Eesti ehitab 2025 toimub 10.-12.04. Eesti Näituste messikeskuses ja tuginevalt varasemale, on ka sel korral võimalik soovi korral külastada koduomanikel tasuta messi nii seminari kui ka messi päevadel.

Eestisse planeeritavad tuulepargid mõjutavad negatiivselt maapiirkondade ehitismälestiste ja seal elavate inimeste olukorda. Kujunemas on olukord, kus riiklik kaitse ei taga enam kultuuripärandi säilimist, aga omandipiirangud jäävad alles. Kui täna on umbes 1/3 maapiirkonna kaitsealustest hoonetest avariilised, siis tuuleparkide arendused võtavad paljudelt arendamiseks ja kasutamiseks vajalikud tingimused ning riiklik kaitse muudetakse farsiks.

Eestis tähendab riiklik kaitse mõne kiriku või muistse linnuse säilimiseks ülekaaluka avaliku huvi olemasolu, nüüd aga põrkub see tuuleparke rajavate ettevõtjate ärihuvidega. Kui 2016. aastal taheti Tallinna lahte rajada 24-meetrist Kalevipoja kuju, siis tegutseti jõuliselt ja Tallinna lahte kaitsevööndi loomisega hoitigi see ära. Põhjenduseks toodi just merelt vanalinnale avaneva vaate kaitsmine.

Täna planeeritakse maapiirkondades ehitismälestiste vahetusse lähedusse kõige olulisematele vaatesihtidele üle 12 korra suuremaid tuulikuid, mis muudavad kõrge miljööväärtusega piirkonnad tööstusparkideks. Muinsuskaitselist vastuolulisust näitab hästi Muuga mõisa peahoone taustaks planeeritav tuulikupark 300 meetriste tuugenitega.

Kui mõisa omanikud soovisid esiväljakule ehitada ajaloolisse keskkonda sobivat purskkaevu, siis keelati see Muinsuskaitseameti poolt otsustavalt, aga vaatesihte palju rohkem rikkuvatele tuulikutele antakse täna roheline tuli!

Riiklik kaitse olgu efektiivne, või olgu üldse olemata.

Eestis on muinsuskaitse all üle 15000 ehitismälestise, mille säilimise riik peaks tagama. Suurem osa asub neist maapiirkondades. Lagunevate hoonete suur hulk ja planeeritavad tuulepargid näitavad aga, et riik ei soovi endale võetud kohustustega hakkama saada ja olukord muutub omanike jaoks halvemaks.

Kuna halvasti toimivast muinsuskaitsest pole kasu mitte kellelegi, siis tulebki täna välja selgitada ehituspärandi kõige väärtuslikum osa ja seda efektiivselt kaitsta uues olukorras. Need kirikud, mõisasüdamed ja linnused, mille vahetusse ümbrusesse tuulepargid rajatakse, tuleb aga kaitse alt maha võtta.

13.02.25 toimus Eesti Omanike Keskliidu volikogu koosolek, mille põhiteemaks oli monopolide hinnakujundus.

Ettekannetega esinesid volikogu liige, endine Konkurentsiameti peadirektor Märt Ots ja AS Elektrilevi juhatuse esimees Mihkel Härm. Mõlemad ettekandjad tõid välja hinnakujunduse läbipaistmatuse probleemi tavatarbija vaatest. Eesti Omanike Keskliidu volikogu esimehe Heiki Hepneri sõnul salastab kahetsusväärselt palju monopole enda hinnakujunduse aluseks olevaid majandusnäitajaid, õigustades seda nii ärisaladuse kaitsemise vajadusega. Selline käitumine ainult rikub tarbijate usaldust monopolide vastu, mis on seoses teenuse valikuvabaduse äravõtmisega niigi madalal.

Sellega seoses tegi omanike liidu volikogu juhatusele ülesandeks töötada välja liidu strateegia, eesmärgiga parandada tarbijate informeeritust monopolide hinnakujundusest.

Eesti Omanike Keskliit saatis 13.01.2025 Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovskile märgukirja, milles juhtis tähelepanu maksumaksjate raha väärkasutusele 2024.aasta restaureerimistoetuse väljamaksmisel. Nimelt andis Tallinna linn restaureerimistoetust iseendale – 2020 avatud Koidula 14 asuva paviljoni remondiks. Seda, et iseenda toetamine ei olnud tööõnnetus, kinnitab fakt, et üle 60% 880 000 euro suurusest toetusest jagunes ka kõrgetele linnaametnikele, kortermaja piirdeaiale, kahe korteri siseviimistlusele (NB! avalik vaadeldavus on toetuse saamisel tingimuseks) ja ühele nn püsikundele.

Omanike hinnangul saavad nii riiklike, kui pealinna muinsuskaitsetoetustega seotud probleemid alguse valdkonnas valitsevatest subjektiivsetest valiku kriteeriumitest, mille tõttu on toetuse saamisel eelis informeeritud ja mõjukatel või otsustajatele lähedal seisvatel isikutel. Samuti olukord, kus kultuuripärandi kaitsega hõlmatud ehitiste arv ja nendel lasuvad piirangud on aetud nii suureks, et toetused katavad omanike tegelikust vajadusest vaid murdosa. Nii pole ka imestada, et (iseenda) muinsuskaitsetoetust vajab isegi Tallinn Linnavalitsus.

Omanike liidu juhi Andry Krass’i sõnul on muinsuskaitsevaldkonnas valitsev olukord seda kurvem, et viimased kümme aastat pöörab riik sõnades muinsuskaitset näoga omanike poole. Samas on peamine muinsuskaitsepiirangute kehtestaja – Vabariigi Valitsus – risti vastupidi käitunud. Ühelt poolt kasvatab valitsus muinsuskaitse alla võetavate ehitiste arvu ja ehituste omanike maamaksukoormust. Teiselt poolt vähendab toetuseid, luues muinsuskaitses soodsa pinnase korruptsioonile ja nomenklatuursele mõtteviisile. Ilmekaks näiteks on taaskord Tallinna linn, mis ei varjagi, et pool 2025 aasta 1,5 miljoni euro suurusest restaureerimistoetusest on kabinetivaikuses saritoetuse saajate vahel ära jagatud, enne, kui lihtne kultuuriväärtusliku hoone omanik sellest veel kuulnudki pole.

Olukorra muutmiseks tuleb muinsuskaitse ja restaureerimistoetuste puhul tagada omanike võrdne kohtlemine, mille esimeseks eelduseks on, et informeerimine ja taotluse ettevalmistusaja pikkus on vastavuses toetuse sihtgrupi suurusega, kuhu kuuluvad kümned tuhanded koduomanikud. Teiseks tuleb toetuse jaotamise otsustuprotsessi kaasata ka omanike esindusorganisatsioonid. Ning kuni „riik ei ole näoga omaniku poole pööranud“ ja riiklikud toetused katavad murdosa omandipiirangutega seotud kuludest, tuleb eelistada majanduslikult nõrgemal järjel olevaid koduomanikke. „On absoluutselt viimane aeg, et muinsuskaitsevaldkonna toetusskeemide vastu hakkaksid huvi tundma õiguskaitseorganid!“, ütles Krass.

13.01.2025 saadetud märgukirja leiab Eesti Omanike Keskliidu dokumendiregistrist.

Eesti Omanike Keskliit tegi taristuminister Vladimir Svetile ettepaneku kiirelt välja töötada ehitusseadustiku sätete tühistamine, mis paneb krundiomanikele avalike kõnniteede hoolduskohustuse.

Ehitusseadustiku §97 lõike 6 kohaselt on maatüki omanik kohustatud korraldama tema kinnisasja kõrval asuva kõnnitee koristuse, sealhulgas lume ja libeduse tõrje ning lehtede koristuse. Eraomanikele on pandud sunnitöö koormis hoida korras enda kulul teise isiku vara. Ilmaolude muutlikkus ei luba omanikel oma elu planeerida ja kodust pikemalt lahkuda, füüsiline töö käib paljudel eakatel kinnistuomanikel üle jõu, tiheda lumesaju korral ei saaks omanik töölegi minna. Selline koormis on sekkumine isiku eraellu.

EOKL aseesimehe Priidu Pärna sõnul tegelikkuses näitab Linnade ja Valdade Liit läbiviidud küsitlus, et ca 65% omavalitsustest korraldab ise oma kõnniteede hooldust. Ka suurimas omavalitsuses, Tallinnas, hooldab linn 70% ratta- ja kõnniteid ja ülejäänud 30% kinnistute omanikud ning linna osakaal kasvab. Eksisteerib olukord, kus seadus paneb kõnniteede hoolduse omanike õlule, samas omavalitsus on teatud osalt omanikelt selle kohustuse faktiliselt ära võtnud. Sellega on loodud põhiseaduse tähenduses omanike ebavõrdse kohtlemise situatsioon.

Lisaks tekib küsimus tsiviilõiguslikust vastutusest. Kui EhS kohaselt vastutab kõnniteede hoolduse eest kinnistu omanik, siis ei vabasta teda vastutusest ja kahjunõuetest ka see, kui tee omanik (kov) on oma kõnnitee ise hooldanud, kuid teinud seda ebapiisavalt.

Kui teede hoolduskohustuse ülevõtmist on nähtud koosmõjus riigilt täiendavate vahendite eraldamisega, siis maamaksuseaduse muudatustega 2024.a kevadel lõi riik eeldused suurema maamaksu kogumiseks, mida omavalitsused on agaralt ka kasutanud. Oleks loogiline kui maaomanikelt kogutav suurem maamaks suunatakse omanike sunnitööst vabastamise finantseerimiseks.

On selge, et EhS imperatiivne säte ei vasta tegelikule olukorrale kõnniteede hooldusel ning külvab õiguslikku ebaselgust. Kui omavalitsus ei ole veel valmis teedehooldust terves mahus üle võtma, siis õigusliku alusena on olemas Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, mis lubab omanikele panna kohustuse tagada üldkasutatava territooriumi heakord. EhS §97 lg 6 kehtetuks tunnistamisel ei teki seega õiguslikku reguleerimatust.

9.detsembril esitas majandus- ja tööstusminister Erki Keldo Vabariigi Valitsuse istungile tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (eelnõu). Eelnõuga seoses soovib Eesti Omanike Keskliit (EOKL), mis seisab tarbijate õiguste eest, juhtida tähelepanu järgnevale.

EOKL on seisukohal, et tarbijate olukorra parandamiseks on vajalik muuta Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti juures tegutseva Tarbijavaidluste komisjoni (TVK) otsused menetlusosalistele siduvaks. Otsuste kohustuslikuks muutmise vajadus on tingitud probleemist, kus kauplejad ignoreerivad TVK menetlusi ning keelduvad selle otsuseid täitmast. Tarbija vaatest toob probleem kaasa olukorra, kus ka peale TVK poole pöördumist ei sõltu tema õiguste maksma panek mitte TVK otsusest, vaid kaupleja suvast. Nagu näitab Tehnilise Järelevalve Ameti kodulehel olevate kauplejate must nimekiri, siis tiirleb selliseid kauplejaid, kelle jaoks Eesti riigi seadused ei kehti, tarbijate ümber massiliselt.

Tarbijavaldkonda kureeriva Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja EOKL vahel saavutati üksmeel selles, et TVK otsustele tuleb anda suurem õigusjõud, 2024 aasta alguses. Eeltoodut kinnitab 2024 aasta kevadel valminud tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu (eelnõu). Paraku tuleb  tänasel päeval tõdeda, et 23. juulil 2024 ametisse astunud Kristen Michali valitsus on eelnõu kabinetivaikuses „kaaperdanud“ ning võtnud sellest tarbijate õiguseid parandavad muudatused välja. 9.detsembril esitas majandus- ja tööstusminister Erki Keldo Vabariigi Valitsuse istungile juba uue eelnõu, tehes seejuures avalikkuse ees näo nagu oleks tegu varasema huvikaitsjate poolt heaks kiidetud muudatusega. Järsust tarbijakahjulikust suunamuutusest ei teavitanud minister isegi tarbijate esindusorganisatsioone. Arvamuse küsimisest, nagu näeb ette hea seadusloome tava, rääkimata.

Eesti Omanike Keskliidu juhi Andy Krass-i ei nõustu omanike liit olukorraga, kus olulisi tarbijaid puudutavaid otsuseid tehakse kabinetivaikuses. Samuti sellega, et Eesti Vabariigi seadused kaitsevad tarbijaid vaid formaalselt, ning, kui tarbija vajab sisulist abi, siis peab ta lootma tarbijaõigust rikkunud isiku armulikkusele. Krassi sõnul näib tänane Vabariigi Valitsus arvavat, et tarbijal on rahakott puuga seljas, ja igaüks, kes midagi ostab, saab endale lubada närvesöövat kohtuteed. Reaalsus on siiski teistsugune, ning selle eiramise eest väärib Vabariigi Valitsus kohta Tarbijakaitse- ja Tehnilise Järelevalve Ameti mustas nimekirjas, ütles Krass.

Teisipäeval, 3. detsembril kuulutati Rahvusooper Estonia Valges saalis välja konkursi võitjad. Omanike liit premeeris tänavu Loona ja Rain Mansbergi, kes on Nõmmel asuvas juugendmajas kodu luues püüdnud säilitada võimalikult palju algupärast, näiteks eestiaegse kalasabaparketi ning vanad glasuurpottidest ahjud, mis on uuesti üles laotud. Ka aknad on taastatud originaalid. 

Omanike liidu välja pandud preemia 1000 eurot andis üle liidu juhatuse liige Ivo Lambing.

21. novembril toimus Eesti Omanike Keskliidu üldkogu. Liidu 30.tegutsemisaasta täitmise puhul valiti üldkogu poolt auliikmeteks Urmas Reinsalu ja Priidu Pärna, kelle juhtimisel sai Eesti Omanike Keskliidust Eesti suurim kodanikuühendus. Varasemalt on auliikmeteks valitud liidu esimene juht Jüri Estam ning asutajaliikmed Harri Leppik ja Peeter Ploompuu. Üldkogul täienes ka 23-liikmelise volikogu koosseis, mille uuteks liikmeteks valiti tunnustatud mikrobioloog Kai Künnis-Beres,  Ohutusjuurdluse Keskuse juht Märt Ots,  Kinnisvara Korrashoiu Liidu juhatuse esimees Heikki Lind ja Põhja-Harju Koostöökogu juhatuse esimees  Arno Kannike. 2025 aastast alates hakkab üldkogu otsusel kehtima liikmemaks 25 eurot aasta kohta.

Omanike liidu tänasest tegevusest andis ülevaate juhatuse esimehe Andry Krass, kelle sõnul astub liidu liikmeks keskmiselt 10 koduomanikku kuus, mis näitab, et omanike vajadus huvikaitse järele ei ole ka tänasel päeval kuhugi kadunud. Oma kõnes märkis omanike liidu juht, et kui 30 aastat tagasi tuli õigusjärgsete omanikel võidelda oma õiguste tunnustamise eest, siis on tänase liidu tööpõllul monopolide hinnakujundus, omandiõiguse piirangute hüvitamine, varjatud maksustamine, rohepööre ja sellega seotud reformid. „Nii laiapõhjalist huvikaitset saab teostada vaid tugeva liikmeskonnaga organisatsioon, mida Eesti Omanike Keskliit kahtlemata ka on“, ütles Krass.

Eesti Omanike Keskliitu kuulub 2024. aasta seisuga 42 761 liiget. Liidu igapäevatööd juhib 6-liikmeline juhatus, mida toetavad 23-liikmest koosnev volikogu ja erialatoimkonnad. Lisaks huvikaitsele tegeleb liit ka oma liikmete juriidiline nõustamisega ja kodanikualgatusportaali www.petitsioon.ee haldamisega. Liidu aasta eelarve on keskmiselt 60 000 eurot, millest 80% laekub liikmemaksudest ja 20% ulatuses annetustest.

Korterelamute põhjalik renoveerimine on paljude koduomanike jaoks hädavajalik samm, mis mitte ainult ei suurenda energiatõhusust, vaid tõstab ka elukvaliteeti. Viimase kahekümne aasta jooksul on Eesti koostöös Euroopa Liiduga panustanud korterelamute arengusse ligi kaks miljardit eurot. Tänaseks on Eestis riigi ja Euroopa Liidu nn „kes ees see mees“ renoveerimistoetuste abil korrastatud ligi 1600 kortermaja. Samas tervelt 14 000 on endiselt renoveerimise ootel, mis eeldab veel täiendavalt 20 miljardi euro suurust toetuseraldust. Sellise summa leidmine ei ole tänase Eesti eelarve seisu juures realistlik ega ka mõistlik.

Eesti Omanike Keskliit on mitmel korral juhtinud tähelepanu asjaolule, et kiiruse peale toetuse jagamine, kus toetamisel pole otsustav koduomanike vajadus, vaid murdosa sekundid, ei ole eetiline. Nii tõrjutakse kõrvale need koduomanikud, kes on majanduslikult nõrgimas seisukorras. Eelkõige kuuluvad riskigruppi madala sissetulekuga leibkonnad, väikesed korteriühistud ning madala kinnisvara väärtusega piirkondades asuvad korteriühistud. Lähtudes eeltoodust on omanike liit teinud Vabariigi Valitsusele ettepaneku muuta toetuse jagamise põhimõtteid nii, et eelisseisundis oleksid need korteriühistud, kelle jaoks korterelamu renoveerimine on keskmiselt raskem. Paraku ei ole selle ettepanekuga arvestatud, ning nii eelistab valitsus anda toetust pigem nendele, kes seda ei vaja, tehes seejuures kõik, et toetusest ilma jätta need koduomanikud, kes seda tegelikult vajavad.

Kui näiteks 10.05.2023 toimunud korterelamute toetusvoorus võttis Vabariigi Valitsus viimasel hetkel võimaluse saada toetust korteriühistutel, milles asuvad vähekindlustatud peredele mõeldud kohaliku omavalitsuse elamispinnad, siis 28.10.2024 toimuvas toetusvoorus kostitab valitsus nõrgemaid ühistuid kolme ebameeldiva üllatusega. Esiteks on väikesed ühistud määratud kõige madalama, neljanda prioriteetsusega toetuse saajate hulka (tagapool suurtest-, naabruspõhiselt renoveerivatest-, muinsuskaitsealadel asuvatest- ja tehaseliselt renoveerivatest ühistutest), kellel tuleb hierarhias kõrgemal olevatest ühistutest alles jääva toetuse eest teiste „lihtsurelikega“ kiiruse peale võistelda. Teiseks tuleb paljudel väikeühistutel täita konkurentidega võrreldes rohkem taotluse välju, mis võtab aega ja paneb neid nõrgemasse konkurentsiolukorda. Kolmandaks ei kaitse valitsus väikeühistuid toetuse esitamise teenust pakkuvate andmesisestajate eest, kes on suutelised täitma toetuse avalduse tavainimesest kümme korda kiiremini, ning kes eelistavad suuremaid ühistuid, kuna nendelt saadav teenustasu on suurem.

Eesti Omanike Keskliidu juhatuse esimehe Andry Krassi sõnul ei ole kahtlust, et Eesti eluaseme valdkond on teinud tänu Euroopa Liidu abile läbi suure arengu. Tema sõnul ei saa aga mööda vaadata arenguga kaasnenud eetilisest probleemist, sellest, et Vabariigi Valitsus on renoveerimistoetuse tingimused sätestanud nii, et nõrgemal elujärjel koduomanike majanduslik olukord või eluaseme kvaliteet pole paranenud. „Probleemi lahendamiseks tuleb renoveerimistoetuse sihtgruppi vähendada tasemeni, kus renoveerimistoetust jätkub kõigile (sihtgrupis olevatele) koduomanikele ning toetuse taotlust esitades pole vaja kiirustada“, ütles Krass.

Eesti Omanike Keskliit vaatab hämminguga kommunaalpoliitikute sõnapidamatust Tallinnas. Kui linnavõimu koalitsioonileping lubab kindlas kõneviisis, et kinnistuomanikud vabastatakse linna kõnniteede talvisest hooldusest, siis talve hakul on kevadised lubadused sulanud kui lumi ja linnajuhid otsivad vabandusi, miks seda teha ei saa, kuni selleni, et kõigi kõnniteede hoolduse ülevõtmist polevatki lubatud. Kui Tallinnas on üle 1000 km kõnni- ja rattateid, siis leida lisaraha vaid ca 50 täiendava kilomeetri hooldamiseks, on lati alt läbi jooksmine, mida valijad saavad mäletama.

Füüsilise sunnitöö kohustuse panek tehnikaajastul omanikele on ajast ja arust. Kõnniteede sellise hoolduskorraldusega ei ole rahul ei linnaelanikud ega -juhid. Ilmaolude muutlikkus ei luba eraomanikel oma elu planeerida ja kodust pikemalt lahkuda, füüsiline töö või teenuse palkamine käib paljudel eakatel kinnistuomanikel üle jõu, tiheda lumesaju korral ei saaks omanik töölegi minna. Selline koormis on oluline sekkumine isiku eraellu ning vabadusse seda ise kujundada.

Linnade ja Valdade Liidu 2022.a. läbiviidud küsitluse kohaselt omavalitsustest ca 65% korraldab ise oma territooriumil avalikult kasutatavate kõnniteede hooldust. Seda kummalisem on, et Eesti suuremad ja jõukamad omavalitsused, Tallinn ja Tartu ei suuda või ei taha oma vara korrashoidu ise korraldada.

Omanike Keskliidu esimehe Andry Krassi sõnul eksisteerib Tallinnas olukord, kus ehitusseadus ja heakorraeeskiri panevad kõnniteede talvise hoolduse üheselt kinnistuomanikele, samas omavalitsus on suurel osal kinnistuomanikelt selle kohustuse ära võtnud, kuna hooldab üle poole oma kõnniteedest ise. Sellega on loodud omanike ebavõrdse kohtlemise olukord, kus osad kohustatud omanikud ei pea oma õigusaktidega pandud kohustust täitma ja säästavad sellega aega ning vahendeid. Põhiseaduse kohaselt peab isikuid kohtlema seaduse ees võrdselt ning kõnniteede hoolduse 100% ülevõtmine ei ole seetõttu pelgalt omavalitsusjuhtide kaalutlusotsus. Mõõname, et seda võib teha linnaosade kaupa ja mitme aasta jooksul, kuid siht peab olema selge ja sõna tuleb pidada. Raha ei tule tõesti seinast, kuid kõnniteede hoolduseks vajaminevad summad saaksid perspektiivis laekuda kasvava maamaksu arvelt.