Ilmastikust sõltuva elektritootmise lisandumine elektrisüsteemi eeldab samas proportsioonis juhitava tootmise, salvestuse ja tarbimise juhtimise mehhanismi olemasolu. Tuuleparkide dotatsioonid, lisatasud ja võrguteenuse kallinemine koormavad lõpptarbija elektri koguhinda tublisti üle tarbija tasukohasuse, kirjutab Arvi Hamburg.
Kliimaminister Yoko Alender selgituse kohaselt loob kliimakindla majanduse seadus tingimused taskukohase elektri ja kestliku- ning ressursitõhusa majanduse tekkeks. Ilus, aga kas see osutub tõeks? Kas tarbijate käest on küsitud ja kas eeldused selleks on loodud?
Samuti oleks oluline tõstatada küsimus, kui palju kogu energiaturust allutada poliitikute tahtele ning kui palju turu reeglitele. Ja mis peamine, kes maksab kinni ümberkorraldused energiasektoris ja kas jääme konkurentsi. Ja milliseks kujuneb lähiaastatel elektri koguhind lõpptarbijale, sest praegu kuuleme igast järjekordses muutusest ja hinnatõusust osade kaupa nagu järjejutus?
Eesmärgile on esmatähtis elektri koguhind lõpptarbijale
Valitsus tegeleb aktiivselt “taastuvelektri” toetuste väljatöötamisega, et täita oma 2030. aastaks püstitatud eesmärki. Kuigi taastuvenergia eesmärgi põhjendamiseks pole analüüse tehtud, aga lubadus taskukohasest elektrist kannustab. Tuule- ja päikesejaamades toodetud elekter ongi odav tootmiskohas, kuid elektrivõrku sobitamine ja tarbimiseks nõutava kvaliteedi saavutamine on kordades kallim, sest tootmise ja tarbimise profiil ei ühti ning meie elektrivõrk on üles ehitatud tootmisele Ida-Eestis.
Maismaa- ja meretuuleparkides toodetud elektrile korraldab riik vähempakkumised garanteerides turu ja hinna vastavalt 12 ja 20 aastaks. Tõsi, ilma toetusskeemita investeeringuid ei tehta, kuid kas kogu äririski peab maandama Eesti tarbija.
Samuti on ebaselge, kuidas muudab taoline riiklik sekkumine kogu elektriturgu, miks peame doteerima üle Eesti tarbimise toodetud elektrit ja kuidas kaasatakse varasemad tuuleparkide investorid. Kas ikka arendame elektrisüsteemi kõiki funktsioone ja tunneme turgu, et vältida olukorda (viimati oli selline Hollandis), kus soodsate tuule- ja päikeseolude korral piirab süsteemioperaator tootmist, ja maksame ka tootmata jäänud elektri eest?
Ilmastikust sõltuva elektritootmise lisandumine elektrisüsteemi eeldab samas proportsioonis juhitava tootmise, salvestuse ja tarbimise juhtimise mehhanismi olemasolu. Tuuleparkide dotatsioonid, lisatasud ja võrguteenuse kallinemine koormavad lõpptarbija elektri koguhinda tublisti üle tarbija tasukohasuse.
Tootmise asukohamuutus Ida-Eestist Lääne-Eesti rannikumerre nõuab elektrivõrgu konfiguratsiooni ümberehitust: elektrivõrgu võimsuse suurendamist tootmissuunalise 4500 MW taastuvelektri vastuvõtuks ja samade tootmisallikate elektrivõrguga liitumist. Tuulepargi liitumistasu vähendamiseks nähakse ette poole liitumiskulude solidaarset katmist võrguga liitunud tarbijate poolt, lisaks solidaarsusnõudele koormab tarbijat juba rakendunud liitumistasu ja võrguteenuse hinnatõus.
Eelnimetatud lisateenustest ja nende maksumustest kuuleme nagu järjejutus osade kaupa. Iga osa eraldi olevat nii tühine, põhjustades hinnatõusu vaid üks–kaks protsenti. Tarbijal on vaja teada elektri koguhinda, ta ei vaja plaanipärast uinutamist. Teadetele lisandub usk elektritarbimise olulisest kasvust, mis omakorda vähendavat võrguteenuse ühikuhinda. Millel rajaneb optimist ettevõtlusele pakutavast odavast elektrisisendist ja seeläbi majanduse konkurentsieelistest, seda teavad vaid poliitikud.
Desünkroniseerimine Venemaast toob täiendava hinnatõusu
Järgmisel aastal liitumisel Mandri-Euroopa elektrisüsteemi sünkroonalaga kaasnevad samuti täiendavad kulud. Keegi ei kahtle Vene- ja Valgevene elektrisüsteemiga sünkroontalituse lõpetamise vajalikkuses, aga tarbijale langev täiendav hinnasurve peaks ikka eelnevalt teada olema.
See kulu ei tohiks olla Eesti inimestele ja ettevõtjatele suurem kui naaberriikides, Skandinaavias ja Baltikumis. Iseseisvama elektrisüsteemi hinda peame suutma ette planeerida. Elektri tootmise ja tarbimise tasakaalu olemust ja kulu vajadust selgitas Maalehes TTÜ emeriitprofessor Väino Rajangu.
Elektrisüsteemi toimimine ja sageduse juhtimine on uues olukorras iga riigi süsteemioperaatori ülesanne. Sageduse võimaliku kiire languse pidurdamise, võimaldamaks sagedusautomaatikal tarbijate väljalülitamist, tagavad Balti riikidesse paigaldatud sünkroonkompensaatorid oma pöörleva massi inertsiga. Kuid vajame veel sageduse reguleerimise kiireid automaatselt ja lõpuks käsitsi käivitatavaid reserve.
Seetõttu on Eleringi hange osta kuni 500 MW ja 12,5 minutiga käivituvat sagedusreservi mõistetav, kuigi turgu veel polegi ja kalkuleeritava hinna, 60 miljoni euro otsene ülekandmine tootjale ja ostjale eeldanuks pikemajalist ettevalmistust, konsultatsioone tarbijatega ja elektri koguhinna kujuneva tervikpildi avamist. Järjekordne lisatasu tootjale ja tarbijale 5,31 eurot MWh (pluss käibemaks) kandub paratamatult tervikuna üle lõpptarbijale.
Vajame kuluefektiivset ja paindlikku sagedusreservi
Seni suudavad sagedusreservi tagada Eesti Energia põlevkivielektrijaamad, seejuures on vastav tariif vaid 0,04 EUR/MWh. Mõistes järgmise aasta veebruarist elektrisüsteemis kujunevat uut olukorda peame seda enam kaasama muudatuste ettevalmistusse elektrituru kõiki osapooli ja eelkõige arvestama tarbija ootusi ning võimalusi majanduse kestlikkuse tagamiseks.
Teades Soome (1,33 EUR/MWh) ja Rootsi (1,6 EUR/MWh) vastavaid tariife peame rakendama ajutisi leevendusmeetmeid, näiteks kujuneva kõrge tariifi osalist kompenseerimist Eleringile laekuva ülekoormustasu arvelt. Lisaks eelnevale on ka praegu bilansihalduril kohustus maksta süsteemihaldurile nn ebabilansitasu 0,81 eurot MWh eest, mis tuleneb prognoosi ja tegeliku bilansi erinevusest.
On ju selge, et ka nüüd ei piisa 500 MW sagedusreservist, aastaks 2035 prognoosib Elering 1200 MW. Elektrisüsteemi tasakaalu on võimalik tagada ühtses süsteemses tervikus juhitava võimsuse, salvestuse ja tarbimise juhtimise kaudu. Nende omavahelise proportsiooni määrab majanduslik kaalutlus. Sagedusreservi ostetakse importgaasil töötavatest gaasijaamadest, kuid kodumaine tootmine ja, mis eriti kurb, ka salvestus, on hankest väljas.
Kokkuvõttes vajame ühiselt eesmärgi fikseerimist. Kui soovime taskukohast elektrit sisendina tööstusesse ja kogu ühiskonna toimimisse, siis peaksime sotsiaalmajandusliku analüüsi alusel käsitlema tervikliku elektrisüsteemina, arendama võimalikult mitmekesistel energiaallikatel toimivat elektritootmist, ning investeerima salvestusse suurendamaks taastuvelektri kasutusaega ja -mahtu.
Eesmärgi täitmise meetmete kavandamisel on keskne roll tarbijal, mitte tootjal ja vahendajal, sest lõppkokkuvõttes peavad võrguteenus ja toodetud elekter olema tarbijale hinna, kvaliteedi ja keskkonnamõjude poolest vastuvõetavad.
