Category: Omanikule

Eesti Omanike Keskliit: Mitu korda kõrgemad eluasemekulud muudavad väikeasulad elukõlbmatuks

Eesti Omanike Keskliit viis läbi eluasemekulude võrdluse kahekümne kahes erinevas linnas, alevikus ja külas. Uuringust selgust, et kodutarbijate vee-, soojuse- ja jäätmeveo kulud erinevad piirkonniti 3-kordselt. Kui näiteks Tallinna 1-toalise korteri omanik maksis jaanuaris tarbitud soojuse eest 99 eurot, siis samas seisukorras oleva, ja suurusega korteri omanik Tarbja külas maksis 250 eurot. Ka Konkurentsiameti kodulehel olevad andmed näitavad, et eelkirjeldatud ebavõrdsus on Eesti puhul „normaalne“. Riikliku järelevalve tingimustes on kodutarbijate soojusenergia hinnaerinevused 2,5-kordsed ja veeteenuse puhul lausa 4-kordsed.

Omanike liidu juhi Andry Krassi sõnul teeb eluasemekulude mitmekordne erinevus keeruliseks madalama sissetulekuga leibkondade hakkama saamise, määrates tervete asulate saatuse. „Ilmselgelt on monopoolsete ettevõtete hinnajärelevalve ja eluasemepoliitika ebaõnnestunud. Olukorra pööramiseks tuleb riigi poolt pakutavad toetused vastavusse viia kodutarbijate tegeliku vajadusega, milleks on ebavõrduse vähendamine. Paraku ükski tänastest Vabariigi Valitsuse poolt elluviidavast toetusmeetmest antud kriteeriumile ei vasta, vaid hoopis suurendab kodutarbijate ebavõrdust“, ütleb Krass.

Veesektorit tuleb korrastada, unustamata tarbijat

Eestis käiva veereformi üheks oluliseks teemaks on killustunud veevarustuse ja kanalisatsiooni sektori konsolideerimine ja efektiivsuse kasvatamine, kirjutab konkurentsiameti regulatsiooniteenistuse juhataja Külli Haab.

Elame maailma puhtaima õhuga riigis. Niisama hea kvaliteediga on ka meie joogivesi. Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime aastaraamat 2023 paigutab meie vee infrastruktuuri Euroopa Liidu 27 liikmesriigi hulgas 13. kohale ning maailmas 64 riigi seas oleme 29. kohal. Vee kättesaadavust on seejuures hinnatud väga kõrge lausa kümnenda kohaga ning piisavaid veevarusid 16. kohaga. See on suures osas tänu Eesti geograafilisele asukohale, aga enamgi veel on sellele kaasa aidanud kohalike omavalitsuste ambitsioonikad arengukavad, mida on vee-ettevõtjatel eurotoetuste toel õnnestunud ka ellu viia.

Eestis tegutseb täna üle 130 vee-ettevõtte, enamus mikroettevõtjad, kelle efektiivsusnäitajad (näiteks veekadu torustikes) varieeruvad. Eestist pindala osas 25 protsenti ja rahvaarvu mõttes kolm korda suuremas Horvaatias, kus täna tegutseb ligi 200 vee-ettevõtjat, plaanitakse vee-ettevõtjate arvu vähendada 41-ni. Nad teevad seda seepärast, et suurendada efektiivsust ning et tarbijale oleks tagatud mõistliku hinna ja hea kvaliteediga veeteenus ka tulevikus.

Täna erineb Eesti vee- ja kanalisatsiooniteenuse hind piirkonniti väga palju. Kui keskmine joogivee ja reovee tasu (koos käibemaksuga) on 4,22 €/m3, siis väikseim hind on 2,43 €/m3 ja suurim hind 6,64 €/m3 ehk erinevad 2,7 korda. Kui tulevikus ei toimu muutusi, kasvavad erinevused veelgi. Vee-ettevõtted on loomulikud monopolid, kelle opereerida on taristu, mida ei ole majanduslikult otstarbekas dubleerida. See tähendab, et tarbijatel ei ole võimalik teist teenuse osutajat valida isegi juhul, kui ettevõtja kulutused ja sellest tulenevalt vee hind on väga kõrge. Samas me ju ei kujuta oma elu ette ilma veeta. Aga kas saaks ka teisiti?

Kuidas veeteenuse hind täna kujuneb?

Eestis toimub veehinna regulatsioon ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse alusel, mis ütleb, et hind peab katma põhjendatud kulud ning tagama põhjendatud tulukuse ettevõtja investeeritud varadelt. Veeteenuse hindade arvutamise aluspõhimõtted on sarnased Eesti teiste reguleeritud teenuste hindadega nagu näiteks küte ja elektrivõrk.

Investeeringud ja nende maksumus on üks oluline hinnakomponent. Siin tulevadki mängu riik toetuste andjana ja kohalikud omavalitsused, kes kinnitavad ja kontrollivad vee-ettevõtjate investeeringute vastavust ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukavadele. Hetkel kehtiva regulatsiooni järgi ei võeta energeetika- ega ka veesektoris eurotoetuste arvelt teostatud investeeringuid teenuse hinnas arvesse. Analoogset põhimõtet kasutatakse ka teistes ELi riikides, näiteks Lätis, Leedus ja Horvaatias.

Veereform ja isemajandavad vee-ettevõtjad

Eestis on käima lükatud veereform, mille raames käib hetkel veemajanduse sektori teekaardi koostamine, eesmärgiks on selgitada välja valdkonna hetkeolukord, pakkuda välja erinevad stsenaariumid veereformi läbiviimiseks ning tuua veemajandusega seotud osapooled ühise laua taha. Teekaart valmib 2025. aasta teiseks pooleks ning projekti läbiviimist toetab Euroopa Komisjon tehnilise toe instrumendist. Selle protsessi üheks oluliseks teemaks on killustunud veevarustuse ja kanalisatsiooni sektori konsolideerimine ja efektiivsuse kasvatamine.

Suure osa vee-ettevõtjate võimekus eurotoetusteta jätkuinvesteeringuid teha on piiratud, nagu on piiratud ka nüüdisaegsete seadmete hooldamiseks kvalifitseeritud tööjõu leidmine. Üheks lahenduseks võiks olla väiksemate vee-ettevõtete liitumine suuremate ja tihedama asustuspiirkonnaga ettevõtetega. Näiteks Narva ja Narva-Jõesuu linnade puhul oleks erinevate veehindade kehtestamisel Narva-Jõesuus hind kallinenud keskmiselt 44 protsenti ja Narva linnas viis protsenti, kuid ühise hinnaga ja mastaabiefekti mõjul muutus hind keskmiselt seitse protsenti.

Eesmärgiks tuleb seada mõistlik hind tarbijale ja üldine kasu ühiskonnale

Eesti veesektor vajab jätkusuutlikkuse tagamiseks korrastamist, see on päevselge. Samas ei tohi suures reformimise tuhinas ära unustada tarbijat. Veereformi eesmärgid ja tulemid peavad eelkõige teenima tarbija huve, et joogivee kvaliteet oleks hea ja veehind mõistlik ka edaspidi.

Eesti veehind on täna alla kahe protsendi leibkonna sissetulekust. OECD arvab, et mõistlik veehind võiks jääda kolme kuni viie protsendi vahele leibkonnaliikme sissetulekust. Künnis viis protsenti, mis rahaliselt tähendaks vee hinda 21 €/m3, oleks ligi viis korda tänasest keskmisest kõrgem. Sellises mahus hinnatõus, kui seda Eesti osas kaaluda, peab olema vägagi põhjendatud, ja kui sektori ümberkorraldamisega on võimalik seda vältida või oluliselt leevendada, siis peaksid kõik turuosalised nagu ka poliitikakujundajad selle poole püüdlema.

Konkurentsiamet on sellel teekonnal koostööpartneriks kõikidele sektoris tegutsevatele ettevõtjatele, kohalikele omavalitsustele ja ministeeriumile. Näiteks on hinnametoodikas võimalik rakendada stiimuleid vee-ettevõtjatele, kes panustavad kuluefektiivsuse saavutamisele või ergutada tarbijaid vett teadlikumalt tarbima.

Eesti Omanike Keskliit esitas seisukohad kavandatavate maamaksuseaduste muudatuste suhtes

Regionaal- ja põllumajandusministeerium saatis 15.03.2024 arvamuse avaldamiseks maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eesti Omanike Keskliit esitas eelnõu osas omapoolsed seisukohad.

Kaasamisest
Eelnõu saanud organisatsioonid tänavad ministrit arvamuse avaldamise võimaluse eest. Samas
juhivad allakirjutanud tähelepanu, et mitmele olulisele maamajanduse organisatsioonile on teavitus
jäetud saatmata hoolimata nende liikmete otsesest puutumusest eelnõu reguleerimisvaldkonnaga.
Nii on näiteks ignoreeritud Eestimaa Talupidajate Keskliidu ja Eesti Erametsaliidu kaasamist.
Palume edaspidi ka neid organisatsioone maaomanikke puudutavatest eelnõudest teavitada.
Tähelepanuväärne on kooskõlastamiskirjal sisaldunud märge, et „sisus on poliitikud kokku
leppinud. Eelnõu on kiireloomuline ja peab lähiajal jõudma kooskõlastusringile“. Tegemist oleks
nagu viitega juba otsustatud küsimusele ja signaaliga kirja saanud isikutele, et sisulisi seisukohti
ministeeriumi poolt ei oodata. Leiame, et sellise eelpositsiooni kujundamine devalveerib
huvirühmade sisulist kaasamist ja ei ole kooskõlas hea õigusloome tavadega. Eelnõu saatmise
mõte peaks olema sisuliste ettepanekute kogumine eelnõus käsitletava probleemi osas.

Maamaksu tõusupiiri kaotamine

2022 aastal viidi läbi maade korraline hindamine, mille tulemusena on oluliselt kasvanud
maamaksu arvestamise aluseks olev maa maksustamishind. Maaomanikele tähendab uus olukord
üldjuhul märkimisväärset maamaksu tõusu.
Maa hindamise seaduse, maamaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse ettevalmistamisel
kinnitati maaomanike esindusorganisatsioonidele korduvalt, et maamaksu liigse tõusu osas ei ole
muretsemiseks põhjust, kuna seadusesse kirjutatakse maamaksu tõusu piirang – mitte rohkem kui
10% aastas. Sellist kavatsust on rahandusministeeriumi esindaja artikliga ERR portaalis ja
ministeeriumi kodulehel ka kirjalikult avalikkusele kinnitatud – ühegi maaomaniku maks ei saa
kerkida rohkem kui 10% aastas.
Hetkel kehtiv maamaksuseadus ei näegi ette maamaksu tõusu rohkem kui 10 protsenti aastas.
Eelnõu menetlemisel, mil omanikke rahustati maksutõusu ülempiiri kehtestamisega, ei mainitud
kordagi omavalitsusele antavat õigust seda piiri ületada. Maksutõus viidi ellu koos maaomanikele
antud lubadusega iga-aastast maksutõusu ohjata. Nüüd oleks eriti sõnamurdjalik tühistada
maksutõusu ülempiir, aga jätta jõusse maksutõusu võimaldanud seadusemuudatus ja toimingud.
Maamaksu kui ühe riikliku maksu suurenemine kümnendiku võrra aastas (ja mitmete järjestikuste
aastate jooksul) on niigi ebaproportsionaalne. See mõjub tootmissisendite kasvu kaudu pärssivalt
põllumajandustootjate konkurentsivõimele ning püsikulude suurendamise teel negatiivselt
metsaomanike võimele panustada metsakasvatusse. Maaomanikud ja -ettevõtjad ei ole selles
süüdi, et riik pole maid korraliselt hinnanud või et kohalike omavalitsuste tulubaas on madal.
Selliste probleemide lahendamise panemine ühe ühiskonnagrupi õlgadele ei ole õiglane.
Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et „eelnõu eesmärgiks on suurendada KOVide
finantsautonoomiat ja anda KOVidele rohkem paindlikkust kohalikul tasandil maksude
kehtestamiseks. KOVidele tulubaasi kasvu potentsiaali tekitamiseks on vaja suurendada võimalust
ise otsustada maamaksumäärade, aastase maamaksu kasvu ja maksusoodustuste üle“. Samas
selgitatakse justkui maaomanikke rahustada püüdes, et KOVi tasandi maksuautonoomia
võimaldab kogukonnal leida tasakaalu teenuste taseme ja maksudega panustamise vahel.
On äärmiselt väheusutav, et maamaksu tõusu piiri kaotamine ei tähendaks enamuse omavalitsuste
puhul maamaksu tõstmist maksimaalsele tasemele. Senine praktika kinnitab, et pigem kasutavad
KOV-id seadusega antud võimalusi täies mahus.
Rahandusministeeriumist saadud andmetel ei kasutanud 2023. aastal 79 KOV-ist ainult 12
omavalitsust võimalust metsamaa maamaksu maksimaalses määras küsimiseks (tol hetkel 2,5%
maksustamishinnast). Seejuures oli nende 12 hulgas omavalitsusi, kes määrasid maksumääraks
seaduses toodud maksimumtasemele väga ligilähedase määra (nt Anija ja Tartu vald 2,4%, Tori
vald 2,3%). Rõhuv enamus omavalitsusi küsib maamaksu seadusega lubatud maksimaalses mahus.
Viide KOV-i paindlikkusele maksumäära kehtestamiseks tähendab päriselus valdavalt
maamaksumäära kehtestamist seaduses toodud maksimaalses ulatuses. Kindlasti toimuks
maamaksu tõstmine maksimaalsele tasemele rahalistes raskustes olevates omavalitsustes.
Rõhutame, et maaomanikud ei pea omavalitsuste ebaprofessionaalsest juhtimisest tekkinud
probleeme kinni maksma.

Eelnõu mõjud maamajandusele
Metsanduses tooks eelnõu sellisel kujul vastu võtmine kaasa:
➢ raietegevuse aktiivsuse kasvu lähtudes mitte metsakasvatuslikest vajadustest, vaid omanike
finantsseisust. Kui omandi haldamine muutub kulukaks, suunab see metsaomanikke
vaatama rohkem metsa kui kohest rahavoogu pakkuvat majanduslikku ressurssi, mille abil
katta maksukoormuse tõusu tõttu lisandunud kulud.
➢ metsaomandist loobumise (väike)metsaomanike puhul. Aastaid on tulumaksuseadus
suunanud omandireformi käigus metsaomanikuks saanud isikuid omandist loobumise
teele – tagastatud maa esmakordne võõrandamine on olnud tulumaksuvaba, kuid metsa
majandamisest saadud tulu on maksustatud tulumaksuga. Alles 2020. aastal muudeti
tulumaksuseadust selliselt, et ka raieõiguse ja metsamaterjali müügil rakendub
tulumaksusoodustus. Tulumaksuseadus ei motiveeri enam metsamaa ära müümist.
Tulemused on ka praktikas näha – metsamaa müümine füüsiliste isikute poolt on
vähenenud (Maa-ameti andmetel on 2023.a. võrreldes tulumaksuseaduse eelse ajaga
langenud füüsiliste isikute poolt müüdud metsamaa pindala ligi kaks korda). Nüüd
tahetakse maamaksuseadusega maaomanikele anda uus signaal – kes omandit kõrgete
maksude tõttu pidada ei suuda, müügu ära. Suuremat finantsvõimekust omav
rahvusvaheline kapital on aga ostuvalmisolekuga ootamas.
Põllumajanduses tooks eelnõu sellisel kujul vastuvõtmine kaasa:
➢ tegelikele põllumajandustootjatele maa rendihinna kasvu, kuna maa omanikel on võimalus
maksukoormuse tõus rendihinda edasi kanda. See mõjutab põllumeeste majanduslikku
hakkamasaamist, aga annab ka tõuke toiduainete kallinemiseks.
➢ ÜPP positiivse mõju vähenemise, kuna maamaksu tõus neelab osaliselt need toetused,
vähendades sellega majanduslikku leevendust, mida hektaripõhised toetused peaksid
põllumajandusettevõtetele pakkuma, ning suurendades põllumajandustootjate rahalist
koormust.
➢ põllumajandustootjate tehtud pikaajaliste investeeringu- ja ettevõtlusotsuste veelgi
keerukamakas muutmise, kuna puudub õiguskindlus ja prognoositavus sektoris.
Üldisemas vaates annab eelnõu ränga hoobi maaettevõtjate õiguskindlusele. Maaomanikele antud
maamaksu tõusu piirangu lubadust sisaldanud Maa hindamise seadus, maamaksuseadus ja teiste
seaduste muutmise seadus võeti vastu alles kaks aastat tagasi. Riigi poolt sellise kiirusega lubadusi
jalge alla tallates kaob ettevõtjatel vähemgi usaldus, et nende tegevust mõjutav õiguslik raamistik
mõistliku ajaperioodi kehtiks.
Lisaks märgime, et eelnõu seletuskirjas on välja toodud: „Maksimaalsete lubatud maksumäärade
ülempiiri kehtestamisel tuleb silmas pidada, et maamaks koostoimes ülejäänud maksudega ei
hakkaks takistama maa kasutamisest mõistliku tulu saamist.” Ootame mõjuanalüüsi, mis lähtuks
põllumajandustootja/metsaomaniku (maa tegeliku kasutaja) vaatest, mis on reaalne kulu, mis
muudatusega kaasneb. Näeme, et maade kasutamise osas tekib n.ö. kihistumine, kus häid maid
tahetakse, kehvad maad jäävad ilmselt pangale, kuna müüa ei õnnestu, sest keskmine maamaks on
kõrge, aga tegelikkuses maal väärtust ei ole. Lisaks suurendab see probleeme keskkonna- ja
kliimaeesmärkide täitmisel. Tootmissisendite hind tõuseb veelgi, mis tuleb maaomanikul tagasi
teenida ning seda saab teha vaid väga intensiivse tootmisega viljakal mullal. Lisame näite:
Maatulundusmaa, 25,44 ha (haritav maa), maa maksustamishind: 134 808 eurot. Tegelik (st. ilma
kaitsemehhanismi rakendamata) maamaks: 674,04 eurot. 2024. aasta maksuteate suurus: 210,99
eurot. 2025. aasta maksuteate suurus: 316,49 eurot (rakendub kaitsemehhanism, tasumisele
kuuluv maamaks suureneb 50%).

Kodualuse maamaksu kaotamine
Kodualuse maamaksu vabastus kehtib Eestis 2013. aastast. Äsja, 1. jaanuaril 2024 laiendati seda
liitsihtotstarbega kinnistute elanikele. Kodualuse maa maksuvabastuse üle-riigiline kaotamine ja
selle küsimuse andmine omavalitsuste otsustada on riigi poolt sõnamurdlik käitumine.
Kodualuse maamaksuvabastuse kaotamine ei olnud valimisdebati teema ja isegi koalitsioonileping
ei sõnasta sellist eesmärki. Tekib olukord, kus kodualuse maamaksu vabastus ei ole kuidagi
tagatud, vastutus ja kiusatus lükatakse omavalitsuse kaela ning tekib täiesti teine olukord algse
maksuvabastuse ideega. Kui eelnõu näeb seda võimalikku kohaliku volikogu kehtestatavat
soodustust vähekindlustatute abistamise võimalusena, siis üleriigilise ühetaolise maksuvabastuse
idee oli tähtsustada kodu. Kas ühe omavalitsuse kodud peaks olema kuidagi vähem väärustatud
kui teise – ühes kehtib maksuvabastus ja teises ei kehti? Inimesed on oma kodualuse maa riigilt
välja ostnud ja kodu ei peaks täiendavalt maksustama.
Eelnõu kohaselt on muudatuse mõju suur ja puudutab 520 000 omanikku. Eestlaste kodud on
remondivõlas ja ootavad massiliselt renoveerimist energiatõhusateks, kodukulud on muutunud
väga kõrgeteks, omanikke koormatakse avalike teede korrahoiukohustusega. Koduomanike
täiendav sõnamurdlik maksustamine raskendab nende olukorda veelgi. Me ei saa lubada olukorda,
kus eakas majaomanik peab tasuma maamaksuks mitme kuu pensioni või ujutavad tuhanded
pensionärid omavalitsused üle täiendavate maksuvabastuste taotlustega.
Pindalapõhine maksuvabastus tuleb võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt üleriigiliselt säilitada
ja tagada, et elamumaa maamaks ei saaks ühelgi juhul tõusta aastas rohkem kui 10%, nagu oli
kokku lepitud. Samuti ei ole vastuvõetav eelnõu põhimõte, mille kohaselt toimub kodualuse maa
maksustamine igal juhul, kui jooksval aastal ei ole volikogu soodustuse määra otsustanud.
Koduomanikul peab olema tagatud kindlus, et juba antud soodustused kehtivad seni, kuni neid
pole muudetud.

Ettepanekud eelnõu muutmiseks
Eelnevalt selgitatud põhjustel peab enne maamaksu tõusu seadusesse kirjutatud leevenduste
lubadus jääma kehtima vähemalt maamajandustootjatele (põllumehed, erametsaomanikud).
Seetõttu teeme ettepaneku:

  1. Muuta eelnõu selliselt, et säilitatakse maamaksu tõusu piirmäär mitte rohkem kui 10%
    aastas.
  2. Alternatiivselt: kui ettepanekut nr 1 ei arvestata, muuta eelnõu selliselt, et mitte rohkem
    kui 10% aastase tõusu piirmäär jääks kehtima maatulundusmaa osas.
  3. Võtta eelnõust välja p. 13) s.o kodualuse maa senise maksusoodustuse süsteemi
    kaotamine.
    Juhul kui meiepoolsed ettepanekud jäävad arvestamata, on õiglane loobuda ka tehnovõrkude- ja rajatiste
    talumistasu suurenemise piirist, mis seadustati samuti Maa hindamise seaduse, maamaksuseaduse ja teiste
    seaduste muutmise seaduse vastu võtmisega. Ääretult ülekohtune oleks võtta maaomanikelt ära neile
    lubatud soodustus, aga neile tehnovõrkude talumise eest makstava kompensatsiooni õiglasemaks
    muutumist takistav piir paika jätta. Riigi selline käitumine kahandaks märgatavalt riigi poolt seadusloome
    protsessis tulevikus antavate lubaduste tõsiseltvõetavust.

Omanike liit seisab kaugkütte klientide taskukohase hinna eest

Paide linnas asuva Tarbija kaugküttevõrgu juhtum, mille hinnad ületavad teiste Paide linna kaugküttevõrkude hindu pea kaks korda, on tüüpiline röövkapitalisti stiilinäide. Soojamonopol lüpsab tarbijat nagu jõuab, teades väga hästi, et tänu linnavolikogu seljatagusele on soojatarbijatel vaid kaks valikut – maksta end vaeseks või jätta oma elukoht maha. Et elukohast ilmajäämine ei tähendab meie kliimavöötmes surma või vaestemaja uksele koputamist, siis valib enamus elanikke maksmise, lootuses, et kuskilt abi lõpuks saabub. Tarbja küla elanikud on lootnud röövelliku hinna vastu abi nii Paide linnavalitsusest, Konkurentsiametist, kuid on astunud ka ise samme kortermaja soojatarbimise vähendamiseks. Samas ei usuta enam ammu NR Energy OÜ lubadusi, mille juhtide küünilisuse näiteks on hiljutine väide, et tänu amortiseerunud soojustrassile on Tarbjal sooja hind madalam.

Tarbija korteriühistutele korrashoiuteenuseid pakkuv haldusfirma on Tarbja kaugküttevõrguga seotud probleemidest Paide omavalitsusjuhtidele rääkinud viimased kaheksa aastat. Probleemile sisulise lahenduse leidmise asemel on linnajuhid tegelenud tüüpilise mitte kuhugi viiva menetlusega, kirjade kirjutamisega ja soojamonopoli sisutühjade lubaduste ja vabanduste ärakuulamisega. Tänaseks on aga Tarbja elanike jaoks aeg ja kannatus lõppemas, sest kolm Tarbija korterelamut on alustanud terviklikku rekonstrueerimist. Tulemuseks on olukord, kus amortiseerunud kaugküttetrassi soojakadude eest hakkavad proportsionaalselt rohkem maksma renoveerimata elamud. Ja ka iga järgmise korterelamu renoveerimisel ei toimu soojusenergia kokkuhoidu, vaid trassi soojakadude ümberjaotumist. Soojatootjale enda jaoks pole selles probleemi, sest Paide Linnavalitsuse tegevuse(tuse) toel puudub äririsk ja ka „õiglase“ hinna eest saab vastutuse lükata Konkurentsiametile.

Kuna kliimasäästmisele panustamist, hoonete energiatõhususe parandamisele kaasa aitamist või kaugküttevõrgu efektiivset majandamist on NR Energy OÜ-lt ilmaselgelt palju oodata, siis ei saa Tarbja elanikele taskukohase kaugküttelahenduse otsimisel sellele ettevõttele lootma jääda. See ei ole ka vajalik kuna kohalikul omavalitsusel on ulatuslikud võimalused, aga ka kohustus end kehtestada. Eeskujudena omavalitsustest, mis oskavad soojamajanduses heaperemehelikkust väärtustada ja tarbijahuvisid tõhusalt kaitsta on näiteks Paide naabrid Järva vald, Türi vald ja Tapa vald. Loodan, et Paide linnajuhid ka nõu saavad, sest järgmist 8-aastast „menetlust“ Tarbja korterelamud üle ei elaks.

Andry Krass

Eesti Omanike Keskliidu juhatuse esimees