Eestis käiva veereformi üheks oluliseks teemaks on killustunud veevarustuse ja kanalisatsiooni sektori konsolideerimine ja efektiivsuse kasvatamine, kirjutab konkurentsiameti regulatsiooniteenistuse juhataja Külli Haab.
Elame maailma puhtaima õhuga riigis. Niisama hea kvaliteediga on ka meie joogivesi. Eesti rahvusvahelise konkurentsivõime aastaraamat 2023 paigutab meie vee infrastruktuuri Euroopa Liidu 27 liikmesriigi hulgas 13. kohale ning maailmas 64 riigi seas oleme 29. kohal. Vee kättesaadavust on seejuures hinnatud väga kõrge lausa kümnenda kohaga ning piisavaid veevarusid 16. kohaga. See on suures osas tänu Eesti geograafilisele asukohale, aga enamgi veel on sellele kaasa aidanud kohalike omavalitsuste ambitsioonikad arengukavad, mida on vee-ettevõtjatel eurotoetuste toel õnnestunud ka ellu viia.
Eestis tegutseb täna üle 130 vee-ettevõtte, enamus mikroettevõtjad, kelle efektiivsusnäitajad (näiteks veekadu torustikes) varieeruvad. Eestist pindala osas 25 protsenti ja rahvaarvu mõttes kolm korda suuremas Horvaatias, kus täna tegutseb ligi 200 vee-ettevõtjat, plaanitakse vee-ettevõtjate arvu vähendada 41-ni. Nad teevad seda seepärast, et suurendada efektiivsust ning et tarbijale oleks tagatud mõistliku hinna ja hea kvaliteediga veeteenus ka tulevikus.
Täna erineb Eesti vee- ja kanalisatsiooniteenuse hind piirkonniti väga palju. Kui keskmine joogivee ja reovee tasu (koos käibemaksuga) on 4,22 €/m3, siis väikseim hind on 2,43 €/m3 ja suurim hind 6,64 €/m3 ehk erinevad 2,7 korda. Kui tulevikus ei toimu muutusi, kasvavad erinevused veelgi. Vee-ettevõtted on loomulikud monopolid, kelle opereerida on taristu, mida ei ole majanduslikult otstarbekas dubleerida. See tähendab, et tarbijatel ei ole võimalik teist teenuse osutajat valida isegi juhul, kui ettevõtja kulutused ja sellest tulenevalt vee hind on väga kõrge. Samas me ju ei kujuta oma elu ette ilma veeta. Aga kas saaks ka teisiti?
Kuidas veeteenuse hind täna kujuneb?
Eestis toimub veehinna regulatsioon ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse alusel, mis ütleb, et hind peab katma põhjendatud kulud ning tagama põhjendatud tulukuse ettevõtja investeeritud varadelt. Veeteenuse hindade arvutamise aluspõhimõtted on sarnased Eesti teiste reguleeritud teenuste hindadega nagu näiteks küte ja elektrivõrk.
Investeeringud ja nende maksumus on üks oluline hinnakomponent. Siin tulevadki mängu riik toetuste andjana ja kohalikud omavalitsused, kes kinnitavad ja kontrollivad vee-ettevõtjate investeeringute vastavust ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arengukavadele. Hetkel kehtiva regulatsiooni järgi ei võeta energeetika- ega ka veesektoris eurotoetuste arvelt teostatud investeeringuid teenuse hinnas arvesse. Analoogset põhimõtet kasutatakse ka teistes ELi riikides, näiteks Lätis, Leedus ja Horvaatias.
Veereform ja isemajandavad vee-ettevõtjad
Eestis on käima lükatud veereform, mille raames käib hetkel veemajanduse sektori teekaardi koostamine, eesmärgiks on selgitada välja valdkonna hetkeolukord, pakkuda välja erinevad stsenaariumid veereformi läbiviimiseks ning tuua veemajandusega seotud osapooled ühise laua taha. Teekaart valmib 2025. aasta teiseks pooleks ning projekti läbiviimist toetab Euroopa Komisjon tehnilise toe instrumendist. Selle protsessi üheks oluliseks teemaks on killustunud veevarustuse ja kanalisatsiooni sektori konsolideerimine ja efektiivsuse kasvatamine.
Suure osa vee-ettevõtjate võimekus eurotoetusteta jätkuinvesteeringuid teha on piiratud, nagu on piiratud ka nüüdisaegsete seadmete hooldamiseks kvalifitseeritud tööjõu leidmine. Üheks lahenduseks võiks olla väiksemate vee-ettevõtete liitumine suuremate ja tihedama asustuspiirkonnaga ettevõtetega. Näiteks Narva ja Narva-Jõesuu linnade puhul oleks erinevate veehindade kehtestamisel Narva-Jõesuus hind kallinenud keskmiselt 44 protsenti ja Narva linnas viis protsenti, kuid ühise hinnaga ja mastaabiefekti mõjul muutus hind keskmiselt seitse protsenti.
Eesmärgiks tuleb seada mõistlik hind tarbijale ja üldine kasu ühiskonnale
Eesti veesektor vajab jätkusuutlikkuse tagamiseks korrastamist, see on päevselge. Samas ei tohi suures reformimise tuhinas ära unustada tarbijat. Veereformi eesmärgid ja tulemid peavad eelkõige teenima tarbija huve, et joogivee kvaliteet oleks hea ja veehind mõistlik ka edaspidi.
Eesti veehind on täna alla kahe protsendi leibkonna sissetulekust. OECD arvab, et mõistlik veehind võiks jääda kolme kuni viie protsendi vahele leibkonnaliikme sissetulekust. Künnis viis protsenti, mis rahaliselt tähendaks vee hinda 21 €/m3, oleks ligi viis korda tänasest keskmisest kõrgem. Sellises mahus hinnatõus, kui seda Eesti osas kaaluda, peab olema vägagi põhjendatud, ja kui sektori ümberkorraldamisega on võimalik seda vältida või oluliselt leevendada, siis peaksid kõik turuosalised nagu ka poliitikakujundajad selle poole püüdlema.
Konkurentsiamet on sellel teekonnal koostööpartneriks kõikidele sektoris tegutsevatele ettevõtjatele, kohalikele omavalitsustele ja ministeeriumile. Näiteks on hinnametoodikas võimalik rakendada stiimuleid vee-ettevõtjatele, kes panustavad kuluefektiivsuse saavutamisele või ergutada tarbijaid vett teadlikumalt tarbima.