Teisipäeval, 3. detsembril kuulutati Rahvusooper Estonia Valges saalis välja konkursi võitjad. Omanike liit premeeris tänavu Loona ja Rain Mansbergi, kes on Nõmmel asuvas juugendmajas kodu luues püüdnud säilitada võimalikult palju algupärast, näiteks eestiaegse kalasabaparketi ning vanad glasuurpottidest ahjud, mis on uuesti üles laotud. Ka aknad on taastatud originaalid.
Omanike liidu välja pandud preemia 1000 eurot andis üle liidu juhatuse liige Ivo Lambing.
21. novembril toimus Eesti Omanike Keskliidu üldkogu. Liidu 30.tegutsemisaasta täitmise puhul valiti üldkogu poolt auliikmeteks Urmas Reinsalu ja Priidu Pärna, kelle juhtimisel sai Eesti Omanike Keskliidust Eesti suurim kodanikuühendus. Varasemalt on auliikmeteks valitud liidu esimene juht Jüri Estam ning asutajaliikmed Harri Leppik ja Peeter Ploompuu. Üldkogul täienes ka 23-liikmelise volikogu koosseis, mille uuteks liikmeteks valiti tunnustatud mikrobioloog Kai Künnis-Beres, Ohutusjuurdluse Keskuse juht Märt Ots, Kinnisvara Korrashoiu Liidu juhatuse esimees Heikki Lind ja Põhja-Harju Koostöökogu juhatuse esimees Arno Kannike. 2025 aastast alates hakkab üldkogu otsusel kehtima liikmemaks 25 eurot aasta kohta.
Omanike liidu tänasest tegevusest andis ülevaate juhatuse esimehe Andry Krass, kelle sõnul astub liidu liikmeks keskmiselt 10 koduomanikku kuus, mis näitab, et omanike vajadus huvikaitse järele ei ole ka tänasel päeval kuhugi kadunud. Oma kõnes märkis omanike liidu juht, et kui 30 aastat tagasi tuli õigusjärgsete omanikel võidelda oma õiguste tunnustamise eest, siis on tänase liidu tööpõllul monopolide hinnakujundus, omandiõiguse piirangute hüvitamine, varjatud maksustamine, rohepööre ja sellega seotud reformid. „Nii laiapõhjalist huvikaitset saab teostada vaid tugeva liikmeskonnaga organisatsioon, mida Eesti Omanike Keskliit kahtlemata ka on“, ütles Krass.
Eesti Omanike Keskliitu kuulub 2024. aasta seisuga 42 761 liiget. Liidu igapäevatööd juhib 6-liikmeline juhatus, mida toetavad 23-liikmest koosnev volikogu ja erialatoimkonnad. Lisaks huvikaitsele tegeleb liit ka oma liikmete juriidiline nõustamisega ja kodanikualgatusportaali www.petitsioon.ee haldamisega. Liidu aasta eelarve on keskmiselt 60 000 eurot, millest 80% laekub liikmemaksudest ja 20% ulatuses annetustest.
Korterelamute põhjalik renoveerimine on paljude koduomanike jaoks hädavajalik samm, mis mitte ainult ei suurenda energiatõhusust, vaid tõstab ka elukvaliteeti. Viimase kahekümne aasta jooksul on Eesti koostöös Euroopa Liiduga panustanud korterelamute arengusse ligi kaks miljardit eurot. Tänaseks on Eestis riigi ja Euroopa Liidu nn „kes ees see mees“ renoveerimistoetuste abil korrastatud ligi 1600 kortermaja. Samas tervelt 14 000 on endiselt renoveerimise ootel, mis eeldab veel täiendavalt 20 miljardi euro suurust toetuseraldust. Sellise summa leidmine ei ole tänase Eesti eelarve seisu juures realistlik ega ka mõistlik.
Eesti Omanike Keskliit on mitmel korral juhtinud tähelepanu asjaolule, et kiiruse peale toetuse jagamine, kus toetamisel pole otsustav koduomanike vajadus, vaid murdosa sekundid, ei ole eetiline. Nii tõrjutakse kõrvale need koduomanikud, kes on majanduslikult nõrgimas seisukorras. Eelkõige kuuluvad riskigruppi madala sissetulekuga leibkonnad, väikesed korteriühistud ning madala kinnisvara väärtusega piirkondades asuvad korteriühistud. Lähtudes eeltoodust on omanike liit teinud Vabariigi Valitsusele ettepaneku muuta toetuse jagamise põhimõtteid nii, et eelisseisundis oleksid need korteriühistud, kelle jaoks korterelamu renoveerimine on keskmiselt raskem. Paraku ei ole selle ettepanekuga arvestatud, ning nii eelistab valitsus anda toetust pigem nendele, kes seda ei vaja, tehes seejuures kõik, et toetusest ilma jätta need koduomanikud, kes seda tegelikult vajavad.
Kui näiteks 10.05.2023 toimunud korterelamute toetusvoorus võttis Vabariigi Valitsus viimasel hetkel võimaluse saada toetust korteriühistutel, milles asuvad vähekindlustatud peredele mõeldud kohaliku omavalitsuse elamispinnad, siis 28.10.2024 toimuvas toetusvoorus kostitab valitsus nõrgemaid ühistuid kolme ebameeldiva üllatusega. Esiteks on väikesed ühistud määratud kõige madalama, neljanda prioriteetsusega toetuse saajate hulka (tagapool suurtest-, naabruspõhiselt renoveerivatest-, muinsuskaitsealadel asuvatest- ja tehaseliselt renoveerivatest ühistutest), kellel tuleb hierarhias kõrgemal olevatest ühistutest alles jääva toetuse eest teiste „lihtsurelikega“ kiiruse peale võistelda. Teiseks tuleb paljudel väikeühistutel täita konkurentidega võrreldes rohkem taotluse välju, mis võtab aega ja paneb neid nõrgemasse konkurentsiolukorda. Kolmandaks ei kaitse valitsus väikeühistuid toetuse esitamise teenust pakkuvate andmesisestajate eest, kes on suutelised täitma toetuse avalduse tavainimesest kümme korda kiiremini, ning kes eelistavad suuremaid ühistuid, kuna nendelt saadav teenustasu on suurem.
Eesti Omanike Keskliidu juhatuse esimehe Andry Krassi sõnul ei ole kahtlust, et Eesti eluaseme valdkond on teinud tänu Euroopa Liidu abile läbi suure arengu. Tema sõnul ei saa aga mööda vaadata arenguga kaasnenud eetilisest probleemist, sellest, et Vabariigi Valitsus on renoveerimistoetuse tingimused sätestanud nii, et nõrgemal elujärjel koduomanike majanduslik olukord või eluaseme kvaliteet pole paranenud. „Probleemi lahendamiseks tuleb renoveerimistoetuse sihtgruppi vähendada tasemeni, kus renoveerimistoetust jätkub kõigile (sihtgrupis olevatele) koduomanikele ning toetuse taotlust esitades pole vaja kiirustada“, ütles Krass.
Eesti Omanike Keskliit vaatab hämminguga kommunaalpoliitikute sõnapidamatust Tallinnas. Kui linnavõimu koalitsioonileping lubab kindlas kõneviisis, et kinnistuomanikud vabastatakse linna kõnniteede talvisest hooldusest, siis talve hakul on kevadised lubadused sulanud kui lumi ja linnajuhid otsivad vabandusi, miks seda teha ei saa, kuni selleni, et kõigi kõnniteede hoolduse ülevõtmist polevatki lubatud. Kui Tallinnas on üle 1000 km kõnni- ja rattateid, siis leida lisaraha vaid ca 50 täiendava kilomeetri hooldamiseks, on lati alt läbi jooksmine, mida valijad saavad mäletama.
Füüsilise sunnitöö kohustuse panek tehnikaajastul omanikele on ajast ja arust. Kõnniteede sellise hoolduskorraldusega ei ole rahul ei linnaelanikud ega -juhid. Ilmaolude muutlikkus ei luba eraomanikel oma elu planeerida ja kodust pikemalt lahkuda, füüsiline töö või teenuse palkamine käib paljudel eakatel kinnistuomanikel üle jõu, tiheda lumesaju korral ei saaks omanik töölegi minna. Selline koormis on oluline sekkumine isiku eraellu ning vabadusse seda ise kujundada.
Linnade ja Valdade Liidu 2022.a. läbiviidud küsitluse kohaselt omavalitsustest ca 65% korraldab ise oma territooriumil avalikult kasutatavate kõnniteede hooldust. Seda kummalisem on, et Eesti suuremad ja jõukamad omavalitsused, Tallinn ja Tartu ei suuda või ei taha oma vara korrashoidu ise korraldada.
Omanike Keskliidu esimehe Andry Krassi sõnul eksisteerib Tallinnas olukord, kus ehitusseadus ja heakorraeeskiri panevad kõnniteede talvise hoolduse üheselt kinnistuomanikele, samas omavalitsus on suurel osal kinnistuomanikelt selle kohustuse ära võtnud, kuna hooldab üle poole oma kõnniteedest ise. Sellega on loodud omanike ebavõrdse kohtlemise olukord, kus osad kohustatud omanikud ei pea oma õigusaktidega pandud kohustust täitma ja säästavad sellega aega ning vahendeid. Põhiseaduse kohaselt peab isikuid kohtlema seaduse ees võrdselt ning kõnniteede hoolduse 100% ülevõtmine ei ole seetõttu pelgalt omavalitsusjuhtide kaalutlusotsus. Mõõname, et seda võib teha linnaosade kaupa ja mitme aasta jooksul, kuid siht peab olema selge ja sõna tuleb pidada. Raha ei tule tõesti seinast, kuid kõnniteede hoolduseks vajaminevad summad saaksid perspektiivis laekuda kasvava maamaksu arvelt.
19.septembril toimunud Eesti Omanike Keskliidu volikogul arutati Eesti energiapoliitika üle tarbijate vaatepunktist. Ettepanekuid esitasid volikogu liikmed energeetikaekspert Arvi Hamburg ja energeetikainsener Villu Pella. Lisaks kõneles külalisena Energiasalv Pakri äriarenduse juht Mario Vee. Arutelude tulemusel võttis volikogu järgmised seisukohad:
1. Riigi poolt taastuvelektri tootjatele antavad pikaajalised turu- ja hinnagarantiid on tarbijatele üle jõu käiv koormis. Tuuleelektri subsideerimine eeldab kõigi turuosaliste, eelkõige tarbija huvide arvestamist.
2. Tuleb eelistada kodumaist elektritootmist ja toetada vaid sellist taastuvenergia toodangut, mis jääb Eesti tarbimisvajaduse piiresse (vt lisatud graafikut). Selleks tuleb taastuvenergia lahenduste ja võimalike subsiidiumide valikul hinnata muuhulgas tootjate võimekust tagada tarbija vajadustele vastav elektrivarustus ka siis, kui ilmastiku olud taastuvelektri tootmist ei soosi. Tuleb välistada, et Eesti tarbijad maksavad Eestist välja müüdud elektrile peale.
3. Eesti elektritarbija ei ole suuteline võtma enda kanda tuuleparkide investorite investeerimisriske, katma elektrivõrgu ümberehituse- ja elektrisüsteemi tasakaalustamiseks vajalikke kulusid. Oluline on probleemide lahendamisel lähtuda tervikpildist. Kuna taastuvenergia on oma olemuselt volatiilne, tekib 2030. aastaks seatud eesmärkide täitmisel Eestis energia ülejääk, mille salvestamine võimaldaks vähendada kulutusi varustuskindlusele. Oleme arvamusel, et hind on varustuskindluse lahutamatu osa, mistõttu on elektrisüsteemi tasakaalus hoidmiseks kõik paindlikkusteenused vajalikud. Nende kasutamise ulatuse peab määrama elektri soodsaim koguhind lõpptarbijale.
4. Elektrisüsteemi peab käsitlema ühtse tervikuna, arendades tema kõiki funktsioone eesmärgiga tagada tarbija ootustele ja võimalustele vastav elektrihind, nõutav varustuskindlus ja aktsepteeritavad keskkonnamõjud. Arvestades, et kõik piirangud väljenduvad tulevikus kuluna tarbijate elektriarvetel, peab iga konkurentsi takistav kitsendus olema selgelt põhjendatud. Ei tohi kehtestada piiranguid, mis ei lähtu tarbijate huvidest. Näiteks meretuuleparkidele eraldi hangete korraldamine, kus meretuul ei pea maismaa parkidega konkureerima. Tarbijale ei ole oluline mitte energia tootmise asukoht – kas tootmine toimub maal või merel – vaid see, kus saab toota energiat soodsamalt ja tarbimisvajaduse piires.
Eesti Omanike Keskliidu volikogu esimehe Heiki Hepneri sõnul jääb Vabariigi Valitsuse senistest otsustest mulje, et tarbijate rahakott on põhjatu. Selle väärarusaama tingimustes tuleb omanike liidul võtta senisest aktiivsem roll tarbijate huvide eest seismisel.
17. septembril osalesid EOKL juhatuse esimees Andry Krass ja juhatuse liige Ivo Lambing Kultuuriministeeriumis muinsuskaitseseaduse järel hindamises ja tegid terve rea ettepanekuid, kuidas seda seadust paremaks teha. Kui 10 aastat tagasi muinsuskaitse reformiga pihta hakati, räägiti loosunglikult, et muinsuskaitse peab näoga omaniku poole pöörama. Kohtumisel pidime tõdema, et sisuliselt seda toimunud ei ole ja omaniku vaatest pole 2019 a jõustunud seadus midagi paremaks muutnud. Kui omaniku käed on seotud ja omandipiiranguid ei hüvitata, siis ei säili ka kultuuripärand. Põhiseaduse kohaselt lasub siin vastutus riigil. Kui Kultuuriministeeriumil on soov olukorda muuta, siis tuleb hakata kultuuriväärtuslike ehitiste omanike arvamusega arvestama.
17.september: Juhatuse liige Indrek Veso osales kohtumisel Riigikogu Keskkonnakomisjonis, kus peamisteks teemadeks oli Kliimaministeeriumi soov võtta 30% maismaad kaitse alla. Veso tegi ettepaneku arvestada 30% sisse ka kohalike omavalitsuste poolt rohevõrgustiku aladele kehtestatud raiepiirangutega maad. Keskkonnapiirangutega hõlmatud maade vahetuse osas juhtis Veso tähelepanu, et kui kohalike omavalitsuste raiepiirangud piiravad maa sihtotstarbelist majandamist, siis on omanikul õigus nõuda maade vahetust. Samas LKS eelnõu kohaselt omanik riigiga looduskaitsealuste maade maade vahetust teostada ei saa. Seetõttu taotleb EOKL maade vahetuse piirangu LKS eelnõust välja jätmist.
19.september: Toimus EOKL volikogu, kus oli põhilisteks päevakorrapunktideks koduomanike huvikaitse seoses elektrituru arengutega ning kliimaseaduse arutelu. Volikogu liikmed tegid otsuse, et Eesti Omanike Keskliit peab võtma senisest aktiivsema rolli elektrienergia tarbijate õiguste kaitsmisel seoses taastuvenergia valdkonnas toimuvate arengutega. EOKL avaldab otsusega seoses 24.septembril ka pressiteate, mille edastame eraldi.
19.september: EOKL juhatuse esimees Andry Krass andis Tallinna Kõrgemas Tehnikakoolis loengu ehitiste omanike õiguste ja kohustuste teemal.
23.september: EOKL juhatuse esimees Andry Krass andis Vikerraadio hommikuprogrammis kommentaare kavandatava kaugküttereformi teemal. Krassi intervjuud on võimalik järel kuulata siin: https://vikerraadio.err.ee/1609448902/vikerhommik-kirke-ert-ja-taavi-libe/9d0c2b64a54bf068c0623a24853bb866
23.september: EOKL juhatuse esimees Andry Krass osaleb Kliimaministeeriumi veereformi juhtgrupi koosolekul
27.september: Andry Krass annab Järvamaa Kutsehariduskeskuses loengu ehitiste ehitiste omanike õiguste ja kohustuste teemal
Siin on ülevaade lähiaja olulistest tegevustest ja sündmustest Eesti Omanike Keskliidus:
Parimate soovidega,
Eesti Omanike Keskliit
Kliimaministeerium kavandab veereformi, mille eesmärk on ohjata veehinna tõusu ja tagada vajalikud investeeringud ning joogivee kvaliteet ka peale Euroopa Liidu toetuste lõppemist. Ühe aluspõhimõttena otsustas reformi juhtrühm määrata veeteenusele hinnalae, mille kohaselt vee hind ei ületaks tulevikus 2% Eesti madalaima sissetulekuga maakonna leibkonnaliikme sissetulekut. Veereformi ettevalmistamist toetab Euroopa Komisjon.
Kliimaministeeriumi merenduse ja veekeskkonna asekantsleri Kaupo Lääneranna sõnul annab otsus raamistiku veereformi ettevalmistavatele tegevustele. „Veereformi eesmärk ei ole jõuda 2% piirhinnani, vaid kindlustada, et potentsiaalne hinnatõus tulevikus jääks sellest allapoole,“ kinnitas Läänerand, lisades, et praegu moodustavad Eesti keskmise leibkonna kulutused kraaniveele ja kanalisatsioonile 1,1% sissetulekust. Võrdluseks Maailmapanga ja OECD hinnangul on mõistlik veehinna tase kuni 3-5 % leibkonna sissetulekutest, mida juhtrühm konkurentsivõimelise ning jätkusuutliku piirhinna aluseks ei võtnud ning mida ka erinevad analüüsid ja projektsioonid ei toetanud.
Reformi projektijuhi Vahur Tarkmehe sõnul on Eesti veemajandussektori põhiprobleemiks erakordselt suur killustatus – üle Eesti tegutseb hetkel 131 vee-ettevõtet, millest lõviosa on väikesed, alla 5000 tarbijaga ettevõtted.
„Vee-ettevõtlus on valdkond, mis nõuab järjepidevalt suuremahulisi investeeringuid ning uuringud on näidanud, et ilma toetusteta ja ainult veetariifile tuginedes jääksid väiksemad vee-ettevõtted vajalike investeeringute tegemisega hätta juba lähiajal, 10 aasta perspektiivis seisaksid probleemi ees juba ka suuremad vee-ettevõtted. Praeguse veemajanduse mudeliga jätkamine tooks seega kaasa arvestatava hinnatõusu ning ohustaks puhta joogivee kui elutähtsa teenuse kättesaadavust,“ selgitas Tarkmees reformi läbiviimse vajalikkust.
Tema sõnul puudutaks hinnatõus kõige valusamalt just hõredamini asustatud maapiirkondade veetarbijad ja sellega kasvaks regionaalne ebavõrdsus. Juba praegugi erineb vee hind Eestis piirkonniti väga palju. Näiteks Tallinnas on kuupmeetri hind elanikule 2,24 eur, Häädemeeste vallas aga 6,1 eur (sh KM) ning projektsioonid näitavad, et tulevikus kasvaks erinevused Tarkmehe hinnangul veelgi drastilisemalt, kui me midagi ei tee.
Ühe võimalusena olukorra lahendamiseks näeb Kliimaministeerium vee-ettevõtete liitumist, millega suuremad ja paremini hakkama saavad vee-ettevõtted võtaksid väiksemad enda hallata ning vee hind jaguneks sel juhul solidaarselt. „Meie poolt tellitud analüüs on tõestanud, et hinnatõus linnaasula klientide jaoks oleks seejuures marginaalne, kuna jaguneb väga paljude tarbijate vahel, samas võit väikese vee-ettevõtte kliendi jaoks oleks märkimisväärne,“ kinnitas Vahur Tarkmees.
Augusti lõpunädalal arutatakse Kohtla-Järvel, Tartus, Pärnus ja Tallinnas toimuvatel foorumitel koos erinevate osapooltega, millised peaksid kokkulepitud 2%-list hinnalage arvesse võttes olema stiimulid vee-ettevõtete jaoks, mis annaks neile ka ärilise põhjuse konsolideerimist soosida.
Foorumid toimivad Kliimaministeeriumi ja Euroopa Komisjoni eestvedamisel läbiviidava TSI (Technical Support Instrument) projekti raames, mida finantseerib Euroopa Komisjon. Projekti eesmärgiks on pakkuda välja lahendus ja tehnilised instrumendid reformi läbiviimiseks alates 2025. aastast.
Lisainfo: Vahur Tarkmees, Veeteenuse reformi projektijuht. Tel 5880 0245
Tänase seisuga on Eestis 131 veeteenuse osutajat, kellest 87 on kinnitatud vee-ettevõtjad. Vee-ettevõtja tunnustele vastavad veel 24 teenusepakkujat, ülejäänud 20 ei vasta ÜVVKS tingimustele inimeste arvu ja/või kuupmeetrite poolest.
Kaart 01.2024 seisuga
Nn Põhja-Eesti piirkonnas (Harju, Rapla ja Järva maakond) on 78 veeteenuse osutajat, kellest 39 on kinnitatud vee-ettevõtjad. Vee-ettevõtja tunnustele vastavad veel 24 teenusepakkujat, ülejäänud 17 ei vasta ÜVVKS tingimustele inimeste arvu ja/või kuupmeetrite poolest (peamiselt aiandus- ja suvilaühistud). Piirkonnas on üks väga suur vee-ettevõte (Tallinn) ja 14 keskmist (neist suuremad Rae, Viimsi ja Saue vallas ning Paide ja Keila linnas). Ülejäänud on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad.
Nn Lääne-Eesti piirkonnas (Saare-Lääne, Pärnu ja Viljandi maakond) on 16 veeteenuse osutajat, kes on kõik KOVi poolt kinnitatud vee-ettevõtjad. Piirkonnas on üks suur vee-ettevõte (Pärnu) ja 5 keskmist (Kuressaare Veevärk, Viljandi Veevärk, Haapsalu Veevärk, Matsalu Veevärk ja Mako AS Põhja-Pärnumaa vallas). Ülejäänud 10 on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad. Pindala mõistes on kõige suurema teenusepiirkonnaga AS Matsalu Veevärk, kes tegutseb kokku 4 omavalitsuses.
Nn Ida-Eesti piirkonnas (Lääne- ja Ida-Virumaa) on 20 veeteenuse osutajat, nendest 16 kinnitatud vee-ettevõtjat. Piirkonnas on kaks suurt vee-ettevõtet (Järve-Biopuhastus ja Narva Vesi) ja 3 keskmist (Rakvere Vesi, Sillamäe Veevärk ja Tapa Vesi). Ülejäänud 15 (s.o 75%) on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad.
Nn Kagu-Eesti piirkonnas (Tartu, Põlva, Võru, Valga ja Jõgeva maakond) on 18 veeteenuse osutajat, nendest 16 kinnitatud vee-ettevõtjat. Piirkonnas on üks suur vee-ettevõte (Tartu Veevärk) ja 6 keskmist (Emajõe Veevärk, Võru Vesi, Valga Vesi, Põlva Vesi, Jõgeva Veevärk ja Põltsamaa Vesi). Ülejäänud 11 on väikesed ja väga väikesed teenusepakkujad. Pindala mõistes on kõige suurema teenusepiirkonnaga AS Emajõe Veevärk, kes tegutseb kokku 11 omavalitsuses. Olulise regionaalse haardega on ka Võru Vesi AS, kes tegutseb kokku 5 KOVis.
Ilmastikust sõltuva elektritootmise lisandumine elektrisüsteemi eeldab samas proportsioonis juhitava tootmise, salvestuse ja tarbimise juhtimise mehhanismi olemasolu. Tuuleparkide dotatsioonid, lisatasud ja võrguteenuse kallinemine koormavad lõpptarbija elektri koguhinda tublisti üle tarbija tasukohasuse, kirjutab Arvi Hamburg.
Kliimaminister Yoko Alender selgituse kohaselt loob kliimakindla majanduse seadus tingimused taskukohase elektri ja kestliku- ning ressursitõhusa majanduse tekkeks. Ilus, aga kas see osutub tõeks? Kas tarbijate käest on küsitud ja kas eeldused selleks on loodud?
Samuti oleks oluline tõstatada küsimus, kui palju kogu energiaturust allutada poliitikute tahtele ning kui palju turu reeglitele. Ja mis peamine, kes maksab kinni ümberkorraldused energiasektoris ja kas jääme konkurentsi. Ja milliseks kujuneb lähiaastatel elektri koguhind lõpptarbijale, sest praegu kuuleme igast järjekordses muutusest ja hinnatõusust osade kaupa nagu järjejutus?
Eesmärgile on esmatähtis elektri koguhind lõpptarbijale
Valitsus tegeleb aktiivselt “taastuvelektri” toetuste väljatöötamisega, et täita oma 2030. aastaks püstitatud eesmärki. Kuigi taastuvenergia eesmärgi põhjendamiseks pole analüüse tehtud, aga lubadus taskukohasest elektrist kannustab. Tuule- ja päikesejaamades toodetud elekter ongi odav tootmiskohas, kuid elektrivõrku sobitamine ja tarbimiseks nõutava kvaliteedi saavutamine on kordades kallim, sest tootmise ja tarbimise profiil ei ühti ning meie elektrivõrk on üles ehitatud tootmisele Ida-Eestis.
Maismaa- ja meretuuleparkides toodetud elektrile korraldab riik vähempakkumised garanteerides turu ja hinna vastavalt 12 ja 20 aastaks. Tõsi, ilma toetusskeemita investeeringuid ei tehta, kuid kas kogu äririski peab maandama Eesti tarbija.
Samuti on ebaselge, kuidas muudab taoline riiklik sekkumine kogu elektriturgu, miks peame doteerima üle Eesti tarbimise toodetud elektrit ja kuidas kaasatakse varasemad tuuleparkide investorid. Kas ikka arendame elektrisüsteemi kõiki funktsioone ja tunneme turgu, et vältida olukorda (viimati oli selline Hollandis), kus soodsate tuule- ja päikeseolude korral piirab süsteemioperaator tootmist, ja maksame ka tootmata jäänud elektri eest?
Ilmastikust sõltuva elektritootmise lisandumine elektrisüsteemi eeldab samas proportsioonis juhitava tootmise, salvestuse ja tarbimise juhtimise mehhanismi olemasolu. Tuuleparkide dotatsioonid, lisatasud ja võrguteenuse kallinemine koormavad lõpptarbija elektri koguhinda tublisti üle tarbija tasukohasuse.
Tootmise asukohamuutus Ida-Eestist Lääne-Eesti rannikumerre nõuab elektrivõrgu konfiguratsiooni ümberehitust: elektrivõrgu võimsuse suurendamist tootmissuunalise 4500 MW taastuvelektri vastuvõtuks ja samade tootmisallikate elektrivõrguga liitumist. Tuulepargi liitumistasu vähendamiseks nähakse ette poole liitumiskulude solidaarset katmist võrguga liitunud tarbijate poolt, lisaks solidaarsusnõudele koormab tarbijat juba rakendunud liitumistasu ja võrguteenuse hinnatõus.
Eelnimetatud lisateenustest ja nende maksumustest kuuleme nagu järjejutus osade kaupa. Iga osa eraldi olevat nii tühine, põhjustades hinnatõusu vaid üks–kaks protsenti. Tarbijal on vaja teada elektri koguhinda, ta ei vaja plaanipärast uinutamist. Teadetele lisandub usk elektritarbimise olulisest kasvust, mis omakorda vähendavat võrguteenuse ühikuhinda. Millel rajaneb optimist ettevõtlusele pakutavast odavast elektrisisendist ja seeläbi majanduse konkurentsieelistest, seda teavad vaid poliitikud.
Desünkroniseerimine Venemaast toob täiendava hinnatõusu
Järgmisel aastal liitumisel Mandri-Euroopa elektrisüsteemi sünkroonalaga kaasnevad samuti täiendavad kulud. Keegi ei kahtle Vene- ja Valgevene elektrisüsteemiga sünkroontalituse lõpetamise vajalikkuses, aga tarbijale langev täiendav hinnasurve peaks ikka eelnevalt teada olema.
See kulu ei tohiks olla Eesti inimestele ja ettevõtjatele suurem kui naaberriikides, Skandinaavias ja Baltikumis. Iseseisvama elektrisüsteemi hinda peame suutma ette planeerida. Elektri tootmise ja tarbimise tasakaalu olemust ja kulu vajadust selgitas Maalehes TTÜ emeriitprofessor Väino Rajangu.
Elektrisüsteemi toimimine ja sageduse juhtimine on uues olukorras iga riigi süsteemioperaatori ülesanne. Sageduse võimaliku kiire languse pidurdamise, võimaldamaks sagedusautomaatikal tarbijate väljalülitamist, tagavad Balti riikidesse paigaldatud sünkroonkompensaatorid oma pöörleva massi inertsiga. Kuid vajame veel sageduse reguleerimise kiireid automaatselt ja lõpuks käsitsi käivitatavaid reserve.
Seetõttu on Eleringi hange osta kuni 500 MW ja 12,5 minutiga käivituvat sagedusreservi mõistetav, kuigi turgu veel polegi ja kalkuleeritava hinna, 60 miljoni euro otsene ülekandmine tootjale ja ostjale eeldanuks pikemajalist ettevalmistust, konsultatsioone tarbijatega ja elektri koguhinna kujuneva tervikpildi avamist. Järjekordne lisatasu tootjale ja tarbijale 5,31 eurot MWh (pluss käibemaks) kandub paratamatult tervikuna üle lõpptarbijale.
Vajame kuluefektiivset ja paindlikku sagedusreservi
Seni suudavad sagedusreservi tagada Eesti Energia põlevkivielektrijaamad, seejuures on vastav tariif vaid 0,04 EUR/MWh. Mõistes järgmise aasta veebruarist elektrisüsteemis kujunevat uut olukorda peame seda enam kaasama muudatuste ettevalmistusse elektrituru kõiki osapooli ja eelkõige arvestama tarbija ootusi ning võimalusi majanduse kestlikkuse tagamiseks.
Teades Soome (1,33 EUR/MWh) ja Rootsi (1,6 EUR/MWh) vastavaid tariife peame rakendama ajutisi leevendusmeetmeid, näiteks kujuneva kõrge tariifi osalist kompenseerimist Eleringile laekuva ülekoormustasu arvelt. Lisaks eelnevale on ka praegu bilansihalduril kohustus maksta süsteemihaldurile nn ebabilansitasu 0,81 eurot MWh eest, mis tuleneb prognoosi ja tegeliku bilansi erinevusest.
On ju selge, et ka nüüd ei piisa 500 MW sagedusreservist, aastaks 2035 prognoosib Elering 1200 MW. Elektrisüsteemi tasakaalu on võimalik tagada ühtses süsteemses tervikus juhitava võimsuse, salvestuse ja tarbimise juhtimise kaudu. Nende omavahelise proportsiooni määrab majanduslik kaalutlus. Sagedusreservi ostetakse importgaasil töötavatest gaasijaamadest, kuid kodumaine tootmine ja, mis eriti kurb, ka salvestus, on hankest väljas.
Kokkuvõttes vajame ühiselt eesmärgi fikseerimist. Kui soovime taskukohast elektrit sisendina tööstusesse ja kogu ühiskonna toimimisse, siis peaksime sotsiaalmajandusliku analüüsi alusel käsitlema tervikliku elektrisüsteemina, arendama võimalikult mitmekesistel energiaallikatel toimivat elektritootmist, ning investeerima salvestusse suurendamaks taastuvelektri kasutusaega ja -mahtu.
Eesmärgi täitmise meetmete kavandamisel on keskne roll tarbijal, mitte tootjal ja vahendajal, sest lõppkokkuvõttes peavad võrguteenus ja toodetud elekter olema tarbijale hinna, kvaliteedi ja keskkonnamõjude poolest vastuvõetavad.
Osale Eesti suurimal kaunite kodude ja aedade konkursil, mille korraldavad ajakirjad Kodu & Aed ning Kodukiri!
Eesti Omanike Keskliit annab välja taaskord auhinna rahvuslikule kodule.
Otsime kaunist kodu, kus austatakse põlvkondade sidet, esivanemate pärandit ja rahvuslikke lahendusi. Rahvusliku kodu eripreemiaks on 1000 €. Kodukonkursil osalemiseks saada hiljemalt 15. septembriks vähemalt 8 fotot oma kodust ja saa osa 19 600 eurosest auhinnafondist!
Vaata lisa www.kodus.ee/kodukauniks.
FOTO: Rahvuslik kodu 2023 – Kärt Piirisild