OMANIKE KESKLIIT: Minister Svet, aeg kõnniteede hoolduskohustuse sätted tühistada
Eesti Omanike Keskliit tegi taristuminister Vladimir Svetile ettepaneku kiirelt välja töötada ehitusseadustiku sätete tühistamine, mis paneb krundiomanikele avalike kõnniteede hoolduskohustuse.
Ehitusseadustiku §97 lõike 6 kohaselt on maatüki omanik kohustatud korraldama tema kinnisasja kõrval asuva kõnnitee koristuse, sealhulgas lume ja libeduse tõrje ning lehtede koristuse. Eraomanikele on pandud sunnitöö koormis hoida korras enda kulul teise isiku vara. Ilmaolude muutlikkus ei luba omanikel oma elu planeerida ja kodust pikemalt lahkuda, füüsiline töö käib paljudel eakatel kinnistuomanikel üle jõu, tiheda lumesaju korral ei saaks omanik töölegi minna. Selline koormis on sekkumine isiku eraellu.
EOKL aseesimehe Priidu Pärna sõnul tegelikkuses näitab Linnade ja Valdade Liit läbiviidud küsitlus, et ca 65% omavalitsustest korraldab ise oma kõnniteede hooldust. Ka suurimas omavalitsuses, Tallinnas, hooldab linn 70% ratta- ja kõnniteid ja ülejäänud 30% kinnistute omanikud ning linna osakaal kasvab. Eksisteerib olukord, kus seadus paneb kõnniteede hoolduse omanike õlule, samas omavalitsus on teatud osalt omanikelt selle kohustuse faktiliselt ära võtnud. Sellega on loodud põhiseaduse tähenduses omanike ebavõrdse kohtlemise situatsioon.
Lisaks tekib küsimus tsiviilõiguslikust vastutusest. Kui EhS kohaselt vastutab kõnniteede hoolduse eest kinnistu omanik, siis ei vabasta teda vastutusest ja kahjunõuetest ka see, kui tee omanik (kov) on oma kõnnitee ise hooldanud, kuid teinud seda ebapiisavalt.
Kui teede hoolduskohustuse ülevõtmist on nähtud koosmõjus riigilt täiendavate vahendite eraldamisega, siis maamaksuseaduse muudatustega 2024.a kevadel lõi riik eeldused suurema maamaksu kogumiseks, mida omavalitsused on agaralt ka kasutanud. Oleks loogiline kui maaomanikelt kogutav suurem maamaks suunatakse omanike sunnitööst vabastamise finantseerimiseks.
On selge, et EhS imperatiivne säte ei vasta tegelikule olukorrale kõnniteede hooldusel ning külvab õiguslikku ebaselgust. Kui omavalitsus ei ole veel valmis teedehooldust terves mahus üle võtma, siis õigusliku alusena on olemas Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, mis lubab omanikele panna kohustuse tagada üldkasutatava territooriumi heakord. EhS §97 lg 6 kehtetuks tunnistamisel ei teki seega õiguslikku reguleerimatust.
Vabariigi Valitsus õõnestab tarbijate kindlustunnet
9.detsembril esitas majandus- ja tööstusminister Erki Keldo Vabariigi Valitsuse istungile tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (eelnõu). Eelnõuga seoses soovib Eesti Omanike Keskliit (EOKL), mis seisab tarbijate õiguste eest, juhtida tähelepanu järgnevale.
EOKL on seisukohal, et tarbijate olukorra parandamiseks on vajalik muuta Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti juures tegutseva Tarbijavaidluste komisjoni (TVK) otsused menetlusosalistele siduvaks. Otsuste kohustuslikuks muutmise vajadus on tingitud probleemist, kus kauplejad ignoreerivad TVK menetlusi ning keelduvad selle otsuseid täitmast. Tarbija vaatest toob probleem kaasa olukorra, kus ka peale TVK poole pöördumist ei sõltu tema õiguste maksma panek mitte TVK otsusest, vaid kaupleja suvast. Nagu näitab Tehnilise Järelevalve Ameti kodulehel olevate kauplejate must nimekiri, siis tiirleb selliseid kauplejaid, kelle jaoks Eesti riigi seadused ei kehti, tarbijate ümber massiliselt.
Tarbijavaldkonda kureeriva Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja EOKL vahel saavutati üksmeel selles, et TVK otsustele tuleb anda suurem õigusjõud, 2024 aasta alguses. Eeltoodut kinnitab 2024 aasta kevadel valminud tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (eelnõu). Paraku tuleb tänasel päeval tõdeda, et 23. juulil 2024 ametisse astunud Kristen Michali valitsus on eelnõu kabinetivaikuses „kaaperdanud“ ning võtnud sellest tarbijate õiguseid parandavad muudatused välja. 9.detsembril esitas majandus- ja tööstusminister Erki Keldo Vabariigi Valitsuse istungile juba uue eelnõu, tehes seejuures avalikkuse ees näo nagu oleks tegu varasema huvikaitsjate poolt heaks kiidetud muudatusega. Järsust tarbijakahjulikust suunamuutusest ei teavitanud minister isegi tarbijate esindusorganisatsioone. Arvamuse küsimisest, nagu näeb ette hea seadusloome tava, rääkimata.
Eesti Omanike Keskliidu juhi Andy Krass-i ei nõustu omanike liit olukorraga, kus olulisi tarbijaid puudutavaid otsuseid tehakse kabinetivaikuses. Samuti sellega, et Eesti Vabariigi seadused kaitsevad tarbijaid vaid formaalselt, ning, kui tarbija vajab sisulist abi, siis peab ta lootma tarbijaõigust rikkunud isiku armulikkusele. Krassi sõnul näib tänane Vabariigi Valitsus arvavat, et tarbijal on rahakott puuga seljas, ja igaüks, kes midagi ostab, saab endale lubada närvesöövat kohtuteed. Reaalsus on siiski teistsugune, ning selle eiramise eest väärib Vabariigi Valitsus kohta Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Ameti mustas nimekirjas, ütles Krass.
Eesti suurima kodu- ja aiakonkursi Kodu Kauniks 2024.a võitjad on selgunud
Teisipäeval, 3. detsembril kuulutati Rahvusooper Estonia Valges saalis välja konkursi võitjad. Omanike liit premeeris tänavu Loona ja Rain Mansbergi, kes on Nõmmel asuvas juugendmajas kodu luues püüdnud säilitada võimalikult palju algupärast, näiteks eestiaegse kalasabaparketi ning vanad glasuurpottidest ahjud, mis on uuesti üles laotud. Ka aknad on taastatud originaalid.
Omanike liidu välja pandud preemia 1000 eurot andis üle liidu juhatuse liige Ivo Lambing.
Eesti Omanike Keskliidu üldkogul tähistati liidu 30. tegutsemisaastat
21. novembril toimus Eesti Omanike Keskliidu üldkogu. Liidu 30.tegutsemisaasta täitmise puhul valiti üldkogu poolt auliikmeteks Urmas Reinsalu ja Priidu Pärna, kelle juhtimisel sai Eesti Omanike Keskliidust Eesti suurim kodanikuühendus. Varasemalt on auliikmeteks valitud liidu esimene juht Jüri Estam ning asutajaliikmed Harri Leppik ja Peeter Ploompuu. Üldkogul täienes ka 23-liikmelise volikogu koosseis, mille uuteks liikmeteks valiti tunnustatud mikrobioloog Kai Künnis-Beres, Ohutusjuurdluse Keskuse juht Märt Ots, Kinnisvara Korrashoiu Liidu juhatuse esimees Heikki Lind ja Põhja-Harju Koostöökogu juhatuse esimees Arno Kannike. 2025 aastast alates hakkab üldkogu otsusel kehtima liikmemaks 25 eurot aasta kohta.
Omanike liidu tänasest tegevusest andis ülevaate juhatuse esimehe Andry Krass, kelle sõnul astub liidu liikmeks keskmiselt 10 koduomanikku kuus, mis näitab, et omanike vajadus huvikaitse järele ei ole ka tänasel päeval kuhugi kadunud. Oma kõnes märkis omanike liidu juht, et kui 30 aastat tagasi tuli õigusjärgsete omanikel võidelda oma õiguste tunnustamise eest, siis on tänase liidu tööpõllul monopolide hinnakujundus, omandiõiguse piirangute hüvitamine, varjatud maksustamine, rohepööre ja sellega seotud reformid. „Nii laiapõhjalist huvikaitset saab teostada vaid tugeva liikmeskonnaga organisatsioon, mida Eesti Omanike Keskliit kahtlemata ka on“, ütles Krass.
Eesti Omanike Keskliitu kuulub 2024. aasta seisuga 42 761 liiget. Liidu igapäevatööd juhib 6-liikmeline juhatus, mida toetavad 23-liikmest koosnev volikogu ja erialatoimkonnad. Lisaks huvikaitsele tegeleb liit ka oma liikmete juriidiline nõustamisega ja kodanikualgatusportaali www.petitsioon.ee haldamisega. Liidu aasta eelarve on keskmiselt 60 000 eurot, millest 80% laekub liikmemaksudest ja 20% ulatuses annetustest.
28.10.2024 avatud korterelamute renoveerimise toetusvoorust: Vabariigi Valitsus ja Euroopa Liit edendavad eluasemevaldkonda ebaeetiliselt, nõrgemate arvelt
Korterelamute põhjalik renoveerimine on paljude koduomanike jaoks hädavajalik samm, mis mitte ainult ei suurenda energiatõhusust, vaid tõstab ka elukvaliteeti. Viimase kahekümne aasta jooksul on Eesti koostöös Euroopa Liiduga panustanud korterelamute arengusse ligi kaks miljardit eurot. Tänaseks on Eestis riigi ja Euroopa Liidu nn „kes ees see mees“ renoveerimistoetuste abil korrastatud ligi 1600 kortermaja. Samas tervelt 14 000 on endiselt renoveerimise ootel, mis eeldab veel täiendavalt 20 miljardi euro suurust toetuseraldust. Sellise summa leidmine ei ole tänase Eesti eelarve seisu juures realistlik ega ka mõistlik.
Eesti Omanike Keskliit on mitmel korral juhtinud tähelepanu asjaolule, et kiiruse peale toetuse jagamine, kus toetamisel pole otsustav koduomanike vajadus, vaid murdosa sekundid, ei ole eetiline. Nii tõrjutakse kõrvale need koduomanikud, kes on majanduslikult nõrgimas seisukorras. Eelkõige kuuluvad riskigruppi madala sissetulekuga leibkonnad, väikesed korteriühistud ning madala kinnisvara väärtusega piirkondades asuvad korteriühistud. Lähtudes eeltoodust on omanike liit teinud Vabariigi Valitsusele ettepaneku muuta toetuse jagamise põhimõtteid nii, et eelisseisundis oleksid need korteriühistud, kelle jaoks korterelamu renoveerimine on keskmiselt raskem. Paraku ei ole selle ettepanekuga arvestatud, ning nii eelistab valitsus anda toetust pigem nendele, kes seda ei vaja, tehes seejuures kõik, et toetusest ilma jätta need koduomanikud, kes seda tegelikult vajavad.
Kui näiteks 10.05.2023 toimunud korterelamute toetusvoorus võttis Vabariigi Valitsus viimasel hetkel võimaluse saada toetust korteriühistutel, milles asuvad vähekindlustatud peredele mõeldud kohaliku omavalitsuse elamispinnad, siis 28.10.2024toimuvas toetusvoorus kostitab valitsus nõrgemaid ühistuid kolme ebameeldiva üllatusega. Esiteks on väikesed ühistud määratud kõige madalama, neljanda prioriteetsusega toetuse saajate hulka (tagapool suurtest-, naabruspõhiselt renoveerivatest-, muinsuskaitsealadel asuvatest- ja tehaseliselt renoveerivatest ühistutest), kellel tuleb hierarhias kõrgemal olevatest ühistutest alles jääva toetuse eest teiste „lihtsurelikega“ kiiruse peale võistelda. Teiseks tuleb paljudel väikeühistutel täita konkurentidega võrreldes rohkem taotluse välju, mis võtab aega ja paneb neid nõrgemasse konkurentsiolukorda. Kolmandaks ei kaitse valitsus väikeühistuid toetuse esitamise teenust pakkuvate andmesisestajate eest, kes on suutelised täitma toetuse avalduse tavainimesest kümme korda kiiremini, ning kes eelistavad suuremaid ühistuid, kuna nendelt saadav teenustasu on suurem.
Eesti Omanike Keskliidu juhatuse esimehe Andry Krassi sõnul ei ole kahtlust, et Eesti eluaseme valdkond on teinud tänu Euroopa Liidu abile läbi suure arengu. Tema sõnul ei saa aga mööda vaadata arenguga kaasnenud eetilisest probleemist, sellest, et Vabariigi Valitsus on renoveerimistoetuse tingimused sätestanud nii, et nõrgemal elujärjel koduomanike majanduslik olukord või eluaseme kvaliteet pole paranenud. „Probleemi lahendamiseks tuleb renoveerimistoetuse sihtgruppi vähendada tasemeni, kus renoveerimistoetust jätkub kõigile (sihtgrupis olevatele) koduomanikele ning toetuse taotlust esitades pole vaja kiirustada“, ütles Krass.
Omanike Keskliit: Tallinna poliitikute sõnamurdlikkus toob talvel omanike ebavõrdse kohtlemise
Eesti Omanike Keskliit vaatab hämminguga kommunaalpoliitikute sõnapidamatust Tallinnas. Kui linnavõimu koalitsioonileping lubab kindlas kõneviisis, et kinnistuomanikud vabastatakse linna kõnniteede talvisest hooldusest, siis talve hakul on kevadised lubadused sulanud kui lumi ja linnajuhid otsivad vabandusi, miks seda teha ei saa, kuni selleni, et kõigi kõnniteede hoolduse ülevõtmist polevatki lubatud. Kui Tallinnas on üle 1000 km kõnni- ja rattateid, siis leida lisaraha vaid ca 50 täiendava kilomeetri hooldamiseks, on lati alt läbi jooksmine, mida valijad saavad mäletama.
Füüsilise sunnitöö kohustuse panek tehnikaajastul omanikele on ajast ja arust. Kõnniteede sellise hoolduskorraldusega ei ole rahul ei linnaelanikud ega -juhid. Ilmaolude muutlikkus ei luba eraomanikel oma elu planeerida ja kodust pikemalt lahkuda, füüsiline töö või teenuse palkamine käib paljudel eakatel kinnistuomanikel üle jõu, tiheda lumesaju korral ei saaks omanik töölegi minna. Selline koormis on oluline sekkumine isiku eraellu ning vabadusse seda ise kujundada.
Linnade ja Valdade Liidu 2022.a. läbiviidud küsitluse kohaselt omavalitsustest ca 65% korraldab ise oma territooriumil avalikult kasutatavate kõnniteede hooldust. Seda kummalisem on, et Eesti suuremad ja jõukamad omavalitsused, Tallinn ja Tartu ei suuda või ei taha oma vara korrashoidu ise korraldada.
Omanike Keskliidu esimehe Andry Krassi sõnul eksisteerib Tallinnas olukord, kus ehitusseadus ja heakorraeeskiri panevad kõnniteede talvise hoolduse üheselt kinnistuomanikele, samas omavalitsus on suurel osal kinnistuomanikelt selle kohustuse ära võtnud, kuna hooldab üle poole oma kõnniteedest ise. Sellega on loodud omanike ebavõrdse kohtlemise olukord, kus osad kohustatud omanikud ei pea oma õigusaktidega pandud kohustust täitma ja säästavad sellega aega ning vahendeid. Põhiseaduse kohaselt peab isikuid kohtlema seaduse ees võrdselt ning kõnniteede hoolduse 100% ülevõtmine ei ole seetõttu pelgalt omavalitsusjuhtide kaalutlusotsus. Mõõname, et seda võib teha linnaosade kaupa ja mitme aasta jooksul, kuid siht peab olema selge ja sõna tuleb pidada. Raha ei tule tõesti seinast, kuid kõnniteede hoolduseks vajaminevad summad saaksid perspektiivis laekuda kasvava maamaksu arvelt.
Eesti Omanike Keskliit: Eesti energiapoliitikas puudub tarbija vaade
19.septembril toimunud Eesti Omanike Keskliidu volikogul arutati Eesti energiapoliitika üle tarbijate vaatepunktist. Ettepanekuid esitasid volikogu liikmed energeetikaekspert Arvi Hamburg ja energeetikainsener Villu Pella. Lisaks kõneles külalisena Energiasalv Pakri äriarenduse juht Mario Vee. Arutelude tulemusel võttis volikogu järgmised seisukohad:
1. Riigi poolt taastuvelektri tootjatele antavad pikaajalised turu- ja hinnagarantiid on tarbijatele üle jõu käiv koormis. Tuuleelektri subsideerimine eeldab kõigi turuosaliste, eelkõige tarbija huvide arvestamist.
2. Tuleb eelistada kodumaist elektritootmist ja toetada vaid sellist taastuvenergia toodangut, mis jääb Eesti tarbimisvajaduse piiresse (vt lisatud graafikut). Selleks tuleb taastuvenergia lahenduste ja võimalike subsiidiumide valikul hinnata muuhulgas tootjate võimekust tagada tarbija vajadustele vastav elektrivarustus ka siis, kui ilmastiku olud taastuvelektri tootmist ei soosi. Tuleb välistada, et Eesti tarbijad maksavad Eestist välja müüdud elektrile peale.
3. Eesti elektritarbija ei ole suuteline võtma enda kanda tuuleparkide investorite investeerimisriske, katma elektrivõrgu ümberehituse- ja elektrisüsteemi tasakaalustamiseks vajalikke kulusid. Oluline on probleemide lahendamisel lähtuda tervikpildist. Kuna taastuvenergia on oma olemuselt volatiilne, tekib 2030. aastaks seatud eesmärkide täitmisel Eestis energia ülejääk, mille salvestamine võimaldaks vähendada kulutusi varustuskindlusele. Oleme arvamusel, et hind on varustuskindluse lahutamatu osa, mistõttu on elektrisüsteemi tasakaalus hoidmiseks kõik paindlikkusteenused vajalikud. Nende kasutamise ulatuse peab määrama elektri soodsaim koguhind lõpptarbijale.
4. Elektrisüsteemi peab käsitlema ühtse tervikuna, arendades tema kõiki funktsioone eesmärgiga tagada tarbija ootustele ja võimalustele vastav elektrihind, nõutav varustuskindlus ja aktsepteeritavad keskkonnamõjud. Arvestades, et kõik piirangud väljenduvad tulevikus kuluna tarbijate elektriarvetel, peab iga konkurentsi takistav kitsendus olema selgelt põhjendatud. Ei tohi kehtestada piiranguid, mis ei lähtu tarbijate huvidest. Näiteks meretuuleparkidele eraldi hangete korraldamine, kus meretuul ei pea maismaa parkidega konkureerima. Tarbijale ei ole oluline mitte energia tootmise asukoht – kas tootmine toimub maal või merel – vaid see, kus saab toota energiat soodsamalt ja tarbimisvajaduse piires.
Eesti Omanike Keskliidu volikogu esimehe Heiki Hepneri sõnul jääb Vabariigi Valitsuse senistest otsustest mulje, et tarbijate rahakott on põhjatu. Selle väärarusaama tingimustes tuleb omanike liidul võtta senisest aktiivsem roll tarbijate huvide eest seismisel.
Nädala fookusteemad
17. septembril osalesid EOKL juhatuse esimees Andry Krass ja juhatuse liige Ivo Lambing Kultuuriministeeriumis muinsuskaitseseaduse järel hindamises ja tegid terve rea ettepanekuid, kuidas seda seadust paremaks teha. Kui 10 aastat tagasi muinsuskaitse reformiga pihta hakati, räägiti loosunglikult, et muinsuskaitse peab näoga omaniku poole pöörama. Kohtumisel pidime tõdema, et sisuliselt seda toimunud ei ole ja omaniku vaatest pole 2019 a jõustunud seadus midagi paremaks muutnud. Kui omaniku käed on seotud ja omandipiiranguid ei hüvitata, siis ei säili ka kultuuripärand. Põhiseaduse kohaselt lasub siin vastutus riigil. Kui Kultuuriministeeriumil on soov olukorda muuta, siis tuleb hakata kultuuriväärtuslike ehitiste omanike arvamusega arvestama.
17.september: Juhatuse liige Indrek Veso osales kohtumisel Riigikogu Keskkonnakomisjonis, kus peamisteks teemadeks oli Kliimaministeeriumi soov võtta 30% maismaad kaitse alla. Veso tegi ettepaneku arvestada 30% sisse ka kohalike omavalitsuste poolt rohevõrgustiku aladele kehtestatud raiepiirangutega maad. Keskkonnapiirangutega hõlmatud maade vahetuse osas juhtis Veso tähelepanu, et kui kohalike omavalitsuste raiepiirangud piiravad maa sihtotstarbelist majandamist, siis on omanikul õigus nõuda maade vahetust. Samas LKS eelnõu kohaselt omanik riigiga looduskaitsealuste maade maade vahetust teostada ei saa. Seetõttu taotleb EOKL maade vahetuse piirangu LKS eelnõust välja jätmist.
19.september: Toimus EOKL volikogu, kus oli põhilisteks päevakorrapunktideks koduomanike huvikaitse seoses elektrituru arengutega ning kliimaseaduse arutelu. Volikogu liikmed tegid otsuse, et Eesti Omanike Keskliit peab võtma senisest aktiivsema rolli elektrienergia tarbijate õiguste kaitsmisel seoses taastuvenergia valdkonnas toimuvate arengutega. EOKL avaldab otsusega seoses 24.septembril ka pressiteate, mille edastame eraldi.
19.september: EOKL juhatuse esimees Andry Krass andis Tallinna Kõrgemas Tehnikakoolis loengu ehitiste omanike õiguste ja kohustuste teemal.
23.september: EOKL juhatuse esimees Andry Krass osaleb Kliimaministeeriumi veereformi juhtgrupi koosolekul
27.september: Andry Krass annab Järvamaa Kutsehariduskeskuses loengu ehitiste ehitiste omanike õiguste ja kohustuste teemal
Omanike liidu nädala ülevaade
Siin on ülevaade lähiaja olulistest tegevustest ja sündmustest Eesti Omanike Keskliidus:
17. september: EOKL juhatuse liige Ivo Lambing osaleb Kultuuriministeeriumi kohtumisel, kus arutatakse muinsuskaitsereformi tulemusi. Omanike liidu hinnangul on muinsuskaitsereform täielikult ebaõnnestunud kuna säilinud on ebamõistlik bürokraatia ja toetused on olematud. Liidu edasine tegevus sõltub sellest, kas Kultuuriministeerium on valmis reaalsele olukorrale otsa vaatama. Jagame kokkuvõtet kohtumisest lähiajal.
17. september: Riigikogu keskkonnakomisjonis toimub istung, kus EOKL juhatuse liige Indrek Veso esindab meie huve. Arutusele tulevad ettepanekud looduskaitseseaduse, kinnisasja avalikes huvides omandamise seaduse ja metsaseaduse muutmiseks. EOKL liige Indrek Veso on seisukohal, et eesmärk on tagada, et üldistes huvides kaitse alla võtmist vääriv ja vajav loodusobjekt ei jääks kaitseta. Samas peab ekspertiis ka tagama, et loodusobjekti kergekäeline kaitse alla võtmine ei piiraks isikute õigusi, iseäranis kinnistuomaniku õigust kasutada vabalt enda omandit.
19. september: Toimub EOKL volikogu, mille põhiteemaks on elektrienergia tarbijate huvikaitse. Põhiettekande teeb Paldiski Energiasalv esindaja Mario Vee. Teemat aitavad avada volikogu liikmed akadeemik Arvi Hamburg ja energeetikainsener Villu Pella. Päevakorra lõpus kujundab volikogu seisukoha edasiseks tegevuseks ja teeb avaliku pöördumise.
20. september: EOKL juhatuse esimees Andry Krass osaleb Kliimaministeeriumis kliimaseaduse tutvustamisel.
Parimate soovidega,
Eesti Omanike Keskliit
Ministeerium: Veeteenuse hinnalagi plaanitakse tulevikus tarbijate kaitseks ja efektiivsuse tagamiseks väiksemana kui OECD soovitused
Kliimaministeerium kavandab veereformi, mille eesmärk on ohjata veehinna tõusu ja tagada vajalikud investeeringud ning joogivee kvaliteet ka peale Euroopa Liidu toetuste lõppemist. Ühe aluspõhimõttena otsustas reformi juhtrühm määrata veeteenusele hinnalae, mille kohaselt vee hind ei ületaks tulevikus 2% Eesti madalaima sissetulekuga maakonna leibkonnaliikme sissetulekut. Veereformi ettevalmistamist toetab Euroopa Komisjon.
Kliimaministeeriumi merenduse ja veekeskkonna asekantsleri Kaupo Lääneranna sõnul annab otsus raamistiku veereformi ettevalmistavatele tegevustele. „Veereformi eesmärk ei ole jõuda 2% piirhinnani, vaid kindlustada, et potentsiaalne hinnatõus tulevikus jääks sellest allapoole,“ kinnitas Läänerand, lisades, et praegu moodustavad Eesti keskmise leibkonna kulutused kraaniveele ja kanalisatsioonile 1,1% sissetulekust. Võrdluseks Maailmapanga ja OECD hinnangul on mõistlik veehinna tase kuni 3-5 % leibkonna sissetulekutest, mida juhtrühm konkurentsivõimelise ning jätkusuutliku piirhinna aluseks ei võtnud ning mida ka erinevad analüüsid ja projektsioonid ei toetanud.
Reformi projektijuhi Vahur Tarkmehe sõnul on Eesti veemajandussektori põhiprobleemiks erakordselt suur killustatus – üle Eesti tegutseb hetkel 131 vee-ettevõtet, millest lõviosa on väikesed, alla 5000 tarbijaga ettevõtted.
„Vee-ettevõtlus on valdkond, mis nõuab järjepidevalt suuremahulisi investeeringuid ning uuringud on näidanud, et ilma toetusteta ja ainult veetariifile tuginedes jääksid väiksemad vee-ettevõtted vajalike investeeringute tegemisega hätta juba lähiajal, 10 aasta perspektiivis seisaksid probleemi ees juba ka suuremad vee-ettevõtted. Praeguse veemajanduse mudeliga jätkamine tooks seega kaasa arvestatava hinnatõusu ning ohustaks puhta joogivee kui elutähtsa teenuse kättesaadavust,“ selgitas Tarkmees reformi läbiviimse vajalikkust.
Tema sõnul puudutaks hinnatõus kõige valusamalt just hõredamini asustatud maapiirkondade veetarbijad ja sellega kasvaks regionaalne ebavõrdsus. Juba praegugi erineb vee hind Eestis piirkonniti väga palju. Näiteks Tallinnas on kuupmeetri hind elanikule 2,24 eur, Häädemeeste vallas aga 6,1 eur (sh KM) ning projektsioonid näitavad, et tulevikus kasvaks erinevused Tarkmehe hinnangul veelgi drastilisemalt, kui me midagi ei tee.
Ühe võimalusena olukorra lahendamiseks näeb Kliimaministeerium vee-ettevõtete liitumist, millega suuremad ja paremini hakkama saavad vee-ettevõtted võtaksid väiksemad enda hallata ning vee hind jaguneks sel juhul solidaarselt. „Meie poolt tellitud analüüs on tõestanud, et hinnatõus linnaasula klientide jaoks oleks seejuures marginaalne, kuna jaguneb väga paljude tarbijate vahel, samas võit väikese vee-ettevõtte kliendi jaoks oleks märkimisväärne,“ kinnitas Vahur Tarkmees.
Augusti lõpunädalal arutatakse Kohtla-Järvel, Tartus, Pärnus ja Tallinnas toimuvatel foorumitel koos erinevate osapooltega, millised peaksid kokkulepitud 2%-list hinnalage arvesse võttes olema stiimulid vee-ettevõtete jaoks, mis annaks neile ka ärilise põhjuse konsolideerimist soosida.
Foorumid toimivad Kliimaministeeriumi ja Euroopa Komisjoni eestvedamisel läbiviidava TSI (Technical Support Instrument) projekti raames, mida finantseerib Euroopa Komisjon. Projekti eesmärgiks on pakkuda välja lahendus ja tehnilised instrumendid reformi läbiviimiseks alates 2025. aastast.
Lisainfo: Vahur Tarkmees, Veeteenuse reformi projektijuht. Tel 5880 0245
VEEREFORMI FAKTILEHT: EESTI
Tänase seisuga on Eestis 131 veeteenuse osutajat, kellest 87 on kinnitatud vee-ettevõtjad. Vee-ettevõtja tunnustele vastavad veel 24 teenusepakkujat, ülejäänud 20 ei vasta ÜVVKS tingimustele inimeste arvu ja/või kuupmeetrite poolest.
Kaart 01.2024 seisuga
VEEREFORMI FAKTILEHT: PÕHJA-EESTI
Nn Põhja-Eesti piirkonnas (Harju, Rapla ja Järva maakond) on 78 veeteenuse osutajat, kellest 39 on kinnitatud vee-ettevõtjad. Vee-ettevõtja tunnustele vastavad veel 24 teenusepakkujat, ülejäänud 17 ei vasta ÜVVKS tingimustele inimeste arvu ja/või kuupmeetrite poolest (peamiselt aiandus- ja suvilaühistud). Piirkonnas on üks väga suur vee-ettevõte (Tallinn) ja 14 keskmist (neist suuremad Rae, Viimsi ja Saue vallas ning Paide ja Keila linnas). Ülejäänud on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad.
Põhja-Eesti suurim vee-ettevõte on AS Tallinna Vesi, kes müüb aastas keskmiselt 20,3 miljonit m3 joogivett ja võtab kanalisatsiooni tarbijatelt vastu 20,8 miljonit m3 reovett, millest elanike tarbimine moodustab ca 75%. Opereerib Tallinnas, Maardus, Saue vallas ja vähesel määral Harku alevikus. Eratarbijatest veevärgi kliente ca 455 050 inimest ja kanalisatsiooni tarbijaid ca 455 250 inimest. Põhipiirkonna hind elanikule on 1,84 €/m3+KM (2,24 €/m3).
Põhja-Eesti väikseim vee-ettevõte on MTÜ Jõe-Lõo Asum, kelle aastane müügimaht on ca 2 500 m3. Teenindab Harku valla Liikva küla elanikke (hinnanguliselt ca 70 inimest).
Põhja-Eesti madalaim ÜVVK teenuse hind (vesi+kanalisatsioon eratarbijale) on 1,27 €/m3+KM (1,55 €/m3), kehtestatud Tallinnas Pääskülas (AS Pääsküla Vesi).
Põhja-Eesti kõrgeim hind eratarbijale on 5,21 €/m3+KM (6,36 €/m3), kehtestatud Harku valla Ilmandu külas (Ewelink OÜ).
Keskmine sihtfinantseeringu osakaal ÜVVK taristu maksumuses on 50% (kohalike meetmete ja eurotoetuste abil soetatud vara osakaal põhivara jääkväärtuses).
Keskmine aastane asendusinvesteeringuvajadus on ca 100 miljonit €/a, millest ligi 70% moodustab AS Tallinna Vesi taristu investeeringuvajadus.
Uutest nõuetest tulenev täiendav investeeringuvajadus kokku on ca 150 miljonit €, millest pea 90% moodustavad investeeringud Paljassaare reoveepuhasti täiendamisse.
Peamised murekohad: suur piirkondlik hinnaerinevus, väga palju teenusepakkujaid (ca 3,5 operaatorit KOVi kohta), neist valdav osa on väga väikesed operaatorid, kelle taristu seisundi ja teenuse kvaliteedi üle puudub selge kontroll
Positiivsed faktid: tihe koostöö Tallinna linna ja ümbritsevate omavalitsustega
VEEREFORMI FAKTILEHT: LÄÄNE-EESTI
Nn Lääne-Eesti piirkonnas (Saare-Lääne, Pärnu ja Viljandi maakond) on 16 veeteenuse osutajat, kes on kõik KOVi poolt kinnitatud vee-ettevõtjad. Piirkonnas on üks suur vee-ettevõte (Pärnu) ja 5 keskmist (Kuressaare Veevärk, Viljandi Veevärk, Haapsalu Veevärk, Matsalu Veevärk ja Mako AS Põhja-Pärnumaa vallas). Ülejäänud 10 on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad. Pindala mõistes on kõige suurema teenusepiirkonnaga AS Matsalu Veevärk, kes tegutseb kokku 4 omavalitsuses.
Lääne-Eesti suurim vee-ettevõte on AS Pärnu Vesi, kes müüb aastas keskmiselt 2,7 miljonit m3 joogivee ja kanalisatsiooni teenust, millest elanike tarbimine moodustab ca 70%. Opereerib Pärnu linnas ja Tori vallas. Eratarbijatest veevärgi kliente ca 51 080 inimest ja kanalisatsiooni tarbijaid ca 50 540 inimest. Vee- ja kanalisatsioonitariif elanikule on kokku 3,10 €/m3+KM (3,78 €/m3).
Lääne-Eesti väikseim vee-ettevõte on Mellson Grupp OÜ (Dirhami sadam), kes annab aastas ca 800 m3 joogivett ja võtab vastu ca 1000 m3 reovett. Opereerib Lääne-Nigula vallas Dirhami külas. Eratarbijaid hinnanguliselt ca 20 inimest. Üle poole müügimahtudest moodustab kohaliku kalatööstuse ja sadama tarbimine.
Lääne-Eesti madalaim ÜVVK teenuse hind (vesi+kanalisatsioon eratarbijale) on 2,80 €/m3+KM (3,42 €/m3), kehtestatud Tõstamaal Pärnu linnas (SuFe OÜ).
Lääne-Eesti kõrgeim hind eratarbijale on 5,00 €/m3+KM (6,10 €/m3), kehtestatud Häädemeeste vallas (Häädemeeste VK AS).
Keskmine sihtfinantseeringu osakaal ÜVVK taristu maksumuses on ca 60% (kohalike meetmete ja eurotoetuste abil soetatud vara osakaal põhivara jääkväärtuses).
Keskmine aastane asendusinvesteeringuvajadus on ca 23 miljonit €/a, millest peaaegu poole moodustavad AS Pärnu Vesi ja AS Kuressaare Veevärk taristu asendusinvesteeringud.
Uutest nõuetest tulenev täiendav investeeringuvajadus kokku on ca 17 miljonit €, millest üle 90% moodustavad investeeringud ÜVVK taristu laiendamisesse 1000-2000 ie koormusega reoveekogumisaladel.
Peamised murekohad: negatiivne rahvastikuprognoos, veesektori killustatus, suur piirkondlik hinnaerinevus, saarte geograafiline paratamatus seab jätkusuutlikkuse saavutamisel omad piirid.
Positiivsed faktid: peale haldusreformi on ka veeteenuse operaatoreid oluliselt vähemaks jäänud ja ÜVVK sektori killustatus vähenenud, Pärnu Vesi AS laienes ka sel aastal Tori valda. Kokku on piirkonnas vähem kui 1 vee-ettevõte KOVi kohta (0,89).
VEEREFORMI FAKTILEHT: IDA-EESTI
Nn Ida-Eesti piirkonnas (Lääne- ja Ida-Virumaa) on 20 veeteenuse osutajat, nendest 16 kinnitatud vee-ettevõtjat. Piirkonnas on kaks suurt vee-ettevõtet (Järve-Biopuhastus ja Narva Vesi) ja 3 keskmist (Rakvere Vesi, Sillamäe Veevärk ja Tapa Vesi). Ülejäänud 15 (s.o 75%) on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad.
Ida-Eesti suurim vee-ettevõte on AS Narva Vesi, kes müüb aastas keskmiselt 2,4 miljonit m3 joogivee ja kanalisatsiooni teenust, millest elanike tarbimine moodustab üle 80%. Opereerib Narva linnas. Eratarbijatest kliente ca 53 400 inimest.
Ida-Eesti väikseim vee-ettevõte on Lüganuse Vallavalitsus, kes annab opereerib ise Erra ja Sonda alevikus ning müüb aastas keskmiselt 10 700 m3 joogivee ja 5000 m3 kanalisatsiooni teenust. Eratarbijaid on hinnanguliselt ca 300 inimest.
Ida-Eesti madalaim ÜVVK teenuse hind (vesi+kanalisatsioon eratarbijale) on 2,15 €/m3+KM (2,62 €/m3), kehtestatud Narva linnas (Narva Vesi AS).
Ida-Eesti kõrgeim hind eratarbijale on 4,99 €/m3+KM (6.09 €/m3), kehtestatud Alutaguse vallas (Alutaguse Haldus OÜ).
Keskmine sihtfinantseeringu osakaal ÜVVK taristu maksumuses on ca 65% (kohalike meetmete ja eurotoetuste abil soetatud vara osakaal põhivara jääkväärtuses).
Keskmine aastane asendusinvesteeringuvajadus on ca 24 miljonit €/a, millest üle poole moodustavad Narva, Kohtla-Järve, Jõhvi ja Rakvere ÜVVK taristu asendusinvesteeringud.
Uutest nõuetest tulenev täiendav investeeringuvajadus kokku on ca 15 miljonit €, millest üle 9M€ moodustavad investeeringud ÜVVK taristu laiendamisesse 1000-2000 ie koormusega reoveekogumisaladel ning üle 5M€ moodustavad investeeringud puhastite energianeutraalsuse saavutamisse.
Peamised murekohad: negatiivne rahvastikuprognoos, veesektori killustatus, suur piirkondlik hinnaerinevus.
Positiivsed faktid: KOVide vaheline solidaarsus,suured ja võimekamad on näitamas põhimõttelist valmisolekut väiksemaid piirkondi aitama.
VEEREFORMI FAKTILEHT: KAGU-EESTI
Nn Kagu-Eesti piirkonnas (Tartu, Põlva, Võru, Valga ja Jõgeva maakond) on 18 veeteenuse osutajat, nendest 16 kinnitatud vee-ettevõtjat. Piirkonnas on üks suur vee-ettevõte (Tartu Veevärk) ja 6 keskmist (Emajõe Veevärk, Võru Vesi, Valga Vesi, Põlva Vesi, Jõgeva Veevärk ja Põltsamaa Vesi). Ülejäänud 11 on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad. Pindala mõistes on kõige suurema teenusepiirkonnaga AS Emajõe Veevärk, kes tegutseb kokku 11 omavalitsuses. Olulise regionaalse haardega on ka Võru Vesi AS, kes tegutseb kokku 5 KOVis.
Kagu-Eesti suurim vee-ettevõte on AS Tartu Veevärk, kes müüb aastas keskmiselt 5,2 miljonit m3 joogivett ja võtab kanalisatsiooni tarbijatelt vastu 5,5 miljonit m3 reovett, millest elanike tarbimine moodustab ca 70%. Opereerib Tartu linnas ning Tartu, Luunja ja Kambja vallas. Eratarbijatest kliente on ca 104 640 inimest.
Kagu-Eesti väikseim vee-ettevõte on Kaasiku Vesi OÜ, kes annab opereerib Tartu valla Kõrveküla alevikus ning annab aastas ca 2 800 m3 joogivett ja võtab vastu ca 3 100 m3 reovett. Eratarbijaid on hinnanguliselt ca 60 inimest.
Kagu-Eesti madalaim ÜVVK teenuse hind (vesi+kanalisatsioon eratarbijale) on 2,08 €/m3+KM (2,54 €/m3), kehtestatud kogu Tartu Veevärk AS tegevuspiirkonnas.
Kagu-Eesti kõrgeim hind eratarbijale on 5,40 €/m3+KM (6,59 €/m3), kehtestatud Kõrveküla alevikus Tartu vallas (Kaasiku Vesi OÜ).
Keskmine sihtfinantseeringu osakaal ÜVVK taristu maksumuses on ca 70% (kohalike meetmete ja eurotoetuste abil soetatud vara osakaal põhivara jääkväärtuses).
Keskmine aastane asendusinvesteeringuvajadus on ca 31 miljonit €/a, millest üle 2/3 moodustavad AS-ide Tartu Veevärk, Emajõe Veevärk ja Võru Vesi ÜVVK taristu asendusinvesteeringud.
Uutest nõuetest tulenev täiendav investeeringuvajadus kokku on ca 33 miljonit €, millest üle 25M€ moodustavad investeeringud Tartureoveepuhasti täiendamisse ning ligi 5M€ ÜVVK taristu laiendamisesse 1000-2000 ie koormusega reoveekogumisaladel.
Peamised murekohad: negatiivne rahvastikuprognoos, veesektori killustatus, suur piirkondlik hinnaerinevus.
Positiivsed faktid: regionaalne vee-ettevõtlus on edukalt kanda kinnitamas, suuremad ettevõtted on terves teenusepiirkonnas kehtestanud ühtse tariifi, mis aitab kaasa piirkondliku ebavõrdsuse vähendamisele. Kokku on piirkonnas vähem kui 1 vee-ettevõte KOVi kohta (0,79).
