasti täiendamisse.
  • Peamised murekohad: suur piirkondlik hinnaerinevus, väga palju teenusepakkujaid (ca 3,5 operaatorit KOVi kohta), neist valdav osa on väga väikesed operaatorid, kelle taristu seisundi ja teenuse kvaliteedi üle puudub selge kontroll
  • Positiivsed faktid: tihe koostöö Tallinna linna ja ümbritsevate omavalitsustega

VEEREFORMI FAKTILEHT: LÄÄNE-EESTI

Nn Lääne-Eesti piirkonnas (Saare-Lääne, Pärnu ja Viljandi maakond) on 16 veeteenuse osutajat, kes on kõik KOVi poolt kinnitatud vee-ettevõtjad. Piirkonnas on üks suur vee-ettevõte (Pärnu) ja 5 keskmist (Kuressaare Veevärk, Viljandi Veevärk, Haapsalu Veevärk, Matsalu Veevärk ja Mako AS Põhja-Pärnumaa vallas). Ülejäänud 10 on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad. Pindala mõistes on kõige suurema teenusepiirkonnaga AS Matsalu Veevärk, kes tegutseb kokku 4 omavalitsuses.

  • Lääne-Eesti suurim vee-ettevõte on AS Pärnu Vesi, kes müüb aastas keskmiselt 2,7 miljonit m3 joogivee ja kanalisatsiooni teenust, millest elanike tarbimine moodustab ca 70%. Opereerib Pärnu linnas ja Tori vallas. Eratarbijatest veevärgi kliente ca 51 080 inimest ja kanalisatsiooni tarbijaid ca 50 540 inimest. Vee- ja kanalisatsioonitariif elanikule on kokku 3,10 €/m3+KM (3,78 €/m3).
  • Lääne-Eesti väikseim vee-ettevõte on Mellson Grupp OÜ (Dirhami sadam), kes annab aastas ca 800 m3 joogivett ja võtab vastu ca 1000 m3 reovett. Opereerib Lääne-Nigula vallas Dirhami külas. Eratarbijaid hinnanguliselt ca 20 inimest. Üle poole müügimahtudest moodustab kohaliku kalatööstuse ja sadama tarbimine.
  • Lääne-Eesti madalaim ÜVVK teenuse hind (vesi+kanalisatsioon eratarbijale) on 2,80 €/m3+KM (3,42 €/m3), kehtestatud Tõstamaal Pärnu linnas (SuFe OÜ).
  • Lääne-Eesti kõrgeim hind eratarbijale on 5,00 €/m3+KM (6,10 €/m3), kehtestatud Häädemeeste vallas (Häädemeeste VK AS).
  • Keskmine sihtfinantseeringu osakaal ÜVVK taristu maksumuses on ca 60% (kohalike meetmete ja eurotoetuste abil soetatud vara osakaal põhivara jääkväärtuses).
  • Keskmine aastane asendusinvesteeringuvajadus on ca 23 miljonit €/a, millest peaaegu poole moodustavad AS Pärnu Vesi ja AS Kuressaare Veevärk taristu asendusinvesteeringud.
  • Uutest nõuetest tulenev täiendav investeeringuvajadus kokku on ca 17 miljonit €, millest üle 90% moodustavad investeeringud ÜVVK taristu laiendamisesse 1000-2000 ie koormusega reoveekogumisaladel.
  • Peamised murekohad: negatiivne rahvastikuprognoos, veesektori killustatus, suur piirkondlik hinnaerinevus, saarte geograafiline paratamatus seab jätkusuutlikkuse saavutamisel omad piirid.
  • Positiivsed faktid: peale haldusreformi on ka veeteenuse operaatoreid oluliselt vähemaks jäänud ja ÜVVK sektori killustatus vähenenud, Pärnu Vesi AS laienes ka sel aastal Tori valda. Kokku on piirkonnas vähem kui 1 vee-ettevõte KOVi kohta (0,89).

VEEREFORMI FAKTILEHT: IDA-EESTI

Nn Ida-Eesti piirkonnas (Lääne- ja Ida-Virumaa) on 20 veeteenuse osutajat, nendest 16 kinnitatud vee-ettevõtjat. Piirkonnas on kaks suurt vee-ettevõtet (Järve-Biopuhastus ja Narva Vesi) ja 3 keskmist (Rakvere Vesi, Sillamäe Veevärk ja Tapa Vesi). Ülejäänud 15 (s.o 75%) on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad.

  • Ida-Eesti suurim vee-ettevõte on AS Narva Vesi, kes müüb aastas keskmiselt 2,4 miljonit m3 joogivee ja kanalisatsiooni teenust, millest elanike tarbimine moodustab üle 80%. Opereerib Narva linnas. Eratarbijatest kliente ca 53 400 inimest.
  • Ida-Eesti väikseim vee-ettevõte on Lüganuse Vallavalitsus, kes annab opereerib ise Erra ja Sonda alevikus ning müüb aastas keskmiselt 10 700 m3 joogivee ja 5000 m3 kanalisatsiooni teenust. Eratarbijaid on hinnanguliselt ca 300 inimest.
  • Ida-Eesti madalaim ÜVVK teenuse hind (vesi+kanalisatsioon eratarbijale) on 2,15 €/m3+KM (2,62 €/m3), kehtestatud Narva linnas (Narva Vesi AS).
  • Ida-Eesti kõrgeim hind eratarbijale on 4,99 €/m3+KM (6.09 €/m3), kehtestatud Alutaguse vallas (Alutaguse Haldus OÜ).
  • Keskmine sihtfinantseeringu osakaal ÜVVK taristu maksumuses on ca 65% (kohalike meetmete ja eurotoetuste abil soetatud vara osakaal põhivara jääkväärtuses).
  • Keskmine aastane asendusinvesteeringuvajadus on ca 24 miljonit €/a, millest üle poole moodustavad Narva, Kohtla-Järve, Jõhvi ja Rakvere ÜVVK taristu asendusinvesteeringud.
  • Uutest nõuetest tulenev täiendav investeeringuvajadus kokku on ca 15 miljonit €, millest üle 9M€ moodustavad investeeringud ÜVVK taristu laiendamisesse 1000-2000 ie koormusega reoveekogumisaladel ning üle 5M€ moodustavad investeeringud puhastite energianeutraalsuse saavutamisse.
  • Peamised murekohad: negatiivne rahvastikuprognoos, veesektori killustatus, suur piirkondlik hinnaerinevus.
  • Positiivsed faktid: KOVide vaheline solidaarsus,suured ja võimekamad on näitamas põhimõttelist valmisolekut väiksemaid piirkondi aitama.

VEEREFORMI FAKTILEHT: KAGU-EESTI

Nn Kagu-Eesti piirkonnas (Tartu, Põlva, Võru, Valga ja Jõgeva maakond) on 18 veeteenuse osutajat, nendest 16 kinnitatud vee-ettevõtjat. Piirkonnas on üks suur vee-ettevõte (Tartu Veevärk) ja 6 keskmist (Emajõe Veevärk, Võru Vesi, Valga Vesi, Põlva Vesi, Jõgeva Veevärk ja Põltsamaa Vesi). Ülejäänud 11 on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad. Pindala mõistes on kõige suurema teenusepiirkonnaga AS Emajõe Veevärk, kes tegutseb kokku 11 omavalitsuses. Olulise regionaalse haardega on ka Võru Vesi AS, kes tegutseb kokku 5 KOVis.

  • Kagu-Eesti suurim vee-ettevõte on AS Tartu Veevärk, kes müüb aastas keskmiselt 5,2 miljonit m3 joogivett ja võtab kanalisatsiooni tarbijatelt vastu 5,5 miljonit m3 reovett, millest elanike tarbimine moodustab ca 70%. Opereerib Tartu linnas ning Tartu, Luunja ja Kambja vallas. Eratarbijatest kliente on ca 104 640 inimest.
  • Kagu-Eesti väikseim vee-ettevõte on Kaasiku Vesi OÜ, kes annab opereerib Tartu valla Kõrveküla alevikus ning annab aastas ca 2 800 m3 joogivett ja võtab vastu ca  3 100 m3 reovett. Eratarbijaid on hinnanguliselt ca 60 inimest.
  • Kagu-Eesti madalaim ÜVVK teenuse hind (vesi+kanalisatsioon eratarbijale) on 2,08 €/m3+KM (2,54 €/m3), kehtestatud kogu Tartu Veevärk AS tegevuspiirkonnas.
  • Kagu-Eesti kõrgeim hind eratarbijale on 5,40 €/m3+KM (6,59 €/m3), kehtestatud Kõrveküla alevikus Tartu vallas (Kaasiku Vesi OÜ).
  • Keskmine sihtfinantseeringu osakaal ÜVVK taristu maksumuses on ca 70% (kohalike meetmete ja eurotoetuste abil soetatud vara osakaal põhivara jääkväärtuses).
  • Keskmine aastane asendusinvesteeringuvajadus on ca 31 miljonit €/a, millest üle 2/3 moodustavad AS-ide Tartu Veevärk, Emajõe Veevärk ja Võru Vesi ÜVVK taristu asendusinvesteeringud.
  • Uutest nõuetest tulenev täiendav investeeringuvajadus kokku on ca 33 miljonit €, millest üle 25M€ moodustavad investeeringud Tartureoveepuhasti täiendamisse ning ligi 5M€ ÜVVK taristu laiendamisesse 1000-2000 ie koormusega reoveekogumisaladel.
  • Peamised murekohad: negatiivne rahvastikuprognoos, veesektori killustatus, suur piirkondlik hinnaerinevus.
  • Positiivsed faktid: regionaalne vee-ettevõtlus on edukalt kanda kinnitamas, suuremad ettevõtted on terves teenusepiirkonnas kehtestanud ühtse tariifi, mis aitab kaasa piirkondliku ebavõrdsuse vähendamisele. Kokku on piirkonnas vähem kui 1 vee-ettevõte KOVi kohta (0,79).

Kodu Kauniks 2024 – Osale ja võida!

Osale Eesti suurimal kaunite kodude ja aedade konkursil, mille korraldavad ajakirjad Kodu & Aed ning Kodukiri!

Eesti Omanike Keskliit annab välja taaskord auhinna rahvuslikule kodule.

Otsime kaunist kodu, kus austatakse põlvkondade sidet, esivanemate pärandit ja rahvuslikke lahendusi. Rahvusliku kodu eripreemiaks on 1000 €. Kodukonkursil osalemiseks saada hiljemalt 15. septembriks vähemalt 8 fotot oma kodust ja saa osa 19 600 eurosest auhinnafondist!

Vaata lisa www.kodus.ee/kodukauniks.

FOTO: Rahvuslik kodu 2023 – Kärt Piirisild

EOKL juhatuse aseesimees Priidu Pärna: Pindalapõhine kodu maksuvabastus tuleb säilitada

Valitsus otsustas riigikogule esitada maamaksuseaduse muudatused. Taas menetletakse maksuküsimusi kiireloomuliselt. Eelnõu saabus huviühendustele arvamuse avaldamiseks ülbe märkusega «Sisus on poliitikud kokku leppinud». Mida see kokkulepe võib tuua kaasa koduomanikele, sellest kirjutab Eesti Omanike Keskliidu aseesimees Priidu Pärna.

Jälle on tegemist maksumuudatustega, millest ei kõneletud valimistel ja millest ei kõnele isegi koalitsioonileping. Tark poliitik juba teab, mida valmistel rahvale kõneleda ja kuidas pärast valimispäeva tegutseda.

Plaanitavad maamaksu muudatused on sõnamurdlikud. 2022. aastal lepiti kodu- , metsa- ja maaomanike esindajatega kokku maksupõhimõtted, mis jõustusid alles käesoleva aasta 1. jaanuaril. Maade 2022. aasta hindamisega tõusis maa maksustamishind keskmiselt 8,3 korda, metsamaa maksustamine tõusis keskmiselt 4,6 korda, põllumaa maksustamine 22,5 korda.

Ühe olulisema kokkuleppena fikseeriti, et kui maade hindamise tulemusena tõuseb maa maksustamishind kordades, siis ei saa maamaks isikule kasvata rohkem kui 10% aastas. See põhimõte on olnud jõus neli kuud ja valitsus plaanib sellest juba loobuda ning sätestada, et maamaks võib tõusta aastas ka poole võrra ja edaspidi 100% aastases võrdluses.

Maksumuudatused ei tohi viia olukorrani, kus omandist loobutakse ja see koondub veelgi enam suuromanike või fondide kätte. Eesti võiks jääda laiapõhiselt väikeomanike riigiks, kus omaniku maalapp või metsatükk oleks ka pensionisambaks.

Lisaks tõstetakse maksimaalseid maksumäärasid kahekordseks võrreldes tänasega. Majanduse ebakindlust kasvatab asjaolu, et maamaksu tõus ei ole enam prognoositav, kuna omavalitsusele on jäetud väga suur otsustusõigus. Õiguskantsler juhtis tähelepanu, et kuna maamaks on riiklik maks ja mitte kohalik maks, siis ei saa omavalitsuse otsustusõigus olla siin ülemäära piiramatu.

Äpakil majandus saab uue paugu, kuna oluliselt võivad kasvada tööstuse ja põllumajanduse tootmiskulud, toiduainete kallinemine jätkub, ekspordivõime saab kahjustatud. Nendele ohtudele ja valitsuse sõnamurdlikkusele juhtisid tähelepanu Omanike Keskliit, Erametsaliit, Kaubandus-Tööstuskoda, Tööandjate Keskliit, Põllumajandus-kaubanduskoda, Talupidajate Keskliit, Metsa- ja Puidutööstuse Liit jt. Pärast arvamuste kogumist ei peetud eelnõu koostanud regionaal- ja põllumajandusministeeriumis vajalikuks isegi nende sihtrühmadega laua taha maha istuda. Eelnõu valitsusse, tuld!

Kodualuse maamaksu vabastus eraisikutele piiratud ulatuses on kehtinud üle kümne aasta. Maksuvabastuse üks eestkõneleja oli tollal tänase valitsuse juhtpartei, reformierakond. Kui maamaksu eesmärk on tagada maa tõhus kasutamine ja käive, siis maamaksu, mis peaks elavdama kodude müüki, peeti tollal ebamoraalseks.

Äsja, 1. jaanuaril 2024 laiendati seda liitsihtotstarbega kinnistute elanikele. Maksuvabastuse otsusega tähtsustas riik kodu, mis teadagi on eestlase kallim vara. Inimesed on oma kodualuse maa riigilt välja ostnud ja kodu ei peaks täiendavalt maksustama. Kodualuse maa maksuvabastuse üle-riigiline kaotamine ja selle küsimuse andmine omavalitsuste otsustada, loob olukorra, kus kodu maksuvabastus ei ole kuidagi tagatud, vastutus ja kiusatus lükatakse omavalitsuse kaela ning see loob täiesti teise olukorra alge maksuvabastuse ideega õilistada kodu.

Kas ühe omavalitsuse kodud peaks olema kuidagi vähem väärustatud kui teise – ühes kehtib maksuvabastus ja teises ei kehti? Ühetaolise riikliku maksu vabastuse kaotamise põhiseaduspärasuse hindamise vajadusele juhtis tähelepanu ka õiguskantsler oma hinnangus eelnõule. Lähiajalugu on näidanud, et omavalitsused maksutavad kinnisvara täie rauaga niivõrd, kui seadus lubab.

Eelnõu kohaselt on muudatuse mõju suur ja puudutab 520 000 omanikku. Me ei saa lubada olukorda, kus eakas majaomanik peab tasuma maamaksuks mitme kuu pensioni või ujutavad tuhanded pensionärid omavalitsused üle täiendavate maksuvabastuste taotlustega. Näiteks Tallinnas on Pirita ja Nõmme ajaloolised asumid suurte kruntidega, kus 2500 ruutmeetrise krundi maamaks võib aastas tõusta ligi 4000 euroni: sõltuvalt omavalitsuse tarkusest või selle puudumisest.

Eestlaste kodud on remondivõlas ja ootavad massiliselt renoveerimist energiatõhusateks, energiakriisis on kodukulud muutunud väga kõrgeteks, omanikke koormatakse niigi avalike kõnniteede korrashoiukohustusega. Koduomanike täiendav sõnamurdlik maksustamine raskendab nende olukorda veelgi.

Kodualuse maa maksuvabastuse üle-riigiline kaotamine, selle küsimuse andmine omavalitsuste otsustada ning maksumääradega mängimine on riigi poolt sõnamurdlik käitumine. Pindalapõhine kodu maksuvabastus tuleks võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt üleriigiliselt säilitada ja tagada, et maamaks ei saaks ühelgi juhul tõusta aastas rohkem kui 10% nagu oli kokkulepitud. Vastasel juhul saab inimeste ja ettevõtjate usaldus riigi vastu saab taas löögi.

Eesti Omanike Keskliit: Uusarenduste renoveerimistoetus on sotsiaalselt vastutustundetu

2023 aasta hilistalvel, vahetult enne Kredexi kurikuulsat korteriühistute nobedate näppude toetusvooru, muutis toonane majandus- ja taristuminister Riina Sikkut kahte pikaaegset toetuspõhimõtet. Minister Sikkut võttis toetuse ühistutelt, milles elavad vähekindlustatud leibkonnad, kellele tagab korteriomanikuna eluaseme kohalik omavalitsus. Teisalt said renoveerimiskõlbulikuks uusarenduste korterelamud[1].

Eesti Omanike Keskliit viis läbi uuringu, et selgitada, kui suureks kujunevad leibkondade eluasemekulud peale otsusest puudutatud kortermajade C energiaklassi renoveerimist. Osaliselt vähekindlustatud leibkondadega asustatud korterelamu puhul võttis liit näiteks Järvamaal, Albu külas asuva 18 korteriga korteriühistu, mis valmistus 2023 aasta toetusvooruks, kuid jäi seoses toetuse tingimuste muutumisega sellest kõrvale. Uuselamurajoonis elava leibkonna eluasemekulude näitena kasutas liit Tallinnas, Sõpruse puiestee uusarenduspiirkonnas asuvat büroo-, äri- ja eluhoonet, mis oli esimesi, mis Kredexi 2023 aasta korteriühistute toetusvoorus avalduse esitas ja toetuse sai.

Uuringust selgus, et Albus asuva korteriühistu eluasemekulude suurus oli veebruaris ja märtsis 5,7 eurot/m² kohta. Samal ajaperioodil oli Sõpruse uuselamurajoonis asuva  korterelamu kulud 3,2 eur/m² kohta. Albus korterelamus elavate leibkondade kulud kasvaksid peale terviklikku rekonstrueerimist 12,5 euroni elamispinna ruutmeetri kohta, samas, kui Sõpruse uuselamurajoonis asuva korterelamu kulud jääksid C-energiaklassi saavutamisel endisele tasemele. Saadud tulemust kommenteerides märkis omanike liidu juht Andry Krass, kes ütles, et kuigi suur eluasemekulude ebavõrdus oli ette teada, üllatas siiski, kui lihtsasti saavutas uuselamurajoonis asuv korterelamu C-energiaklassi. Selleks ei olnud vaja isegi energiat kokku hoida. C-energiaklassi saavutamiseks piisas hoone reaalse energiatarve kaalumisteguriga 0,65läbi korrutamisest, mis on Kliimaministeeriumi poolt heaks kiidetud metoodika[2].

Kokkuvõttes näitab kahe korterelamu võrdlus, et Kliimaministeeriumi korteriühiste toetusmeetmetel ei ole mingit seost kodumajapidamiste toimetulekuga ega isegi korterelamute poolt tarbitud energia kokkuhoiuga. Teisiti ei saa kirjeldada olukorda, kus Kliimaministeerium eelistab toetada ühistut, mis oma energiatarvet ei vähenda, jättes abita  koduomanikud, kelle ainus „süü“ on see, et nende kõrval elavad vähekindlustatud leibkonnad. Nii kliima-, kui sotsiaalsest vaatest on vastutustundlik käituda rist vastupidi, ütles Krass.

[1] Vt Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 03.03.2023 määrus nr 13 „Korterelamute energiatõhususe toetuse tingimused“ § 6 lg2 p 2 ja lg 3 ning § 19 lg 2. https://www.riigiteataja.ee/akt/125042024016?leiaKehtiv  

[2] Vt Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 11.12.2018 määrus nr 63 „Hoone energiatõhususe miinimumnõuded¹“ § 9 lg 1 p 3. https://www.riigiteataja.ee/akt/113122018014?leiaKehtiv

Eesti Omanike Keskliit: Eluhoonete toetused tekitavad tülgastust

2. mail toimus Eesti Omanike Keskliidu volikogu, millel arutas energiatõhusate eluruumide ehitus- ja renoveerimisküsimusi.

Eluhoonete energiatõhususega seoses tõstatus energiamärgise arvutusmetoodika probleem, mille puhul märkis volikogu liige, soojusenergeetika insener Villu Pella (PhD), et energiamärgis ei anna infot elamu tegelikust energiatarbimisest, kuna energiamärgise arvutamisel on kasutusel koefitsientide süsteem1, mis võib hoone energiatarbimist tegelikust kuni 3-korda suuremana näidata. Pella sõnul tekitab selline arvutusmetoodika olukorra, kus eluruumi ehitus- või renoveerimise maksumus ei sõltu tegelikust ehitushinnast, vaid kabinetivaikuses toimuvast numbrimängust. Seejuures enim kaotavad sellest väikeasulate ja maapiirkondade elanikud.

Volikogu liikmetele tutvustati ka 1960-1990 ehitatud tüüpkortermajade renoveerimiskulude uuringut. Kaheksas erinevas asulas läbiviidud tulemused näitasid, et nn Kredexi toetusega C-energiaklassi renoveerides kasvad väikekorterelamute remondifondi kulud mitmekordseteks, kuid suurte korterelamute kulud jäävad endisele tasemele (vt tabel). Olukorda kommenteeris omanike liidu juhatuse esimees Andry Krass, kelle sõnul on väikestes elamutes keskmiselt suuremad energia-, haldus-, ehitus- ja renoveerimistööde finantseerimiskulud m2 kohta. Kulutuste vahet kasvatas ka asjaolu, et väikekorterelamud asuvad valdavalt keskmisest kallima soojusenergiaga piirkondades. Samuti ei tekkinud neil märkimisväärset energiakulude kokkuhoidu, kuna väiksemates kaugküttevõrkudes pole säästetud soojustega midagi peale hakata, ning seetõttu toob sealne soojuse kokkuhoid kaasa soojuse hinnatõusu. Mitme väikeühistu viimaseks „kirstunaelaks“ oli energiamärgise andmisel kasutatav koefitsient, mis ehituskulusid suurendas. Krass sõnul oli aga eriti tülgastav, et maapiirkonna ühistutelt, mille kulud olid juba niigi laes, võttis matti ka Kredex, küsides neilt tavapärasest kolm korda suuremat laenulepingutasu ja neljandiku võrra suuremat laenuintressi.

Ettekannetele ja nendele järgnenud otsused võttis kokku volikogu esimees Heiki Hepner, kelle sõnul kelle sõnul kasvatavad nii energiamärgised, kui Kredexi korterelamute toetused omanike vahelist ebavõrdust. Toetuste ja regulatsioonide abil tegeleb riik maal elamise väljasuretamisega. Omanike liit ei saa sellise olukorraga nõustuda, ning nõuab senise eluaseme- ja toetuspoliitika põhimõttelist muutmist. Alustuseks tuleb lõpetada toetuste suunamine isikutele, kelle sissetulekud on iseseisvaks hakkamasaamiseks piisavad, viia energiamärgis vastavusse reaalse energiatarbimisega ning tagada abivajajatele stabiilsed renoveerimistoetused renoveerimispassi alusel, ütles Hepner.

Tabel: renoveerimise mõju igakuise remondifondi suurusele.

Eesti Omanike Keskliit: Mitu korda kõrgemad eluasemekulud muudavad väikeasulad elukõlbmatuks

Eesti Omanike Keskliit viis läbi eluasemekulude võrdluse kahekümne kahes erinevas linnas, alevikus ja külas. Uuringust selgust, et kodutarbijate vee-, soojuse- ja jäätmeveo kulud erinevad piirkonniti 3-kordselt. Kui näiteks Tallinna 1-toalise korteri omanik maksis jaanuaris tarbitud soojuse eest 99 eurot, siis samas seisukorras oleva, ja suurusega korteri omanik Tarbja külas maksis 250 eurot. Ka Konkurentsiameti kodulehel olevad andmed näitavad, et eelkirjeldatud ebavõrdsus on Eesti puhul „normaalne“. Riikliku järelevalve tingimustes on kodutarbijate soojusenergia hinnaerinevused 2,5-kordsed ja veeteenuse puhul lausa 4-kordsed.

Omanike liidu juhi Andry Krassi sõnul teeb eluasemekulude mitmekordne erinevus keeruliseks madalama sissetulekuga leibkondade hakkama saamise, määrates tervete asulate saatuse. „Ilmselgelt on monopoolsete ettevõtete hinnajärelevalve ja eluasemepoliitika ebaõnnestunud. Olukorra pööramiseks tuleb riigi poolt pakutavad toetused vastavusse viia kodutarbijate tegeliku vajadusega, milleks on ebavõrduse vähendamine. Paraku ükski tänastest Vabariigi Valitsuse poolt elluviidavast toetusmeetmest antud kriteeriumile ei vasta, vaid hoopis suurendab kodutarbijate ebavõrdust“, ütleb Krass.

Eesti Omanike Keskliit esitas seisukohad kavandatavate maamaksuseaduste muudatuste suhtes

Regionaal- ja põllumajandusministeerium saatis 15.03.2024 arvamuse avaldamiseks maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eesti Omanike Keskliit esitas eelnõu osas omapoolsed seisukohad.

Kaasamisest
Eelnõu saanud organisatsioonid tänavad ministrit arvamuse avaldamise võimaluse eest. Samas
juhivad allakirjutanud tähelepanu, et mitmele olulisele maamajanduse organisatsioonile on teavitus
jäetud saatmata hoolimata nende liikmete otsesest puutumusest eelnõu reguleerimisvaldkonnaga.
Nii on näiteks ignoreeritud Eestimaa Talupidajate Keskliidu ja Eesti Erametsaliidu kaasamist.
Palume edaspidi ka neid organisatsioone maaomanikke puudutavatest eelnõudest teavitada.
Tähelepanuväärne on kooskõlastamiskirjal sisaldunud märge, et „sisus on poliitikud kokku
leppinud. Eelnõu on kiireloomuline ja peab lähiajal jõudma kooskõlastusringile“. Tegemist oleks
nagu viitega juba otsustatud küsimusele ja signaaliga kirja saanud isikutele, et sisulisi seisukohti
ministeeriumi poolt ei oodata. Leiame, et sellise eelpositsiooni kujundamine devalveerib
huvirühmade sisulist kaasamist ja ei ole kooskõlas hea õigusloome tavadega. Eelnõu saatmise
mõte peaks olema sisuliste ettepanekute kogumine eelnõus käsitletava probleemi osas.

Maamaksu tõusupiiri kaotamine

2022 aastal viidi läbi maade korraline hindamine, mille tulemusena on oluliselt kasvanud
maamaksu arvestamise aluseks olev maa maksustamishind. Maaomanikele tähendab uus olukord
üldjuhul märkimisväärset maamaksu tõusu.
Maa hindamise seaduse, maamaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse ettevalmistamisel
kinnitati maaomanike esindusorganisatsioonidele korduvalt, et maamaksu liigse tõusu osas ei ole
muretsemiseks põhjust, kuna seadusesse kirjutatakse maamaksu tõusu piirang – mitte rohkem kui
10% aastas. Sellist kavatsust on rahandusministeeriumi esindaja artikliga ERR portaalis ja
ministeeriumi kodulehel ka kirjalikult avalikkusele kinnitatud – ühegi maaomaniku maks ei saa
kerkida rohkem kui 10% aastas.
Hetkel kehtiv maamaksuseadus ei näegi ette maamaksu tõusu rohkem kui 10 protsenti aastas.
Eelnõu menetlemisel, mil omanikke rahustati maksutõusu ülempiiri kehtestamisega, ei mainitud
kordagi omavalitsusele antavat õigust seda piiri ületada. Maksutõus viidi ellu koos maaomanikele
antud lubadusega iga-aastast maksutõusu ohjata. Nüüd oleks eriti sõnamurdjalik tühistada
maksutõusu ülempiir, aga jätta jõusse maksutõusu võimaldanud seadusemuudatus ja toimingud.
Maamaksu kui ühe riikliku maksu suurenemine kümnendiku võrra aastas (ja mitmete järjestikuste
aastate jooksul) on niigi ebaproportsionaalne. See mõjub tootmissisendite kasvu kaudu pärssivalt
põllumajandustootjate konkurentsivõimele ning püsikulude suurendamise teel negatiivselt
metsaomanike võimele panustada metsakasvatusse. Maaomanikud ja -ettevõtjad ei ole selles
süüdi, et riik pole maid korraliselt hinnanud või et kohalike omavalitsuste tulubaas on madal.
Selliste probleemide lahendamise panemine ühe ühiskonnagrupi õlgadele ei ole õiglane.
Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et „eelnõu eesmärgiks on suurendada KOVide
finantsautonoomiat ja anda KOVidele rohkem paindlikkust kohalikul tasandil maksude
kehtestamiseks. KOVidele tulubaasi kasvu potentsiaali tekitamiseks on vaja suurendada võimalust
ise otsustada maamaksumäärade, aastase maamaksu kasvu ja maksusoodustuste üle“. Samas
selgitatakse justkui maaomanikke rahustada püüdes, et KOVi tasandi maksuautonoomia
võimaldab kogukonnal leida tasakaalu teenuste taseme ja maksudega panustamise vahel.
On äärmiselt väheusutav, et maamaksu tõusu piiri kaotamine ei tähendaks enamuse omavalitsuste
puhul maamaksu tõstmist maksimaalsele tasemele. Senine praktika kinnitab, et pigem kasutavad
KOV-id seadusega antud võimalusi täies mahus.
Rahandusministeeriumist saadud andmetel ei kasutanud 2023. aastal 79 KOV-ist ainult 12
omavalitsust võimalust metsamaa maamaksu maksimaalses määras küsimiseks (tol hetkel 2,5%
maksustamishinnast). Seejuures oli nende 12 hulgas omavalitsusi, kes määrasid maksumääraks
seaduses toodud maksimumtasemele väga ligilähedase määra (nt Anija ja Tartu vald 2,4%, Tori
vald 2,3%). Rõhuv enamus omavalitsusi küsib maamaksu seadusega lubatud maksimaalses mahus.
Viide KOV-i paindlikkusele maksumäära kehtestamiseks tähendab päriselus valdavalt
maamaksumäära kehtestamist seaduses toodud maksimaalses ulatuses. Kindlasti toimuks
maamaksu tõstmine maksimaalsele tasemele rahalistes raskustes olevates omavalitsustes.
Rõhutame, et maaomanikud ei pea omavalitsuste ebaprofessionaalsest juhtimisest tekkinud
probleeme kinni maksma.

Eelnõu mõjud maamajandusele
Metsanduses tooks eelnõu sellisel kujul vastu võtmine kaasa:
➢ raietegevuse aktiivsuse kasvu lähtudes mitte metsakasvatuslikest vajadustest, vaid omanike
finantsseisust. Kui omandi haldamine muutub kulukaks, suunab see metsaomanikke
vaatama rohkem metsa kui kohest rahavoogu pakkuvat majanduslikku ressurssi, mille abil
katta maksukoormuse tõusu tõttu lisandunud kulud.
➢ metsaomandist loobumise (väike)metsaomanike puhul. Aastaid on tulumaksuseadus
suunanud omandireformi käigus metsaomanikuks saanud isikuid omandist loobumise
teele – tagastatud maa esmakordne võõrandamine on olnud tulumaksuvaba, kuid metsa
majandamisest saadud tulu on maksustatud tulumaksuga. Alles 2020. aastal muudeti
tulumaksuseadust selliselt, et ka raieõiguse ja metsamaterjali müügil rakendub
tulumaksusoodustus. Tulumaksuseadus ei motiveeri enam metsamaa ära müümist.
Tulemused on ka praktikas näha – metsamaa müümine füüsiliste isikute poolt on
vähenenud (Maa-ameti andmetel on 2023.a. võrreldes tulumaksuseaduse eelse ajaga
langenud füüsiliste isikute poolt müüdud metsamaa pindala ligi kaks korda). Nüüd
tahetakse maamaksuseadusega maaomanikele anda uus signaal – kes omandit kõrgete
maksude tõttu pidada ei suuda, müügu ära. Suuremat finantsvõimekust omav
rahvusvaheline kapital on aga ostuvalmisolekuga ootamas.
Põllumajanduses tooks eelnõu sellisel kujul vastuvõtmine kaasa:
➢ tegelikele põllumajandustootjatele maa rendihinna kasvu, kuna maa omanikel on võimalus
maksukoormuse tõus rendihinda edasi kanda. See mõjutab põllumeeste majanduslikku
hakkamasaamist, aga annab ka tõuke toiduainete kallinemiseks.
➢ ÜPP positiivse mõju vähenemise, kuna maamaksu tõus neelab osaliselt need toetused,
vähendades sellega majanduslikku leevendust, mida hektaripõhised toetused peaksid
põllumajandusettevõtetele pakkuma, ning suurendades põllumajandustootjate rahalist
koormust.
➢ põllumajandustootjate tehtud pikaajaliste investeeringu- ja ettevõtlusotsuste veelgi
keerukamakas muutmise, kuna puudub õiguskindlus ja prognoositavus sektoris.
Üldisemas vaates annab eelnõu ränga hoobi maaettevõtjate õiguskindlusele. Maaomanikele antud
maamaksu tõusu piirangu lubadust sisaldanud Maa hindamise seadus, maamaksuseadus ja teiste
seaduste muutmise seadus võeti vastu alles kaks aastat tagasi. Riigi poolt sellise kiirusega lubadusi
jalge alla tallates kaob ettevõtjatel vähemgi usaldus, et nende tegevust mõjutav õiguslik raamistik
mõistliku ajaperioodi kehtiks.
Lisaks märgime, et eelnõu seletuskirjas on välja toodud: „Maksimaalsete lubatud maksumäärade
ülempiiri kehtestamisel tuleb silmas pidada, et maamaks koostoimes ülejäänud maksudega ei
hakkaks takistama maa kasutamisest mõistliku tulu saamist.” Ootame mõjuanalüüsi, mis lähtuks
põllumajandustootja/metsaomaniku (maa tegeliku kasutaja) vaatest, mis on reaalne kulu, mis
muudatusega kaasneb. Näeme, et maade kasutamise osas tekib n.ö. kihistumine, kus häid maid
tahetakse, kehvad maad jäävad ilmselt pangale, kuna müüa ei õnnestu, sest keskmine maamaks on
kõrge, aga tegelikkuses maal väärtust ei ole. Lisaks suurendab see probleeme keskkonna- ja
kliimaeesmärkide täitmisel. Tootmissisendite hind tõuseb veelgi, mis tuleb maaomanikul tagasi
teenida ning seda saab teha vaid väga intensiivse tootmisega viljakal mullal. Lisame näite:
Maatulundusmaa, 25,44 ha (haritav maa), maa maksustamishind: 134 808 eurot. Tegelik (st. ilma
kaitsemehhanismi rakendamata) maamaks: 674,04 eurot. 2024. aasta maksuteate suurus: 210,99
eurot. 2025. aasta maksuteate suurus: 316,49 eurot (rakendub kaitsemehhanism, tasumisele
kuuluv maamaks suureneb 50%).

Kodualuse maamaksu kaotamine
Kodualuse maamaksu vabastus kehtib Eestis 2013. aastast. Äsja, 1. jaanuaril 2024 laiendati seda
liitsihtotstarbega kinnistute elanikele. Kodualuse maa maksuvabastuse üle-riigiline kaotamine ja
selle küsimuse andmine omavalitsuste otsustada on riigi poolt sõnamurdlik käitumine.
Kodualuse maamaksuvabastuse kaotamine ei olnud valimisdebati teema ja isegi koalitsioonileping
ei sõnasta sellist eesmärki. Tekib olukord, kus kodualuse maamaksu vabastus ei ole kuidagi
tagatud, vastutus ja kiusatus lükatakse omavalitsuse kaela ning tekib täiesti teine olukord algse
maksuvabastuse ideega. Kui eelnõu näeb seda võimalikku kohaliku volikogu kehtestatavat
soodustust vähekindlustatute abistamise võimalusena, siis üleriigilise ühetaolise maksuvabastuse
idee oli tähtsustada kodu. Kas ühe omavalitsuse kodud peaks olema kuidagi vähem väärustatud
kui teise – ühes kehtib maksuvabastus ja teises ei kehti? Inimesed on oma kodualuse maa riigilt
välja ostnud ja kodu ei peaks täiendavalt maksustama.
Eelnõu kohaselt on muudatuse mõju suur ja puudutab 520 000 omanikku. Eestlaste kodud on
remondivõlas ja ootavad massiliselt renoveerimist energiatõhusateks, kodukulud on muutunud
väga kõrgeteks, omanikke koormatakse avalike teede korrahoiukohustusega. Koduomanike
täiendav sõnamurdlik maksustamine raskendab nende olukorda veelgi. Me ei saa lubada olukorda,
kus eakas majaomanik peab tasuma maamaksuks mitme kuu pensioni või ujutavad tuhanded
pensionärid omavalitsused üle täiendavate maksuvabastuste taotlustega.
Pindalapõhine maksuvabastus tuleb võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt üleriigiliselt säilitada
ja tagada, et elamumaa maamaks ei saaks ühelgi juhul tõusta aastas rohkem kui 10%, nagu oli
kokku lepitud. Samuti ei ole vastuvõetav eelnõu põhimõte, mille kohaselt toimub kodualuse maa
maksustamine igal juhul, kui jooksval aastal ei ole volikogu soodustuse määra otsustanud.
Koduomanikul peab olema tagatud kindlus, et juba antud soodustused kehtivad seni, kuni neid
pole muudetud.

Ettepanekud eelnõu muutmiseks
Eelnevalt selgitatud põhjustel peab enne maamaksu tõusu seadusesse kirjutatud leevenduste
lubadus jääma kehtima vähemalt maamajandustootjatele (põllumehed, erametsaomanikud).
Seetõttu teeme ettepaneku:

  1. Muuta eelnõu selliselt, et säilitatakse maamaksu tõusu piirmäär mitte rohkem kui 10%
    aastas.
  2. Alternatiivselt: kui ettepanekut nr 1 ei arvestata, muuta eelnõu selliselt, et mitte rohkem
    kui 10% aastase tõusu piirmäär jääks kehtima maatulundusmaa osas.
  3. Võtta eelnõust välja p. 13) s.o kodualuse maa senise maksusoodustuse süsteemi
    kaotamine.
    Juhul kui meiepoolsed ettepanekud jäävad arvestamata, on õiglane loobuda ka tehnovõrkude- ja rajatiste
    talumistasu suurenemise piirist, mis seadustati samuti Maa hindamise seaduse, maamaksuseaduse ja teiste
    seaduste muutmise seaduse vastu võtmisega. Ääretult ülekohtune oleks võtta maaomanikelt ära neile
    lubatud soodustus, aga neile tehnovõrkude talumise eest makstava kompensatsiooni õiglasemaks
    muutumist takistav piir paika jätta. Riigi selline käitumine kahandaks märgatavalt riigi poolt seadusloome
    protsessis tulevikus antavate lubaduste tõsiseltvõetavust.

Omanike liit seisab kaugkütte klientide taskukohase hinna eest

Paide linnas asuva Tarbija kaugküttevõrgu juhtum, mille hinnad ületavad teiste Paide linna kaugküttevõrkude hindu pea kaks korda, on tüüpiline röövkapitalisti stiilinäide. Soojamonopol lüpsab tarbijat nagu jõuab, teades väga hästi, et tänu linnavolikogu seljatagusele on soojatarbijatel vaid kaks valikut – maksta end vaeseks või jätta oma elukoht maha. Et elukohast ilmajäämine ei tähendab meie kliimavöötmes surma või vaestemaja uksele koputamist, siis valib enamus elanikke maksmise, lootuses, et kuskilt abi lõpuks saabub. Tarbja küla elanikud on lootnud röövelliku hinna vastu abi nii Paide linnavalitsusest, Konkurentsiametist, kuid on astunud ka ise samme kortermaja soojatarbimise vähendamiseks. Samas ei usuta enam ammu NR Energy OÜ lubadusi, mille juhtide küünilisuse näiteks on hiljutine väide, et tänu amortiseerunud soojustrassile on Tarbjal sooja hind madalam.

Tarbija korteriühistutele korrashoiuteenuseid pakkuv haldusfirma on Tarbja kaugküttevõrguga seotud probleemidest Paide omavalitsusjuhtidele rääkinud viimased kaheksa aastat. Probleemile sisulise lahenduse leidmise asemel on linnajuhid tegelenud tüüpilise mitte kuhugi viiva menetlusega, kirjade kirjutamisega ja soojamonopoli sisutühjade lubaduste ja vabanduste ärakuulamisega. Tänaseks on aga Tarbja elanike jaoks aeg ja kannatus lõppemas, sest kolm Tarbija korterelamut on alustanud terviklikku rekonstrueerimist. Tulemuseks on olukord, kus amortiseerunud kaugküttetrassi soojakadude eest hakkavad proportsionaalselt rohkem maksma renoveerimata elamud. Ja ka iga järgmise korterelamu renoveerimisel ei toimu soojusenergia kokkuhoidu, vaid trassi soojakadude ümberjaotumist. Soojatootjale enda jaoks pole selles probleemi, sest Paide Linnavalitsuse tegevuse(tuse) toel puudub äririsk ja ka „õiglase“ hinna eest saab vastutuse lükata Konkurentsiametile.

Kuna kliimasäästmisele panustamist, hoonete energiatõhususe parandamisele kaasa aitamist või kaugküttevõrgu efektiivset majandamist on NR Energy OÜ-lt ilmaselgelt palju oodata, siis ei saa Tarbja elanikele taskukohase kaugküttelahenduse otsimisel sellele ettevõttele lootma jääda. See ei ole ka vajalik kuna kohalikul omavalitsusel on ulatuslikud võimalused, aga ka kohustus end kehtestada. Eeskujudena omavalitsustest, mis oskavad soojamajanduses heaperemehelikkust väärtustada ja tarbijahuvisid tõhusalt kaitsta on näiteks Paide naabrid Järva vald, Türi vald ja Tapa vald. Loodan, et Paide linnajuhid ka nõu saavad, sest järgmist 8-aastast „menetlust“ Tarbja korterelamud üle ei elaks.

Andry Krass

Eesti Omanike Keskliidu juhatuse esimees

Pärnus on algatatud volikogus eelnõu eraomanike vabastamiseks linnavara korrashoiukohustusest

Pärnu linnavolikogus opositsiooni kuuluvad rahvasaadikud andsid töösse eelnõu pärnakatest koduomanike vabastamiseks talvisest hoolduskohustusest linna tänavatel. Eesti Omanike Keskliidu arvates võiksid sellest eelnõust eeskuju võtta ka Tallinna ning Tartu linnad.

Pärnu linnavolikogu EKRE ja Keskerakonna fraktsiooni esindajate esitatud eelnõu järgi soovitakse vabastada Pärnu koduomanikud kõnniteede hoolduskohustusest alates 10. oktoobrist.

Täpsemalt loe eelnõu kohta artiklist https://parnu.postimees.ee/7949638/ekre-ja-keskerakonna-eelnou-pani-voimuliitu-kuuluva-isamaa-kahvlisse

30 aastat eraomandit – omanikering on lai ja omand kui põhiõigus on kaitstud

1.detsembril möödub 30 aastat asjaõigusseaduse jõustumisest. Tegemist oli revolutsioonilise seadusega, mis lõi õigusliku aluse maa tsiviilkäibesse tulekuks. Maareform oli käima läinud, maid tagastati ja erastati, kuid seni puudusid reeglid, kuidas maaga tehinguid teha ja kinnisvara registreerida. 1993.a lõpus alustas tegevust uuendatud notariaat ja sai alguse kinnistusraamatu pidamine. Kõik kinnisvaratehingud usaldati notarite hoolde, kes muutusid riigiametnikest omal vastutusel tegutsevateks vaba elukutse kandjateks. Kinnisvaratehingud kanti maakohtute poolt peetavasse registrisse nagu see oli enne ilmasõda. Selline topeltkontroll pidi tagama, et kinnisvarakäive oleks usaldusväärne ja inimeste eraõigused garanteeritud.  

Asjaõigusseaduse aluseks oli 1940. aastaks prof Jüri Uluotsa eestvedamisel valminud uus tsiviilseadustiku eelnõu, mis jõudis tollal ka Riigivolikokku, aga mida Eesti okupeerimise tõttu ei jõutud vastu võtta. Asjaõigusseadusest sai kogu Eesti eraõiguse reformide nurgakivi, mis pani aluse ajaloolise enne II maailmasõda kehtinud Kesk-Euroopa õigusorientatsiooni taastamisele. Seadus andis omanikele põhiseadusega kaitstud õigused oma omandit vabalt  vallata, kasutada ja käsutada. Asjaõigusseadus tõi taas käibele kinnisvara ja kinnisasja mõiste, kuna varasemalt oli maa olnud riigi omandis. Eluruumide erastamise tulemusena tulid käibele korteriomandid. Omanikud  said oma kinnisvara müüa, kinkida, vahetada. Kui enne tehti tehinguid hooneregistri vahendusel vaid ehitistega, siis nüüd hakati hooneid käsitlema maatüki oluliste osadena.  Väga oluline oli seadusega antud võimalus oma kinnisvara pantida ehk seada sellele hüpoteeke. Kindla tagatise andmise võimalus lõi eeldused majanduse ja ehitustegevuse kiireks arenguks. Taas võeti kasutusele servituudi mõiste, mis võimaldab naabritel kokku leppida teede ja liinide rajamises läbi võõra maa. Üks küsimus, mis jäi toona põhjalikumalt läbimõtlemata on ajalooliste juurdepääsuteede kasutamine ning paljud teed anti omavalitsuse omandisse jätmise asemel eraomandi koosseisu. See põhjustab täna arvukalt kohtuvaidlusi, kui uus omanik seni avaliku juurdepääsutee koju või mereranda sulgeb. Seadus sätestas esimesed igameheõigused – õigus liikuda kallasrajal, õigus liikuda päevavalges võõral maal ja korjata marju ning seeni. Viimased sätted olidki Riigikogu arutelude tulipunktis. Uue momendina sätestas seadus naabrusõigused – omaniku kohustused taluda naabri tegevust, kuid seda  teatud piirini. Kas õunapuu oksad võivad kasvada üle piiri? Kas naaberkinnistult võib tulla lärmi, lõhna, suitsu jms? Äsja tuli Riigikohtu lahend, mille kohaselt ei ole naabril õigus takistada teisel naabril elupuuheki rajamist oma kinnistu piirile.  

Täna on tsiviilkäibes ca 765 000 katastriüksust. Kataster ja kinnistusraamat on elektroonilised ning  kasutajasõbralikud infoallikad. Omanikud saavad teha kinnisvaratehinguid mugavalt kodust lahkumata notariaalse kaugtõestamise teel. Ole või maailma teises otsas. Eesti on ulatuslike omandireformide tulemusena üks suurima eraomanike arvuga ühiskond Euroopas. Arvestades tänaseks lakke tõusnud kinnisvarahindu, on paljud inimesed siiski varasemalt saanud omanikeks ja oma vara peremeesteks. Korteri või maa soodsalt erastanu on täna  hästi kapitaliseeritud ja tal on alati võimalus oma vara rahaks teha. Üürnike osakaal on väike. Iseküsimus, kas iga omanik oskab tunnetada omandiga kaasnevaid kohustusi – kohustust omandit korras hoida, kohustust seda mitte kasutada üldiste huvide vastaselt, arvestada teise omanikuga. Eramaa keelusildid  põhjustavad teiste ühiskonna liikmete halvakspanu ning kahjustavad eraomandi mainet. Omanikud seevastu tunnevad seadusandja survet omandit igasugu piirangutega ahistada, saamata samas selle eest kohast hüvitust (loodus- ja muinsuskaitse piirangud, tehnovõrkude talumise kohustus, häiringute hüvitamata jätmine kaitsepolügoonide ja kaevandusterajamisel.) Kokkuvõttes tuleb möödunud 30 aastaga olla rahul – omanikering on lai ja omand kui põhiõigus on kaitstud.