Veeteenuse reformi vajaduse selgitamisel on selle eestkõnelejad märkinud õigesti, et eurotoetuste lõppemise ja veesektori killustatuse tõttu on veereform Eestis möödapääsmatu. Vähemalt sama vajalik on reform aga selleks, et vältida vee-ettevõtjate monopoolse turujõu kuritarvitamist tulevikus. Seda enam, et reformi üheks tulemiks on suure tõenäosusega vee-ettevõtluse konsolideerumine ja veemonopolide turujõu suurenemine.
Aastaid kestnud vaidlus küsimuses, kas Tallinna Vee hinnapoliitika allub Konkurentsiameti järelevalvele, on üks näidetest, kuidas näeb üks vee-ettevõte oma vastutust – hierarhia on paigas – mina müün ja teie maksate seda hinda, mida mina monopolina soovin! Ilmselgelt ei adu kõik vee-ettevõtjad veel ka täna, et nende monopol on seadusega tagatud mitte nende lõputu kasumiiha, vaid tarbijatele kvaliteetse ja mõistliku hinnaga teenuse tagamiseks. Mõistlik hind ei tähenda seejuures ainult teenuse odavust võrdluses teiste vee-ettevõtetega. Taaskord näitab siin negatiivset eeskuju Tallinna Vesi, mille kasumlikkus ületab mõistlikkuse piire juba aastakümneid, ilma, et Konkurentsiamet seda kuidagi ohjata suudaks. Olgu siinkohal välja toodud veemonopoli 2023 aasta majandusaruande põhinäitajad – müügitulu 61,14 miljonit eurot, kasum 17,35 miljonit eurot, 79% puhaskasumist maksti omanikule dividendideks. Ja nii aastast aastasse! Rääkida siin muust, kui omanike eetikapuudest, on ilmselge liialdus.
Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, kuid täna kehtiva konkurentsiõiguse kohaselt ei ole probleemi, kui 25% veeteenuse osutamisest teenitud tuludest makstakse seadusliku monopoli (NB! seaduslik monopol = ühiskonna huvides tegutsevat monopol) omanikele dividendideks. Teisisõnu on vee-ettevõtete kõrge kasumimarginaali garandiks Konkurentsiamet, mis Tallinna Vee omanike lõputu kasumiiha tagasi hoidmise asemel premeerib neid hoopis loaga tõsta veetarbijatele hinda 15%. Ja nii saame ka järgmisel aastal börsiteadetest lugeda, kuidas Tallinna Vee juhtkond on teinud (koostöös Konkurentsiametiga) suurepärast tööd…
Eelkirjeldatud olukord ei ole kooskõlas nende põhimõtetega, miks me veemonopolid seaduse alusel lõime. Seetõttu tuleb veereformi käigus lahendada piirkondliku vee hinna erinevuse probleemi kõrval ka monopolide ülikasumite ja Konkurentsiameti nõrga hinnajärelevalve küsimus. See on ka põhjus, miks tarbijate huve kaitsev Eesti Omanike Keskliit ei rutta toetama Tallinna Vee sarnaste regionaalsete veemonstrumite loomise plaani, vaid soovib, et läbi kaalutakse ka alternatiivsed lahendused. Üheks veereformi alternatiiviks on veeteenust osutavatele ettevõtetele hinna- ja kasumilae kehtestamine, võttes sellega vee-ettevõtetelt mõtte hajutada tulusid tütar- ja sidusfirmade ja/või erinevate tarbijagruppide vahel – ikka selleks, et Konkurentsiamet saaks veel kõrgema veehinna kehtestada. Lahendus tagaks hinnakontrolli ka nende teenuste üle, mille puhul vee-ettevõtted omavad (tänu otsekontaktile tarbijatega) loomulikku konkurentsieelist, mida Konkurentsiamet kontrollida ei saa.
Teiseks veemonopolide parema ohjamise võimaluseks on opereerimistegevuse ja omandi lahutamine, millest kirjutas oma 30.06.2024 arvamusloos Marko Err. Sellisel juhul jääks veeteenuse opereerimine vaba konkurentsi reeglitel põhinevaks äritegevuseks ja kõik omandiga kaasnevad kuud kannaks avaliku võimu omandis olev mittetulunduslik institutsioon, mis või olla nii kohalik omavalitsus, kui Eleringiga sarnane riigiettevõte. Omandi ülalpidamise ja investeeringutega seotud kulud jaotuksid omakorda solidaarselt kõigi veeteenuse tarbijate vahel, mis tagab veehinna senisest suurema stabiilsuse tarbijatele. Selline lahendus tooks veeteenuse turule konkurentsiolukorra, millest saab alguse ka tänaste vee-ettevõtete killustatuse probleem, kus nõrgad ei saa turult lahkuda ja tugevad vee-ettevõtted ei saa (nõrkade arvelt) laieneda.
Seda, kumba teed Eesti oma veereformiga läheb, näitab lähitulevik. Samas tarbija vaatest oleks parim, kui reformi käigus suureneks konkurents veeturul ja tugevneks Konkurentsiameti võimekus teostada veemonopolide hinnajärelevalvet. Kokkuvõttes võib veeturu killustatus ja toetuse vähenemine olla paljude vee-ettevõtete vaatest probleem. Samas tarbija vaatest on suurimaks probleemiks hoopis konkurentsi puudumine, mida võimendab nõrk hinnajärelevalve. Senise kogemuse pinnalt pole tarbijad enam naiivsed arvamaks, et tulevikus ei leidu veemonopoli, mis kasutab oma turujõudu ühiskonna huvide vastu. Ka see risk vajab maandamist.
Andry Krass
Eesti Omanike Keskliidu juhatuse esimees
Kliimaministeeriumi veereformi töögrupi liige