Regionaal- ja põllumajandusministeerium saatis 15.03.2024 arvamuse avaldamiseks maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eesti Omanike Keskliit esitas eelnõu osas omapoolsed seisukohad.
Kaasamisest
Eelnõu saanud organisatsioonid tänavad ministrit arvamuse avaldamise võimaluse eest. Samas
juhivad allakirjutanud tähelepanu, et mitmele olulisele maamajanduse organisatsioonile on teavitus
jäetud saatmata hoolimata nende liikmete otsesest puutumusest eelnõu reguleerimisvaldkonnaga.
Nii on näiteks ignoreeritud Eestimaa Talupidajate Keskliidu ja Eesti Erametsaliidu kaasamist.
Palume edaspidi ka neid organisatsioone maaomanikke puudutavatest eelnõudest teavitada.
Tähelepanuväärne on kooskõlastamiskirjal sisaldunud märge, et „sisus on poliitikud kokku
leppinud. Eelnõu on kiireloomuline ja peab lähiajal jõudma kooskõlastusringile“. Tegemist oleks
nagu viitega juba otsustatud küsimusele ja signaaliga kirja saanud isikutele, et sisulisi seisukohti
ministeeriumi poolt ei oodata. Leiame, et sellise eelpositsiooni kujundamine devalveerib
huvirühmade sisulist kaasamist ja ei ole kooskõlas hea õigusloome tavadega. Eelnõu saatmise
mõte peaks olema sisuliste ettepanekute kogumine eelnõus käsitletava probleemi osas.
Maamaksu tõusupiiri kaotamine
2022 aastal viidi läbi maade korraline hindamine, mille tulemusena on oluliselt kasvanud
maamaksu arvestamise aluseks olev maa maksustamishind. Maaomanikele tähendab uus olukord
üldjuhul märkimisväärset maamaksu tõusu.
Maa hindamise seaduse, maamaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse ettevalmistamisel
kinnitati maaomanike esindusorganisatsioonidele korduvalt, et maamaksu liigse tõusu osas ei ole
muretsemiseks põhjust, kuna seadusesse kirjutatakse maamaksu tõusu piirang – mitte rohkem kui
10% aastas. Sellist kavatsust on rahandusministeeriumi esindaja artikliga ERR portaalis ja
ministeeriumi kodulehel ka kirjalikult avalikkusele kinnitatud – ühegi maaomaniku maks ei saa
kerkida rohkem kui 10% aastas.
Hetkel kehtiv maamaksuseadus ei näegi ette maamaksu tõusu rohkem kui 10 protsenti aastas.
Eelnõu menetlemisel, mil omanikke rahustati maksutõusu ülempiiri kehtestamisega, ei mainitud
kordagi omavalitsusele antavat õigust seda piiri ületada. Maksutõus viidi ellu koos maaomanikele
antud lubadusega iga-aastast maksutõusu ohjata. Nüüd oleks eriti sõnamurdjalik tühistada
maksutõusu ülempiir, aga jätta jõusse maksutõusu võimaldanud seadusemuudatus ja toimingud.
Maamaksu kui ühe riikliku maksu suurenemine kümnendiku võrra aastas (ja mitmete järjestikuste
aastate jooksul) on niigi ebaproportsionaalne. See mõjub tootmissisendite kasvu kaudu pärssivalt
põllumajandustootjate konkurentsivõimele ning püsikulude suurendamise teel negatiivselt
metsaomanike võimele panustada metsakasvatusse. Maaomanikud ja -ettevõtjad ei ole selles
süüdi, et riik pole maid korraliselt hinnanud või et kohalike omavalitsuste tulubaas on madal.
Selliste probleemide lahendamise panemine ühe ühiskonnagrupi õlgadele ei ole õiglane.
Eelnõu seletuskirjas on märgitud, et „eelnõu eesmärgiks on suurendada KOVide
finantsautonoomiat ja anda KOVidele rohkem paindlikkust kohalikul tasandil maksude
kehtestamiseks. KOVidele tulubaasi kasvu potentsiaali tekitamiseks on vaja suurendada võimalust
ise otsustada maamaksumäärade, aastase maamaksu kasvu ja maksusoodustuste üle“. Samas
selgitatakse justkui maaomanikke rahustada püüdes, et KOVi tasandi maksuautonoomia
võimaldab kogukonnal leida tasakaalu teenuste taseme ja maksudega panustamise vahel.
On äärmiselt väheusutav, et maamaksu tõusu piiri kaotamine ei tähendaks enamuse omavalitsuste
puhul maamaksu tõstmist maksimaalsele tasemele. Senine praktika kinnitab, et pigem kasutavad
KOV-id seadusega antud võimalusi täies mahus.
Rahandusministeeriumist saadud andmetel ei kasutanud 2023. aastal 79 KOV-ist ainult 12
omavalitsust võimalust metsamaa maamaksu maksimaalses määras küsimiseks (tol hetkel 2,5%
maksustamishinnast). Seejuures oli nende 12 hulgas omavalitsusi, kes määrasid maksumääraks
seaduses toodud maksimumtasemele väga ligilähedase määra (nt Anija ja Tartu vald 2,4%, Tori
vald 2,3%). Rõhuv enamus omavalitsusi küsib maamaksu seadusega lubatud maksimaalses mahus.
Viide KOV-i paindlikkusele maksumäära kehtestamiseks tähendab päriselus valdavalt
maamaksumäära kehtestamist seaduses toodud maksimaalses ulatuses. Kindlasti toimuks
maamaksu tõstmine maksimaalsele tasemele rahalistes raskustes olevates omavalitsustes.
Rõhutame, et maaomanikud ei pea omavalitsuste ebaprofessionaalsest juhtimisest tekkinud
probleeme kinni maksma.
Eelnõu mõjud maamajandusele
Metsanduses tooks eelnõu sellisel kujul vastu võtmine kaasa:
➢ raietegevuse aktiivsuse kasvu lähtudes mitte metsakasvatuslikest vajadustest, vaid omanike
finantsseisust. Kui omandi haldamine muutub kulukaks, suunab see metsaomanikke
vaatama rohkem metsa kui kohest rahavoogu pakkuvat majanduslikku ressurssi, mille abil
katta maksukoormuse tõusu tõttu lisandunud kulud.
➢ metsaomandist loobumise (väike)metsaomanike puhul. Aastaid on tulumaksuseadus
suunanud omandireformi käigus metsaomanikuks saanud isikuid omandist loobumise
teele – tagastatud maa esmakordne võõrandamine on olnud tulumaksuvaba, kuid metsa
majandamisest saadud tulu on maksustatud tulumaksuga. Alles 2020. aastal muudeti
tulumaksuseadust selliselt, et ka raieõiguse ja metsamaterjali müügil rakendub
tulumaksusoodustus. Tulumaksuseadus ei motiveeri enam metsamaa ära müümist.
Tulemused on ka praktikas näha – metsamaa müümine füüsiliste isikute poolt on
vähenenud (Maa-ameti andmetel on 2023.a. võrreldes tulumaksuseaduse eelse ajaga
langenud füüsiliste isikute poolt müüdud metsamaa pindala ligi kaks korda). Nüüd
tahetakse maamaksuseadusega maaomanikele anda uus signaal – kes omandit kõrgete
maksude tõttu pidada ei suuda, müügu ära. Suuremat finantsvõimekust omav
rahvusvaheline kapital on aga ostuvalmisolekuga ootamas.
Põllumajanduses tooks eelnõu sellisel kujul vastuvõtmine kaasa:
➢ tegelikele põllumajandustootjatele maa rendihinna kasvu, kuna maa omanikel on võimalus
maksukoormuse tõus rendihinda edasi kanda. See mõjutab põllumeeste majanduslikku
hakkamasaamist, aga annab ka tõuke toiduainete kallinemiseks.
➢ ÜPP positiivse mõju vähenemise, kuna maamaksu tõus neelab osaliselt need toetused,
vähendades sellega majanduslikku leevendust, mida hektaripõhised toetused peaksid
põllumajandusettevõtetele pakkuma, ning suurendades põllumajandustootjate rahalist
koormust.
➢ põllumajandustootjate tehtud pikaajaliste investeeringu- ja ettevõtlusotsuste veelgi
keerukamakas muutmise, kuna puudub õiguskindlus ja prognoositavus sektoris.
Üldisemas vaates annab eelnõu ränga hoobi maaettevõtjate õiguskindlusele. Maaomanikele antud
maamaksu tõusu piirangu lubadust sisaldanud Maa hindamise seadus, maamaksuseadus ja teiste
seaduste muutmise seadus võeti vastu alles kaks aastat tagasi. Riigi poolt sellise kiirusega lubadusi
jalge alla tallates kaob ettevõtjatel vähemgi usaldus, et nende tegevust mõjutav õiguslik raamistik
mõistliku ajaperioodi kehtiks.
Lisaks märgime, et eelnõu seletuskirjas on välja toodud: „Maksimaalsete lubatud maksumäärade
ülempiiri kehtestamisel tuleb silmas pidada, et maamaks koostoimes ülejäänud maksudega ei
hakkaks takistama maa kasutamisest mõistliku tulu saamist.” Ootame mõjuanalüüsi, mis lähtuks
põllumajandustootja/metsaomaniku (maa tegeliku kasutaja) vaatest, mis on reaalne kulu, mis
muudatusega kaasneb. Näeme, et maade kasutamise osas tekib n.ö. kihistumine, kus häid maid
tahetakse, kehvad maad jäävad ilmselt pangale, kuna müüa ei õnnestu, sest keskmine maamaks on
kõrge, aga tegelikkuses maal väärtust ei ole. Lisaks suurendab see probleeme keskkonna- ja
kliimaeesmärkide täitmisel. Tootmissisendite hind tõuseb veelgi, mis tuleb maaomanikul tagasi
teenida ning seda saab teha vaid väga intensiivse tootmisega viljakal mullal. Lisame näite:
Maatulundusmaa, 25,44 ha (haritav maa), maa maksustamishind: 134 808 eurot. Tegelik (st. ilma
kaitsemehhanismi rakendamata) maamaks: 674,04 eurot. 2024. aasta maksuteate suurus: 210,99
eurot. 2025. aasta maksuteate suurus: 316,49 eurot (rakendub kaitsemehhanism, tasumisele
kuuluv maamaks suureneb 50%).
Kodualuse maamaksu kaotamine
Kodualuse maamaksu vabastus kehtib Eestis 2013. aastast. Äsja, 1. jaanuaril 2024 laiendati seda
liitsihtotstarbega kinnistute elanikele. Kodualuse maa maksuvabastuse üle-riigiline kaotamine ja
selle küsimuse andmine omavalitsuste otsustada on riigi poolt sõnamurdlik käitumine.
Kodualuse maamaksuvabastuse kaotamine ei olnud valimisdebati teema ja isegi koalitsioonileping
ei sõnasta sellist eesmärki. Tekib olukord, kus kodualuse maamaksu vabastus ei ole kuidagi
tagatud, vastutus ja kiusatus lükatakse omavalitsuse kaela ning tekib täiesti teine olukord algse
maksuvabastuse ideega. Kui eelnõu näeb seda võimalikku kohaliku volikogu kehtestatavat
soodustust vähekindlustatute abistamise võimalusena, siis üleriigilise ühetaolise maksuvabastuse
idee oli tähtsustada kodu. Kas ühe omavalitsuse kodud peaks olema kuidagi vähem väärustatud
kui teise – ühes kehtib maksuvabastus ja teises ei kehti? Inimesed on oma kodualuse maa riigilt
välja ostnud ja kodu ei peaks täiendavalt maksustama.
Eelnõu kohaselt on muudatuse mõju suur ja puudutab 520 000 omanikku. Eestlaste kodud on
remondivõlas ja ootavad massiliselt renoveerimist energiatõhusateks, kodukulud on muutunud
väga kõrgeteks, omanikke koormatakse avalike teede korrahoiukohustusega. Koduomanike
täiendav sõnamurdlik maksustamine raskendab nende olukorda veelgi. Me ei saa lubada olukorda,
kus eakas majaomanik peab tasuma maamaksuks mitme kuu pensioni või ujutavad tuhanded
pensionärid omavalitsused üle täiendavate maksuvabastuste taotlustega.
Pindalapõhine maksuvabastus tuleb võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt üleriigiliselt säilitada
ja tagada, et elamumaa maamaks ei saaks ühelgi juhul tõusta aastas rohkem kui 10%, nagu oli
kokku lepitud. Samuti ei ole vastuvõetav eelnõu põhimõte, mille kohaselt toimub kodualuse maa
maksustamine igal juhul, kui jooksval aastal ei ole volikogu soodustuse määra otsustanud.
Koduomanikul peab olema tagatud kindlus, et juba antud soodustused kehtivad seni, kuni neid
pole muudetud.
Ettepanekud eelnõu muutmiseks
Eelnevalt selgitatud põhjustel peab enne maamaksu tõusu seadusesse kirjutatud leevenduste
lubadus jääma kehtima vähemalt maamajandustootjatele (põllumehed, erametsaomanikud).
Seetõttu teeme ettepaneku:
- Muuta eelnõu selliselt, et säilitatakse maamaksu tõusu piirmäär mitte rohkem kui 10%
aastas. - Alternatiivselt: kui ettepanekut nr 1 ei arvestata, muuta eelnõu selliselt, et mitte rohkem
kui 10% aastase tõusu piirmäär jääks kehtima maatulundusmaa osas. - Võtta eelnõust välja p. 13) s.o kodualuse maa senise maksusoodustuse süsteemi
kaotamine.
Juhul kui meiepoolsed ettepanekud jäävad arvestamata, on õiglane loobuda ka tehnovõrkude- ja rajatiste
talumistasu suurenemise piirist, mis seadustati samuti Maa hindamise seaduse, maamaksuseaduse ja teiste
seaduste muutmise seaduse vastu võtmisega. Ääretult ülekohtune oleks võtta maaomanikelt ära neile
lubatud soodustus, aga neile tehnovõrkude talumise eest makstava kompensatsiooni õiglasemaks
muutumist takistav piir paika jätta. Riigi selline käitumine kahandaks märgatavalt riigi poolt seadusloome
protsessis tulevikus antavate lubaduste tõsiseltvõetavust.