Logi sisse Liitu

Category: Omanikule

Käthlin Kolganurm

Andry Krass: Peame rääkima vee-ettevõtete ülikasumitest ja Konkurentsiameti võimetusest neid ohjata

Veeteenuse reformi vajaduse selgitamisel on selle eestkõnelejad märkinud õigesti, et eurotoetuste lõppemise ja veesektori killustatuse tõttu on veereform Eestis möödapääsmatu. Vähemalt sama vajalik on reform aga selleks, et vältida vee-ettevõtjate monopoolse turujõu kuritarvitamist tulevikus. Seda enam, et reformi üheks tulemiks on suure tõenäosusega vee-ettevõtluse konsolideerumine ja veemonopolide turujõu suurenemine.

Aastaid kestnud vaidlus küsimuses, kas Tallinna Vee hinnapoliitika allub Konkurentsiameti järelevalvele, on üks näidetest, kuidas näeb üks vee-ettevõte oma vastutust – hierarhia on paigas – mina müün ja teie maksate seda hinda, mida mina monopolina soovin! Ilmselgelt ei adu kõik vee-ettevõtjad veel ka täna, et nende monopol on seadusega tagatud mitte nende lõputu kasumiiha, vaid tarbijatele kvaliteetse ja mõistliku hinnaga teenuse tagamiseks. Mõistlik hind ei tähenda seejuures ainult teenuse odavust võrdluses teiste vee-ettevõtetega. Taaskord näitab siin negatiivset eeskuju Tallinna Vesi, mille kasumlikkus ületab mõistlikkuse piire juba aastakümneid, ilma, et Konkurentsiamet seda kuidagi ohjata suudaks. Olgu siinkohal välja toodud veemonopoli 2023 aasta majandusaruande põhinäitajad – müügitulu 61,14 miljonit eurot, kasum 17,35 miljonit eurot, 79% puhaskasumist maksti omanikule dividendideks. Ja nii aastast aastasse! Rääkida siin muust, kui omanike eetikapuudest, on ilmselge liialdus.

Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, kuid täna kehtiva konkurentsiõiguse kohaselt ei ole probleemi, kui 25% veeteenuse osutamisest teenitud tuludest makstakse seadusliku monopoli (NB! seaduslik monopol = ühiskonna huvides tegutsevat monopol) omanikele dividendideks. Teisisõnu on vee-ettevõtete kõrge kasumimarginaali garandiks Konkurentsiamet, mis Tallinna Vee omanike lõputu kasumiiha tagasi hoidmise asemel premeerib neid hoopis loaga tõsta veetarbijatele hinda 15%. Ja nii saame ka järgmisel aastal börsiteadetest lugeda, kuidas Tallinna Vee juhtkond on teinud (koostöös Konkurentsiametiga) suurepärast tööd…

Eelkirjeldatud olukord ei ole kooskõlas nende põhimõtetega, miks me veemonopolid seaduse alusel lõime. Seetõttu tuleb veereformi käigus lahendada piirkondliku vee hinna erinevuse probleemi kõrval ka monopolide ülikasumite ja Konkurentsiameti nõrga hinnajärelevalve küsimus. See on ka põhjus, miks tarbijate huve kaitsev Eesti Omanike Keskliit ei rutta toetama Tallinna Vee sarnaste regionaalsete veemonstrumite loomise plaani, vaid soovib, et läbi kaalutakse ka alternatiivsed lahendused. Üheks veereformi alternatiiviks on veeteenust osutavatele ettevõtetele hinna- ja kasumilae kehtestamine, võttes sellega vee-ettevõtetelt mõtte hajutada tulusid tütar- ja sidusfirmade ja/või erinevate tarbijagruppide vahel – ikka selleks, et Konkurentsiamet saaks veel kõrgema veehinna kehtestada. Lahendus tagaks hinnakontrolli ka nende teenuste üle, mille puhul vee-ettevõtted omavad (tänu otsekontaktile tarbijatega) loomulikku konkurentsieelist, mida Konkurentsiamet kontrollida ei saa.

Teiseks veemonopolide parema ohjamise võimaluseks on opereerimistegevuse ja omandi lahutamine, millest kirjutas oma 30.06.2024 arvamusloos Marko Err. Sellisel juhul jääks veeteenuse opereerimine vaba konkurentsi reeglitel põhinevaks äritegevuseks ja kõik omandiga kaasnevad kuud kannaks avaliku võimu omandis olev mittetulunduslik institutsioon, mis või olla nii kohalik omavalitsus, kui Eleringiga sarnane riigiettevõte. Omandi ülalpidamise ja investeeringutega seotud kulud jaotuksid omakorda solidaarselt kõigi veeteenuse tarbijate vahel, mis tagab veehinna senisest suurema stabiilsuse tarbijatele. Selline lahendus tooks veeteenuse turule konkurentsiolukorra, millest saab alguse ka tänaste vee-ettevõtete killustatuse probleem, kus nõrgad ei saa turult lahkuda ja tugevad vee-ettevõtted ei saa (nõrkade arvelt) laieneda.

Seda, kumba teed Eesti oma veereformiga läheb, näitab lähitulevik. Samas tarbija vaatest oleks parim, kui reformi käigus suureneks konkurents veeturul ja tugevneks Konkurentsiameti võimekus teostada veemonopolide hinnajärelevalvet. Kokkuvõttes võib veeturu killustatus ja toetuse vähenemine olla paljude vee-ettevõtete vaatest probleem. Samas tarbija vaatest on suurimaks probleemiks hoopis konkurentsi puudumine, mida võimendab nõrk hinnajärelevalve. Senise kogemuse pinnalt pole tarbijad enam naiivsed arvamaks, et tulevikus ei leidu veemonopoli, mis kasutab oma turujõudu ühiskonna huvide vastu. Ka see risk vajab maandamist.

Andry Krass

Eesti Omanike Keskliidu juhatuse esimees

Kliimaministeeriumi veereformi töögrupi liige

Käthlin Kolganurm

Galerii: Vabaduse väljakule kerkis üraskitest puretud kuusemets

Tänasest saavad kõik huvilised Tallinnas Vabaduse väljaku kõrval asuvas parklas uudistada, millised näevad välja kuuse-kooreüraskite poolt puretud puud. Eesti Erametsaliit juhib installatsiooniga tähelepanu asjaolule, et vastutustundlik majandamine aitab võidelda meie kauneid metsi hävitavate kahjuritega.

Erametsaliidu keskkonnanõuniku Mari Teesalu sõnul on kuumad ilmad toonud kaasa kuuse-kooreüraskite lennu kõrgaja – talve üle elanud kahjurid asustavad uusi puid. Nagu nimigi ütleb, asustab kuuse-kooreürask kuusikuid, mida Eesti metsadest on viiendik, ja ka segametsades kasvavaid kuuski. See mardikas ja tema vastsed kaevandavad käike kuuse koore all, põhjustades sellega kuuskede kuivamist.

“Eesti kliima on muutunud neile soodsamaks ning tormide ja põua poolt nõrgestatud metsad on üraskite massiliseks levikuks soodne pinnas. Nõrgematele lisaks asustatakse ka elujõulisi puid,” ütles Teesalu. “Kui maaomanik kahjurite tõrje ja kahjustatud puude eemaldamisega aktiivselt ning õigeaegselt ei tegele, levivad üraskid kiiresti ja see võib kaasa tuua ka tervete puude massilise hukkumise. Vastutustundlik metsamajandamine on siin päästerõngaks.”

Eesti üks tuntumaid näiteid üraskikahjustustest on Suur Munamägi ja seda ümbritsevad kuusemetsad, kus ülirangete piirangute tõttu ei ole metsa hooldamine lubatud, mõne aastaga on kuivanud suur osa puid ja tekkinud kahju ei ole võimalik enam tagasi pöörata. 

Ligi 10 000 metsaomanikku koondav Eesti Erametsaliit soovib, et maaomanikel lubataks oma metsa eest hoolitseda, sealhulgas kiiresti tegelda kahjurite leviku ennetamise ja peatamisega ka looduskaitseliste piirangutega aladel.

“Ka ürask on kahtlemata osa elurikkusest, kuid kahjuri laialdane levik ja tervete metsade kuivamine ei aita kuidagi kaasa teiste liikide ja meie looduse hoidmisele tervikuna,” nentis Teesalu. “Omanik on hea looduse hoidja – et meil täna on nii palju metsi, kus on kaitsmist väärt loodusväärtusi, ongi metsaomanike pikaajalise vastutustundliku töö tulemus.”

Praegu võib omanik mõnel juhul üraskikahjustusega puu maha võtta ja metsast välja viia ka piiranguga metsast, aga seda enamasti alles siis, kahjustus on juba suur ja üraskid edasi levinud. 

Kui riiklikult on võetud eesmärk võimalikult palju Eesti puitu väärindada, siis selline puu sobib peamiselt kütteks. Esimeste kahjustuse märkide korral puu metsast välja viimisega tõkestame edasise leviku ning lisaks saab puitu kasutada näiteks mööbli või sisustustoodete materjalina.

Installatsioon jääb avatuks kuni neljapäeva, 30. mai õhtuni.

Eesti Erametsaliit korraldab 29. mail Toompeal Riigikogu ees meeleavalduse, millega kutsub liituma kõiki maaomanikke. Meeleavaldusel nõutakse, et kui riik seab eraomaniku maale piiranguid, mis ei võimalda seda kasutada, tuleb omanikule saamata jääv tulu koheselt ja õiglaselt hüvitada või anda asendusmaa. Protestitakse ka  lubatust kordades kiirema maamaksu tõusu vastu.

Eestis on ametliku statistilise metsainventuuri järgi range kaitse all 50 000 hektari jagu erametsa, leebemalt piiratakse umbes 150 000 hektarit. Viimase arenguna riigi looduskaitsepoliitikas soovib Kliimaministeerium oluliselt karmistada kaitsekorda Natura metsaelupaikades, mis puudutab paljusid metsaomanikke ning kokku ligi 15 000 hektarit erametsa, kus plaanitakse senine piiranguvöönd muuta sihtkaitsevööndiks ja seal majandamine täielikult keelustada. 

Järgnevad fotod: Eesti Erametsaliit

Käthlin Kolganurm

EOKL juhatuse liige Ivo Lambing 29.05 Terevisiooni hommikuprogrammis

Täna hommikul osales Eesti Omanike Keskliidu juhatuse liige Ivo Lambing Terevisooni hommikuprogrammis, kus lahati põhiteemana, kuidas leida vanade ja väärikate hoonete taastamisel kompromiss omaniku huvide muinsuskaitse nõuete vahel? Avati detailsemalt muinsuskaitse ja omanike teemat ning arutati seda koos Muinsuskaitseameti peadirektor Marilin Mihkelsoniga.

Jutuks tuli ka omanike jaoks olulisi ja päevakajalisi teemasid, nagu liigne bürokraatia topelt loamenetluses, või omanikke ahistava tegevuslubade süsteemi näol, juhatuse liige Ivo Lambing oli seisukohal, et mõlemad tuleks kaotada.

Kiideti heaks Muinsuskaitseameti poolt algatatud mälestiste nimekirjade üle vaatamise projekti ja loodetavasti väheneb selle tulemusel kaitse all olevate objektide arv kordades ning pärandihaldus muutub hoomatavaks ja efektiivsemaks. Muinsuskaitseameti peadirektor Marilin Mihkelson toetas kõiki Omanike liidu positsioone ning märkis, et kõike saab teha koostöös.

Ivo Lambing “Seda oli hea kuulda ja loodetavasti saavutame omanike huvide kaitsel oma eesmärgid”

Terevisiooni 22.05.24 hommikuprogrammi on võimalik järgi vaadata lingil https://jupiter.err.ee/etv

Käthlin Kolganurm

EOKL juhatuse aseesimees Priidu Pärna: Pindalapõhine kodu maksuvabastus tuleb säilitada

Valitsus otsustas riigikogule esitada maamaksuseaduse muudatused. Taas menetletakse maksuküsimusi kiireloomuliselt. Eelnõu saabus huviühendustele arvamuse avaldamiseks ülbe märkusega «Sisus on poliitikud kokku leppinud». Mida see kokkulepe võib tuua kaasa koduomanikele, sellest kirjutab Eesti Omanike Keskliidu aseesimees Priidu Pärna.

Jälle on tegemist maksumuudatustega, millest ei kõneletud valimistel ja millest ei kõnele isegi koalitsioonileping. Tark poliitik juba teab, mida valmistel rahvale kõneleda ja kuidas pärast valimispäeva tegutseda.

Plaanitavad maamaksu muudatused on sõnamurdlikud. 2022. aastal lepiti kodu- , metsa- ja maaomanike esindajatega kokku maksupõhimõtted, mis jõustusid alles käesoleva aasta 1. jaanuaril. Maade 2022. aasta hindamisega tõusis maa maksustamishind keskmiselt 8,3 korda, metsamaa maksustamine tõusis keskmiselt 4,6 korda, põllumaa maksustamine 22,5 korda.

Ühe olulisema kokkuleppena fikseeriti, et kui maade hindamise tulemusena tõuseb maa maksustamishind kordades, siis ei saa maamaks isikule kasvata rohkem kui 10% aastas. See põhimõte on olnud jõus neli kuud ja valitsus plaanib sellest juba loobuda ning sätestada, et maamaks võib tõusta aastas ka poole võrra ja edaspidi 100% aastases võrdluses.

Maksumuudatused ei tohi viia olukorrani, kus omandist loobutakse ja see koondub veelgi enam suuromanike või fondide kätte. Eesti võiks jääda laiapõhiselt väikeomanike riigiks, kus omaniku maalapp või metsatükk oleks ka pensionisambaks.

Lisaks tõstetakse maksimaalseid maksumäärasid kahekordseks võrreldes tänasega. Majanduse ebakindlust kasvatab asjaolu, et maamaksu tõus ei ole enam prognoositav, kuna omavalitsusele on jäetud väga suur otsustusõigus. Õiguskantsler juhtis tähelepanu, et kuna maamaks on riiklik maks ja mitte kohalik maks, siis ei saa omavalitsuse otsustusõigus olla siin ülemäära piiramatu.

Äpakil majandus saab uue paugu, kuna oluliselt võivad kasvada tööstuse ja põllumajanduse tootmiskulud, toiduainete kallinemine jätkub, ekspordivõime saab kahjustatud. Nendele ohtudele ja valitsuse sõnamurdlikkusele juhtisid tähelepanu Omanike Keskliit, Erametsaliit, Kaubandus-Tööstuskoda, Tööandjate Keskliit, Põllumajandus-kaubanduskoda, Talupidajate Keskliit, Metsa- ja Puidutööstuse Liit jt. Pärast arvamuste kogumist ei peetud eelnõu koostanud regionaal- ja põllumajandusministeeriumis vajalikuks isegi nende sihtrühmadega laua taha maha istuda. Eelnõu valitsusse, tuld!

Kodualuse maamaksu vabastus eraisikutele piiratud ulatuses on kehtinud üle kümne aasta. Maksuvabastuse üks eestkõneleja oli tollal tänase valitsuse juhtpartei, reformierakond. Kui maamaksu eesmärk on tagada maa tõhus kasutamine ja käive, siis maamaksu, mis peaks elavdama kodude müüki, peeti tollal ebamoraalseks.

Äsja, 1. jaanuaril 2024 laiendati seda liitsihtotstarbega kinnistute elanikele. Maksuvabastuse otsusega tähtsustas riik kodu, mis teadagi on eestlase kallim vara. Inimesed on oma kodualuse maa riigilt välja ostnud ja kodu ei peaks täiendavalt maksustama. Kodualuse maa maksuvabastuse üle-riigiline kaotamine ja selle küsimuse andmine omavalitsuste otsustada, loob olukorra, kus kodu maksuvabastus ei ole kuidagi tagatud, vastutus ja kiusatus lükatakse omavalitsuse kaela ning see loob täiesti teise olukorra alge maksuvabastuse ideega õilistada kodu.

Kas ühe omavalitsuse kodud peaks olema kuidagi vähem väärustatud kui teise – ühes kehtib maksuvabastus ja teises ei kehti? Ühetaolise riikliku maksu vabastuse kaotamise põhiseaduspärasuse hindamise vajadusele juhtis tähelepanu ka õiguskantsler oma hinnangus eelnõule. Lähiajalugu on näidanud, et omavalitsused maksutavad kinnisvara täie rauaga niivõrd, kui seadus lubab.

Eelnõu kohaselt on muudatuse mõju suur ja puudutab 520 000 omanikku. Me ei saa lubada olukorda, kus eakas majaomanik peab tasuma maamaksuks mitme kuu pensioni või ujutavad tuhanded pensionärid omavalitsused üle täiendavate maksuvabastuste taotlustega. Näiteks Tallinnas on Pirita ja Nõmme ajaloolised asumid suurte kruntidega, kus 2500 ruutmeetrise krundi maamaks võib aastas tõusta ligi 4000 euroni: sõltuvalt omavalitsuse tarkusest või selle puudumisest.

Eestlaste kodud on remondivõlas ja ootavad massiliselt renoveerimist energiatõhusateks, energiakriisis on kodukulud muutunud väga kõrgeteks, omanikke koormatakse niigi avalike kõnniteede korrashoiukohustusega. Koduomanike täiendav sõnamurdlik maksustamine raskendab nende olukorda veelgi.

Kodualuse maa maksuvabastuse üle-riigiline kaotamine, selle küsimuse andmine omavalitsuste otsustada ning maksumääradega mängimine on riigi poolt sõnamurdlik käitumine. Pindalapõhine kodu maksuvabastus tuleks võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt üleriigiliselt säilitada ja tagada, et maamaks ei saaks ühelgi juhul tõusta aastas rohkem kui 10% nagu oli kokkulepitud. Vastasel juhul saab inimeste ja ettevõtjate usaldus riigi vastu saab taas löögi.

Käthlin Kolganurm

Maaomanike meeleavaldus 29.05.2024

Eesti Omanike Keskliit kutsub liikmeid osalema Eesti Erametsaliidu korraldataval maaomanike meeleavaldusel kolmapäeval, 29. mail kell 13.00 – 15.00 Tallinnas Toompeal, Riigikogu hoone ees.

Liidu juhatuse esimees Andry Krassi sõnul otsustas juhatus meeleavaldust toetada, kuna omanikud ei ole rahul Vabariigi Valitsuse tegevusega kodualuse maa maksustamisel, loodus- ja muinsuskaitseliste piirangute kehtestamisel, hoonete energiatõhususe parandamisel ja eluruumide ohutuse tagamisel. Kuna konstruktiivne koostöö ja ettepanekud eelnimetatud valdkonnas valitsevate probleemide lahendamiseks ei ole tulemust andnud, siis on aeg oma õiguste eest avalikult seista.

Ainult koos suudame otsustajatele näidata, et omandipiirangud on muutunud talumatult koormavaks.

Registeeru SIIN. Kui vajad transporti, siis anna palun oma tulekust teada hiljemalt 22. mail. 

Lisaküsimuste korral palume helistada 642 7020 või kirjutada omanikud@omanikud.ee  

Käthlin Kolganurm

Eesti Omanike Keskliit: Uusarenduste renoveerimistoetus on sotsiaalselt vastutustundetu

2023 aasta hilistalvel, vahetult enne Kredexi kurikuulsat korteriühistute nobedate näppude toetusvooru, muutis toonane majandus- ja taristuminister Riina Sikkut kahte pikaaegset toetuspõhimõtet. Minister Sikkut võttis toetuse ühistutelt, milles elavad vähekindlustatud leibkonnad, kellele tagab korteriomanikuna eluaseme kohalik omavalitsus. Teisalt said renoveerimiskõlbulikuks uusarenduste korterelamud[1].

Eesti Omanike Keskliit viis läbi uuringu, et selgitada, kui suureks kujunevad leibkondade eluasemekulud peale otsusest puudutatud kortermajade C energiaklassi renoveerimist. Osaliselt vähekindlustatud leibkondadega asustatud korterelamu puhul võttis liit näiteks Järvamaal, Albu külas asuva 18 korteriga korteriühistu, mis valmistus 2023 aasta toetusvooruks, kuid jäi seoses toetuse tingimuste muutumisega sellest kõrvale. Uuselamurajoonis elava leibkonna eluasemekulude näitena kasutas liit Tallinnas, Sõpruse puiestee uusarenduspiirkonnas asuvat büroo-, äri- ja eluhoonet, mis oli esimesi, mis Kredexi 2023 aasta korteriühistute toetusvoorus avalduse esitas ja toetuse sai.

Uuringust selgus, et Albus asuva korteriühistu eluasemekulude suurus oli veebruaris ja märtsis 5,7 eurot/m² kohta. Samal ajaperioodil oli Sõpruse uuselamurajoonis asuva  korterelamu kulud 3,2 eur/m² kohta. Albus korterelamus elavate leibkondade kulud kasvaksid peale terviklikku rekonstrueerimist 12,5 euroni elamispinna ruutmeetri kohta, samas, kui Sõpruse uuselamurajoonis asuva korterelamu kulud jääksid C-energiaklassi saavutamisel endisele tasemele. Saadud tulemust kommenteerides märkis omanike liidu juht Andry Krass, kes ütles, et kuigi suur eluasemekulude ebavõrdus oli ette teada, üllatas siiski, kui lihtsasti saavutas uuselamurajoonis asuv korterelamu C-energiaklassi. Selleks ei olnud vaja isegi energiat kokku hoida. C-energiaklassi saavutamiseks piisas hoone reaalse energiatarve kaalumisteguriga 0,65läbi korrutamisest, mis on Kliimaministeeriumi poolt heaks kiidetud metoodika[2].

Kokkuvõttes näitab kahe korterelamu võrdlus, et Kliimaministeeriumi korteriühiste toetusmeetmetel ei ole mingit seost kodumajapidamiste toimetulekuga ega isegi korterelamute poolt tarbitud energia kokkuhoiuga. Teisiti ei saa kirjeldada olukorda, kus Kliimaministeerium eelistab toetada ühistut, mis oma energiatarvet ei vähenda, jättes abita  koduomanikud, kelle ainus „süü“ on see, et nende kõrval elavad vähekindlustatud leibkonnad. Nii kliima-, kui sotsiaalsest vaatest on vastutustundlik käituda rist vastupidi, ütles Krass.

[1] Vt Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 03.03.2023 määrus nr 13 „Korterelamute energiatõhususe toetuse tingimused“ § 6 lg2 p 2 ja lg 3 ning § 19 lg 2. https://www.riigiteataja.ee/akt/125042024016?leiaKehtiv  

[2] Vt Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri 11.12.2018 määrus nr 63 „Hoone energiatõhususe miinimumnõuded¹“ § 9 lg 1 p 3. https://www.riigiteataja.ee/akt/113122018014?leiaKehtiv

Käthlin Kolganurm

Eesti Omanike Keskliit: Eluhoonete toetused tekitavad tülgastust

2. mail toimus Eesti Omanike Keskliidu volikogu, millel arutas energiatõhusate eluruumide ehitus- ja renoveerimisküsimusi.

Eluhoonete energiatõhususega seoses tõstatus energiamärgise arvutusmetoodika probleem, mille puhul märkis volikogu liige, soojusenergeetika insener Villu Pella (PhD), et energiamärgis ei anna infot elamu tegelikust energiatarbimisest, kuna energiamärgise arvutamisel on kasutusel koefitsientide süsteem1, mis võib hoone energiatarbimist tegelikust kuni 3-korda suuremana näidata. Pella sõnul tekitab selline arvutusmetoodika olukorra, kus eluruumi ehitus- või renoveerimise maksumus ei sõltu tegelikust ehitushinnast, vaid kabinetivaikuses toimuvast numbrimängust. Seejuures enim kaotavad sellest väikeasulate ja maapiirkondade elanikud.

Volikogu liikmetele tutvustati ka 1960-1990 ehitatud tüüpkortermajade renoveerimiskulude uuringut. Kaheksas erinevas asulas läbiviidud tulemused näitasid, et nn Kredexi toetusega C-energiaklassi renoveerides kasvad väikekorterelamute remondifondi kulud mitmekordseteks, kuid suurte korterelamute kulud jäävad endisele tasemele (vt tabel). Olukorda kommenteeris omanike liidu juhatuse esimees Andry Krass, kelle sõnul on väikestes elamutes keskmiselt suuremad energia-, haldus-, ehitus- ja renoveerimistööde finantseerimiskulud m2 kohta. Kulutuste vahet kasvatas ka asjaolu, et väikekorterelamud asuvad valdavalt keskmisest kallima soojusenergiaga piirkondades. Samuti ei tekkinud neil märkimisväärset energiakulude kokkuhoidu, kuna väiksemates kaugküttevõrkudes pole säästetud soojustega midagi peale hakata, ning seetõttu toob sealne soojuse kokkuhoid kaasa soojuse hinnatõusu. Mitme väikeühistu viimaseks „kirstunaelaks“ oli energiamärgise andmisel kasutatav koefitsient, mis ehituskulusid suurendas. Krass sõnul oli aga eriti tülgastav, et maapiirkonna ühistutelt, mille kulud olid juba niigi laes, võttis matti ka Kredex, küsides neilt tavapärasest kolm korda suuremat laenulepingutasu ja neljandiku võrra suuremat laenuintressi.

Ettekannetele ja nendele järgnenud otsused võttis kokku volikogu esimees Heiki Hepner, kelle sõnul kelle sõnul kasvatavad nii energiamärgised, kui Kredexi korterelamute toetused omanike vahelist ebavõrdust. Toetuste ja regulatsioonide abil tegeleb riik maal elamise väljasuretamisega. Omanike liit ei saa sellise olukorraga nõustuda, ning nõuab senise eluaseme- ja toetuspoliitika põhimõttelist muutmist. Alustuseks tuleb lõpetada toetuste suunamine isikutele, kelle sissetulekud on iseseisvaks hakkamasaamiseks piisavad, viia energiamärgis vastavusse reaalse energiatarbimisega ning tagada abivajajatele stabiilsed renoveerimistoetused renoveerimispassi alusel, ütles Hepner.

Tabel: renoveerimise mõju igakuise remondifondi suurusele.

Käthlin Kolganurm

Eesti Omanike Keskliit: Väikeelamute toetusvoorus on töötava koduomaniku õigused kaitsmata, väiksema sissetulekuga omanikust rääkimata

21.aprillil andis Ettevõtluse ja Innovatsiooni SA (Kredex) teada, et avab 23. aprillil kell 9.00 kodumajapidamiste energiatõhususe parandamiseks mõeldud taotlusvooru. Voorus läheb koduomanike vahel jagamisele ligikaudu 28 miljonit eurot ja see jagatakse põhimõttel, „kes ees, see mees“. 300 000 toetuse saamisele kvalifitseeruvast koduomanikust jätkub toetust ca 0,3%-le. Toetatakse ka energiasäästu mitteandvaid töid, nagu näiteks elektriautode laadimistaristu, päikesepaneelidele akupangad või soojuspumba vahetus.

Omanike liit soovib näha eluasemevaldkonnas valitseva ebavõrdsuse vähenemist. Seetõttu tegid omanikud toetusmeetme kooskõlastusfaasis ettepaneku toetada keskmisest madalama sissetulekuga- ja riiklikel muinsuskaitsealadel asuvate väikeelamute omanikke. Liidu juhi Andry Krassi sõnul ei leidnud see ettepanek aga kliimaminister Kristen Michali toetust, ja nii võib eeldada, et riigi eraldatav 28 miljonit annab kodumajapidamiste ebavõrdsuse kasvule uut hoogu. Ka ei kohtle riik kõiki koduomanikke võrdselt, kui avab toetuste vastuvõtu tööpäeva hommikul kell 9, kui enamusel puudub toetuse esitamiseks töö katkestamise võimalus. Olukord, kus Kliimaministeerium ei arvesta keskmisest madalama sissetulekuga-, kultuuriväärtusliku hoone- ega ka tööl käiva omaniku huviga, on saanud reegliks, ning näitab kõnekalt, kuidas riigi toetused ei lahenda, vaid hoopis suurendavad kodumajapidamiste ebavõrdsuse probleemi, ütles Krass

Käthlin Kolganurm

Eesti Omanike Keskliit: Mitu korda kõrgemad eluasemekulud muudavad väikeasulad elukõlbmatuks

Eesti Omanike Keskliit viis läbi eluasemekulude võrdluse kahekümne kahes erinevas linnas, alevikus ja külas. Uuringust selgust, et kodutarbijate vee-, soojuse- ja jäätmeveo kulud erinevad piirkonniti 3-kordselt. Kui näiteks Tallinna 1-toalise korteri omanik maksis jaanuaris tarbitud soojuse eest 99 eurot, siis samas seisukorras oleva, ja suurusega korteri omanik Tarbja külas maksis 250 eurot. Ka Konkurentsiameti kodulehel olevad andmed näitavad, et eelkirjeldatud ebavõrdsus on Eesti puhul „normaalne“. Riikliku järelevalve tingimustes on kodutarbijate soojusenergia hinnaerinevused 2,5-kordsed ja veeteenuse puhul lausa 4-kordsed.

Omanike liidu juhi Andry Krassi sõnul teeb eluasemekulude mitmekordne erinevus keeruliseks madalama sissetulekuga leibkondade hakkama saamise, määrates tervete asulate saatuse. „Ilmselgelt on monopoolsete ettevõtete hinnajärelevalve ja eluasemepoliitika ebaõnnestunud. Olukorra pööramiseks tuleb riigi poolt pakutavad toetused vastavusse viia kodutarbijate tegeliku vajadusega, milleks on ebavõrduse vähendamine. Paraku ükski tänastest Vabariigi Valitsuse poolt elluviidavast toetusmeetmest antud kriteeriumile ei vasta, vaid hoopis suurendab kodutarbijate ebavõrdust“, ütleb Krass.

Käthlin Kolganurm

Veesektorit tuleb korrastada, unustamata tarbijat

Eestis käiva veereformi üheks oluliseks teemaks on killustunud veevarustuse ja kanalisatsiooni sektori konsolideerimine ja efektiivsuse kasvatamine, kirjutab konkurentsiameti regulatsiooniteenistuse juhataja Külli Haab.

Elame maailma puhtaima õhuga riigis. Niisama hea kvaliteediga on ka meie joogivesi. Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime aastaraamat 2023 paigutab meie vee infrastruktuuri Euroopa Liidu 27 liikmesriigi hulgas 13. kohale ning maailmas 64 riigi seas oleme 29. kohal. Vee kättesaadavust on seejuures hinnatud väga kõrge lausa kümnenda kohaga ning piisavaid veevarusid 16. kohaga. See on suures osas tänu Eesti geograafilisele asukohale, aga enamgi veel on sellele kaasa aidanud kohalike omavalitsuste ambitsioonikad arengukavad, mida on vee-ettevõtjatel eurotoetuste toel õnnestunud ka ellu viia.

Eestis tegutseb täna üle 130 vee-ettevõtte, enamus mikroettevõtjad, kelle efektiivsusnäitajad (näiteks veekadu torustikes) varieeruvad. Eestist pindala osas 25 protsenti ja rahvaarvu mõttes kolm korda suuremas Horvaatias, kus täna tegutseb ligi 200 vee-ettevõtjat, plaanitakse vee-ettevõtjate arvu vähendada 41-ni. Nad teevad seda seepärast, et suurendada efektiivsust ning et tarbijale oleks tagatud mõistliku hinna ja hea kvaliteediga veeteenus ka tulevikus.

Täna erineb Eesti vee- ja kanalisatsiooniteenuse hind piirkonniti väga palju. Kui keskmine joogivee ja reovee tasu (koos käibemaksuga) on 4,22 €/m3, siis väikseim hind on 2,43 €/m3 ja suurim hind 6,64 €/m3 ehk erinevad 2,7 korda. Kui tulevikus ei toimu muutusi, kasvavad erinevused veelgi. Vee-ettevõtted on loomulikud monopolid, kelle opereerida on taristu, mida ei ole majanduslikult otstarbekas dubleerida. See tähendab, et tarbijatel ei ole võimalik teist teenuse osutajat valida isegi juhul, kui ettevõtja kulutused ja sellest tulenevalt vee hind on väga kõrge. Samas me ju ei kujuta oma elu ette ilma veeta. Aga kas saaks ka teisiti?

Kuidas veeteenuse hind täna kujuneb?

Eestis toimub veehinna regulatsioon ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse alusel, mis ütleb, et hind peab katma põhjendatud kulud ning tagama põhjendatud tulukuse ettevõtja investeeritud varadelt. Veeteenuse hindade arvutamise aluspõhimõtted on sarnased Eesti teiste reguleeritud teenuste hindadega nagu näiteks küte ja elektrivõrk.

Investeeringud ja nende maksumus on üks oluline hinnakomponent. Siin tulevadki mängu riik toetuste andjana ja kohalikud omavalitsused, kes kinnitavad ja kontrollivad vee-ettevõtjate investeeringute vastavust ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukavadele. Hetkel kehtiva regulatsiooni järgi ei võeta energeetika- ega ka veesektoris eurotoetuste arvelt teostatud investeeringuid teenuse hinnas arvesse. Analoogset põhimõtet kasutatakse ka teistes ELi riikides, näiteks Lätis, Leedus ja Horvaatias.

Veereform ja isemajandavad vee-ettevõtjad

Eestis on käima lükatud veereform, mille raames käib hetkel veemajanduse sektori teekaardi koostamine, eesmärgiks on selgitada välja valdkonna hetkeolukord, pakkuda välja erinevad stsenaariumid veereformi läbiviimiseks ning tuua veemajandusega seotud osapooled ühise laua taha. Teekaart valmib 2025. aasta teiseks pooleks ning projekti läbiviimist toetab Euroopa Komisjon tehnilise toe instrumendist. Selle protsessi üheks oluliseks teemaks on killustunud veevarustuse ja kanalisatsiooni sektori konsolideerimine ja efektiivsuse kasvatamine.

Suure osa vee-ettevõtjate võimekus eurotoetusteta jätkuinvesteeringuid teha on piiratud, nagu on piiratud ka nüüdisaegsete seadmete hooldamiseks kvalifitseeritud tööjõu leidmine. Üheks lahenduseks võiks olla väiksemate vee-ettevõtete liitumine suuremate ja tihedama asustuspiirkonnaga ettevõtetega. Näiteks Narva ja Narva-Jõesuu linnade puhul oleks erinevate veehindade kehtestamisel Narva-Jõesuus hind kallinenud keskmiselt 44 protsenti ja Narva linnas viis protsenti, kuid ühise hinnaga ja mastaabiefekti mõjul muutus hind keskmiselt seitse protsenti.

Eesmärgiks tuleb seada mõistlik hind tarbijale ja üldine kasu ühiskonnale

Eesti veesektor vajab jätkusuutlikkuse tagamiseks korrastamist, see on päevselge. Samas ei tohi suures reformimise tuhinas ära unustada tarbijat. Veereformi eesmärgid ja tulemid peavad eelkõige teenima tarbija huve, et joogivee kvaliteet oleks hea ja veehind mõistlik ka edaspidi.

Eesti veehind on täna alla kahe protsendi leibkonna sissetulekust. OECD arvab, et mõistlik veehind võiks jääda kolme kuni viie protsendi vahele leibkonnaliikme sissetulekust. Künnis viis protsenti, mis rahaliselt tähendaks vee hinda 21 €/m3, oleks ligi viis korda tänasest keskmisest kõrgem. Sellises mahus hinnatõus, kui seda Eesti osas kaaluda, peab olema vägagi põhjendatud, ja kui sektori ümberkorraldamisega on võimalik seda vältida või oluliselt leevendada, siis peaksid kõik turuosalised nagu ka poliitikakujundajad selle poole püüdlema.

Konkurentsiamet on sellel teekonnal koostööpartneriks kõikidele sektoris tegutsevatele ettevõtjatele, kohalikele omavalitsustele ja ministeeriumile. Näiteks on hinnametoodikas võimalik rakendada stiimuleid vee-ettevõtjatele, kes panustavad kuluefektiivsuse saavutamisele või ergutada tarbijaid vett teadlikumalt tarbima.